Ei juhtunud midagi. Kirjandusaasta 2006

J?n Rooste

   

 

Euroopa kirjandussündmustel on eestlased peaaegu alati kohal, nähtavalt ja võimsalt. Piltidel: Jan Kaus rongis teel Helsingist Oulusse; fs Berliinis Prenzlauer Bergil mõned tunnid enne esinemist; Asko Künnap ja Karl Martin Sinijärv Cheltenhamis inglaste vanimal luulefestivalil, kus tänavu osales ühtekokku 75 000 pileti ostnud kuulajat. 2 x Jürgen Rooste, Reet Remmel.

 

1.

Stabiilsus ajab vihale, rahulolu laisaks. See on teada lugu. Kui kõik on keskeltläbi hästi, enam-vähem korras, toimib ja annab märku pulbitsevast elujõust, siis on ilmselge, et asjad on halvasti. On vaja revolutsiooni, raputust, lõhkumist, häirimist, meeldetuletust: art is meant to disturb jne. Umbes selline, stabiilne, sisukas, rahulik, loomulikku, sissetöötatud rada kulgev oli ka 2006. aasta kirjandus (ja kirjanduselu).

Kõik uuema aja “institutsionaalsed nähtused” toimisid: festivalid “Prima  vista”, “Sotsia”, Põhjamaade luulepäevad, Betti Alveri luulepäevad, kirjanike liidu sügisene maakondade tuur, NAKi lõppematu labrakas-seminar “Lätete pääl” jpm.

 

2.

Kui miski mind häirima on hakanud, siis on see kirjanduse rohkus. Sellise mõnevõrra laisa kirjanduse rohkus: näe, mul on ka raamatujagu teksti, ja pagan, Eestis on ju nii tore ja uhke kirjanik olla, et annaks aga välja… Küll siis leiab võimaluse avaldamiseks raha hankida (võrreldes 1990ndate lõpuga on see praegu tegelikult suhteliselt odavam). Muidugi, see massiline ilmumine ei kajastu turuolukorras ning edetabeleis, aga “müra” tekitab küll. Müras on aga raske eristada peenemaid ja läbimõeldumaid toone (nt Indrek Kofi just ilmunud mu arust sügavamalt läbi tunnetatud debüüt “Vana laul” või Kaupo Meieli üsna kontseptuaalne tekstitegu) heitlikest poeetilistest impressioonidest ja juhuluulest. Proosat ilmub õnneks pisut vähem ning sääl pole nii kerge lugejat petta vormivõtete või uduajamisega, aga eks ole proosakirjanikelgi omad stambid ja väljakujunenud keele- ning laadikrambid, millega võidelda. Neli-viis olulist proosaraamatut sel aastal siiski ilmus. Viimaste aastate norm.

Ehk aitaks sest kaoseolukorrast väljatulekul konservatiivsem kirjastuspoliitika (nagu Soomes): kirjastuste domineerimine ning toimetajatöö osatähtsuse kasv (ka – ja eriti – luulekogude puhul). Suur vabadus, liberaalne kirjastamine, on teinud ka kirjutajad pisut laisaks, ajutine kõri kinnipigistamine mõjub vaimuturgutuseks ja enesekriitika kasvule vahest hästi. Pealegi on siis kirjanikul võimalus nuriseda, et teda ei avaldata, teda diskrimineeritakse jne. Tean kogemusest, et see on paljudele puhas rõõm ja uhkuse asi…

Ses mõttes on tervitatav Kivisildniku uus raamatusari (kirjastuses Ji). Ta vähemasti üritab mingit selget liini ajada, toimetada ja kujundada raamatute nägu, teeb ka imagoloogilist ja muidugi sisulist tööd tekstiga. Iseasi, kas ta suund ja meeldumused on kõigile paslikud ja sümpaatsed, aga ta vähemasti näitab teatavat eeskuju: isegi kui teha ise ja põlve otsas, peaks see olema läbimõeldud tegevus, mitte kantud või tiivustatud tühipaljast seigast, et nii tore on ju avaldatud saada…

 

 

3.

Kirjanduse ühiskondliku rolli küsimus on teravalt esil olnud juba mitu aastat järjepanu, diskussioonid selle populariseerimisest ning rahvale lähemale viimisest on alles pooleli, probleemid kanduvad edasi 2007. aastasse. Ja karta on, et kaugemalegi.

Lõpetamata asju on õhus mitu: näiteks ei ole me identiteedikriisi sattunud rahvustelevisioonis, kes küll näitab prime time’il ajaloolist vene kostüümidraamat, eraldi kultuuriuudiste plokki. See on hekseldanud kaootilisemaks ja uudislikumaks kultuurimagasini “OP!”. Kuigi tänavu alustati “OP!-is” vähemasti eraldi raamatututvustuse lõiguga, ei piisa sellest sugugi. Kirjandus vajab oma eraldi saadet. Isegi mitut: üht meelelahutuslikumat ja laiemale massile suunatut (à la soomlaste “Runoraati”), teist tõsisemat, sisekaemuslikumat, jutusaate tüüpi süüvimisvõimalust. Televisioon on tänini tee rahva südamesse, seda enam, et eestlased vaatavad eurooplastest enim toda pildikasti. Ning rahvustelevisioon peab esmalt muretsema rahva harituse, silmaringi ning identiteedi pärast, mitte võistlema reklaamikanalitega.

