Eksi ja ela veel!

Muljeid Euroopa luuleprõmmu meistrivõistlustelt

RAUNO ALLIKSAAR

Euroopa luuleprõmmu meister Nuno Miguel García Piteira. Võistlustekstid avaldatakse peagi ürituse kodulehel

.Toomas Liivamägi

Paralleelselt kuuenda „Hullunud Tartu“ festivaliga leidsid sel aastal 19. kuni 21. novembrini Tartus aset Euroopa luuleprõmmu meistrivõistlused (European Poetry Slam Championships). Varemgi ohtralt luuleprõmme organiseerinud Jaan Malini ehk Luuluri eestvõttel läbi viidud slämmluulepeol võtsid üksteiselt mõõtu meistrid 15 Euroopa riigist: Eesti kõrval olid esindatud Soome, Ungari, Belgia, Serbia, Horvaatia, Prantsusmaa, Portugal, Itaalia, Tšehhi, Austria, Hispaania, Leedu, Iirimaa ja Šveits. Meistritiitli viis endaga seekord koju portugallane Nuno Miguel García Piteira, lõpptulemusele (see ei olnud kuidagi ennustatav) eelnes kolm päeva pingelist võistlust.

Asjassepühendamatuile ehk aga alustuseks paar sõna sellest, mida luuleprõmm (või slämmluule või poetry slam) endast üldse kujutab. Osalistel on aega kolm minutit, et esitada enda kirjutatud tekst (mis ei tohi seejuures olla varem trükis avaldatud) ja avaldada sellega piisavalt muljet žüriile, kes on ilma mingeid erilisi kriteeriume järgimata publiku seast valitud ning hindab esinejaid skaalal 0–10 punkti. Luuleprõmm ei ole kindlasti pelk luulelugemine või etlemine: ideaalne slämmar peaks, vähemasti mis puutub luulesse ja selle esitamisse, olema renessansiinimene, kes valdab ühtviisi edukalt nii teksti- kui esinemiskunsti ning hoiab neid tasakaalus. Paratamatu on aga see, et praktikas laheneb asi teisiti ning sellal, kui muist prõmmijaid seab põhirõhu ennekõike tekstile, jäävad teised silma pigem teatraalse esinemise poolest. Seejuures oleks väär üht teisest õigemaks või paremaks pidada. Slämmari etteaste on alati tervik, kus kaks poolt kombineeruvad ja paremal juhul üksteist täiendavad. Kuivõrd mitmed Euroopa meistrivõistlustel osalejad esinesid oma emakeeles, olid publikule teksti edastamise tarvis üles seatud ka ekraanid, kus näidati inglis- ja eestikeelset tõlget.

Esimesel päeval (nagu ka kahel järgmisel) juhatasid õhtu sisse „Hullunud Tartu“ raames üles astunud luuletajad. Pisut pärast kella seitset õhtul jõudis järg viimaks luuleprõmmuni, kus esimeses eelvoorus esinesid Stephen Murphy (Iirimaa), Marius Povilas Elijas Martynenko (Leedu), Salva Soler (Hispaania), Remo Zumstein (Šveits), Simon Raket (Belgia), Simone Savogin (Itaalia), Anatol Svahilec (Tšehhi) ja Goran Živković Gorki (Serbia). Peab tõdema, et juba eespool nimetatud vox populi, vox Dei printsiip tingib luuleprõmmudel sageli olukorra, kus publik hindab esimesi võistlejaid võrdlemisi ettevaatlikult ning sageli ka tagasihoidlike punktidega. Põhjus on lihtne: nimelt puudub igasugune etalon, mille alusel punkte peaks jagama, ning samuti pole selleks kusagil sätestatud mingeid kriteeriume. Õhtu edenedes võttis võistlus aina enam hoogu ning silmanähtavalt kasvasid ka rahvažürii antud punktid. Oleks kerge sellist muutust põhjendada asjaoluga, et hiljem lavale astunud olid lihtsalt kuidagi paremad, ent kuivõrd ei luulet ega luuleesitust ei ole niivõrd tihedas konkurentsis, nagu see neil kolmel õhtul oli, võimalik parema–halvema skaalal päriselt objektiivselt hinnata, ei saa nii lihtsaid järeldusi teha. Esinemisjärjekord selgitatakse aga alati loosiga, mistõttu on see, et esimestel tuleb end rohkem tõestada, üks luuleprõmmu möödapääsmatutest omadustest ning samuti – võiks ju öelda – üks võludest.

Tõsiasi on aga see, et eelvooru võitjaks osutus iirlane Stephen Murphy, kes esitas emotsionaalse pala „Koera e-kiri omanikule”, mis ilmsesti loomasõpru (ja iseäranis) koerasõpru päris ükskõikseks jätta ei võinud. Iirlase järel jõudsid laupäevasesse poolfinaali veel Leedu, Hispaania, Belgia ja Šveitsi esindajad. Reglemendi järgi pidanuks mõlemast eelvoorust poolfinaali kvalifitseeruma neli osalejat, ent viigiseis – sellega tuli korraldajail ka hiljem rinda pista – tingis viie luuletaja edasipääsu. Õhtu lõpetas kõlaluulekollektiivi DAstrugistenDA (koosseisus Jaan Malin ja Peter Waugh) ülesastumine, millele järgnes vaba mikrofoni võimalus, mida slämmarid ka aktiivselt kasutasid. Seejuures oli äärmiselt meeldiv kuulda, kuidas mitmed osalejad, kes olid võistlusel lugenud tekste inglise keeles, esitasid luulet oma emakeeles.

Teise päeva programm algas juba lõunal Peter Waugh (Austria/Ühendkuningriik) töötoaga, kus käsitleti kõla- ja esitusluulet. Õhtu avasid (ja ka lõpetasid) taas kord „Hullunud Tartu“ esinejad ning õhtu naelaks olnud luuleprõmmu teises eelvoorus astusid lisaks Eesti esindajale Merily Porovartile lavale ka Željko Barišić (Horvaatia), AP Kivinen (Soome), Nuno Miguel García Piteira (Portugal), Jean-Yves Bertogal ehk JYB (Prantsusmaa), Elias Hirschl (Austria) ja Péter Basch (Ungari). Tuleb nentida, et esimese eelvooruga võrreldes paistsid teises osalejad silma pigem tekstikesksuse kui teatraalsusega. Rahva lemmikuteks osutusidki pigem tekstidele kui esitusele rõhunud austerlane, kelle Kafkast, külmkappidest ja isast kõnelev humoorikas tekst sai rahvažüriilt suisa maksimaalsed võimalikud 50 punkti (võrdluseks: esimese eelvooru võitja kontosse jäi 43 silma), ning ühe punktiga temast maha jäänud ungarlane, kelle sügavtõsine tekst, mille ta esitas äärmiselt väljapeetult, nagu oligi kohane, puudutas söömishäirete teemat. Ühes nende kahega läksid poolfinaali edasi veel portugallane ja prantslane.

Pingeline kolmas päev, kuhu pidid ära mahtuma nii üheksa osalejaga poolfinaal kui ka sellele järgnev finaal, avati taas töötoaga, kus Raquel Lima (Portugal) kõneles luuleprõmmust ja sooküsimustest. Pärast lõunapausi jätkus „Hullunud Tartu“, misjärel algas luuleprõmmuõhtu poolfinaaliga, kus esinejate hindamine oli viimast korda rahvažürii käes. Võistlus oli äärmiselt tasavägine ning kolme võistleja võrdse punktiskoori tõttu lubati finaali esialgse nelja asemel kuus luuletajat, kelleks olid Simon Raket, Salva Soler, Marius Povilas Elijas Martynenko, Elias Hirschl, Stephen Murphy ja Nuno Miguel García Piteira. Finaaletteasteid, milleks – erinevalt eelvoorudest ja poolfinaalist – oli prõmmijail aega vaid kaks minutit, hindas žürii koosseisus Hanneleele Kaldmaa, Indrek Koff, Kung Henry (Rootsi), Peter Waugh (Austria/Ühendkuningriik) ja siinkirjutaja. Žüriiliikmena pean tõdema, et ka kaks päeva luuleprõmmu ning terve hulk etteasteid ei teinud hindamist kuidagi lihtsamaks ning põhimõtteliselt algas kõik otsast peale. Väga tihedas konkurentsis, kus üksteisega võistlesid Euroopa tipp-prõmmijad, hakkab hindamisel paratamatult tulemust mõjutama iga väiksemgi detail. Seetõttu ei saa isegi (enda arvates) hästi kalibreeritud hindaja punkte lõppkokkuvõttes ehk ennustada. Portugallase Nuno Miguel García Piteira, kelle teksti saab kokku võtta tsitaadiga „eksi ja ela veel / komista ikka ja jälle”, võit oli vaid üks võimalikest lõpplahendustest ning esineliku punktisumma erines vaid pooleteise punkti piires (erinevalt eelvoorudest ja poolfinaalidest oli finaalis lubatud hindeid panna ühe komakoha täpsusega).

Finalistide kohta tuleb üldplaanis öelda, et tegu oli väga edukalt esitust ning teksti ühte siduvate slämmaritega, kuigi sama võib öelda ka suurema osa võistluste varasemates faasides väljalangenute kohta. Siinkohal tahan rõhutada, et nii finalistide kui ka väljajäänute esitatud tekstide puhtpoeetiline tugevus üllatas mõneti. Mitte küll seetõttu, et kohaletulnud luuletajailt võinuks mingil põhjusel eeldada viletsat luulet, vaid seepärast, et slämmluule seostub sageli pigem proosasse kalduva tekstiga, mis on kirjalikult esitatud lühikesteks ridadeks murtuna. Oleks aga igakülgselt väär hakata otsima mingeid kindlaid tunnuseid, mille alusel slämmluulet defineerida. Prõmmluule võib olla sisult tõsine või koomiline, riimiline või riimita, esitatud väljapeetult, kas või täiesti ilmetult, või siis ülevoolavalt teatraalselt. Tartus toimunu andis suurepärase läbilõike Euroopa praegusest luuleprõmmukultuurist selle kogu ulatuses ning parimate esindajate kujul.