Teised kestvad probleemid on samalaadsed: jätkub tihe suhtlus raamatukogude komplekteerimise teemadel, sest kirjanikud-kriitikud on täheldanud, et osalt on raamatukogude komplekteerimisraha (maksumaksja raha) katnud seebikaid välja andvate kirjastuste kasumit. Ühe variandina töötatakse praegu mõttega, et kirjanike liit (kultuuriministeeriumi toel ja heakskiidul) koostab igal aastal nimekirja olulisematest teostest, mis tuleks kõikidesse raamatukogudesse tellida. Eks siin on muidugi uus oht tüliks kirjanike seas, et kes seda koostama hakkab, keda eelistatakse jne, aga see oleks vähemasti mingi garantii, et osa elavast kirjandusest jõuab laiema lugejaskonnani.

Sama probleem on ka kooliraamatukogudega, veel enam aga haridusega, õppekava ja õppematerjalidega, kogunisti emakeeleõpetajate ja nende haridusega (kus kirjandusel, eriti uuemal kirjandusel, ei pruugi tänapäeval enam suurt rolli olla). Haridussüsteemi puudujäägid võivad lähemal kümmekonnal aastal kasvada tõsiseks probleemiks – kultuuridiskussioon muutub sootuks, sest puuduvad ühised märgid, teemad, alustekstid, millest rääkida. See on Eestis üks valusam komistuskivi: hariduskesksus on jäänud sõnusse; koolidest kõneldes räägitakse rohkem söögist ning kinnisvaraärist kui sellest, et peaks andma sügavama, sisulisema ja köitvama hariduse. Väljalangevus põhikoolist on igal aastal märgatav ning ka põhikooliharidus ei taga, et inimene on infoühiskonnas osalemiseks (rääkimata kultuuridiskussioonist) ette valmistatud. See ei ole ainult kirjanduse probleem, vaid küsimus, mis meist tulevikus saab, kellega me oma argist ja olmelist jagama hakkame.

Haridussüsteemiga seoses tasub siin mainida ka tänavu pooleli jäänud õpikukirjastajate ning kirjanikkonna vaidlust: kuidas saaks kirjanik väärilise tasu oma teksti eest, mis õpikusse sattunud (seega hinnatud nii heaks, et me lapsed kasvaksid seda lugedes). Ühtpidi mõeldes võiks ju välja töötada mingi toetuste süsteemi. Teistpidi: õpikukirjastajad armastavad oma üsna suurte kasumite juures rõhutada selle töö missiooni. Kas on siis ikka õige, et riik (nt kultuurkapitali vormis) või kirjanikud oma taskust (jättes honorarimõtte kus seda ja teist) kirjastaja riski kannavad ning kasumi kindlustavad? Kapitalistidel võiks vabariigis ükskord juba saabuda mõistmine, et tulu ei mõõdeta ainult aastalõpul arvele laekuvais dividendides, vaid ka usaldusväärsuse ning ühiskonna tasakaalu ning turvalisuse tõusus (emotsionaalselt haritud ning rahvusliku identiteediga inimeste osakaalu kasvu tõttu sootsiumis – sest eks ole see peaasjalikult kirjanduse jt kaunite kunstide funktsioon haridussüsteemis). Lootusetu jutt?

 

 

4.

Muidu on asjad aga kõige paremas korras: kirjanike liidus on Mati Sirkli mantipärija Jan Kaus jätkanud mitmel rindel tihedat tööd. Üks olulisem asi, mis liidul ning Eesti Kirjanduse Teabekeskusel (õla on tugevasti alla pannud ka Eesti Instituut, reklaamibüroo Rakett, kultuuriministeerium jt) juba kuid käsil, on järgmise aasta Göteborgi raamatumessi ettevalmistamine: eesti kirjandus on sääl nimelt peakülaline. Mul on tunne, et eesti kirjanduselu olulisemad ja säravamad sündmused (ka mõni pisike mõttetu skandaal) on tänavugi aset leidnud hoopis piiri taga.

Aasta on olnud tagasivaateline: palju juubeleid ja ümmargusi sünnipäevi ning nendega seotud konverentse, seminare jms. Kirjandust on ilmunud rohkesti ning see on mitmekesine – väga palju erinevaid stiile ja suundumusi on esindatud. Ühesõnaga, kõik on hästi, suurepärane, seega ju igav? Jääb tõesti see matemaatiline probleem: millal eestlane loeb? Lisaks tööle, poodides kondamisele, lastega tegelemisele, telekavaatamisele, elementaarhügieenile ja söömisele – kus on see raamatute aeg? Millegi arvelt peab kirjanduse osakaal ju tõusma, loodetavasti igasuguste asendus- ja nüritegevuste arvelt.

 

 

5.

Ma ei tea, miks mul pidevalt kummitab pääs too võrdlus Soomega. Sääl ei ole stiilide paljusus ehk nii suur, temaatiline kirevus ehk nii põnev, kirjanduselu tuline nagu Eestis, aga minnakse see-eest süvitsi, kirjandushuvilised loevad ja oskavad kohtumisõhtutel läbimõeldult ja asjalikult, väga täpselt küsida, nad teavad, mis neid huvitab. Muidugi on mõistetav, et hoogsat kulgu ning karnevalimeeleolu on raske ühildada rahulise meditatsiooniga, ent siiski: üht-teist õppida meil oleks. Eks see ole ka põhjus, miks Eesti kirjanduslikud soomesõbrad asutasid 12. detsembril Saarikoski seltsi, mille esinaiseks sai Elo Viiding.

Asjade üle arutades ütles Berk Vaher mulle just sel nädalal ühes erakirjas olulise mõttetera, mis mulle väga meeldib, millele me peame mõtlema siin, mil algab järjekordne kirjandusaasta, arvatavasti sama hea, sisukas ja stabiilne, kui need viimased olnud on: “Ega seda kirjandust keegi purki tagasi ei topi ja mingit Soome varianti meil ei teki. Kes see ikka paremat kirjandust teeb kui mitte ise – sõdides väljakujunenud eelarvamustega nii kirjanduse kui enese suhtes.”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht