Ellen Niidu filosoofiline vägi

1950ndail oli Ellen Niit eesti avangardis, kriitikute tule all (tartlaste kirjutet „Eesti kirjanduslugu” ütleb: „Kui 1960 ilmus esikkogu „Maa on täis leidmist”, tunnistasid ühed selle moodsaks ja avangardistlikuks (Mart Mäger), teised hurjutasid formalismi ja dekadentsi pärast”), tulises vabavärsidiskussioonis, noor ja äge eesti esipoetess. Eks hiljem ole teda rohkem lastekirjanikuks peetud, ja eks see ole ju tegelikult uhke asi. Olla laste kirjanik! Kusjuures tuleb  märkida, et ta on tabanud miskit olemuslikku, nii et minugi lapsed saavad noist lugudest aru, need kõnetavad tänaseid pisiinimesi. Ent siiski: alles nüüd langeb Niidule osaks tunnustus „pikaajalise loomingulise tegevuse eest”, mida rahvasuus rohkem elutööpreemiaks nimetatakse. Miskipärast meenub, et Johnny Depp sai selle auhinna vist 39aastaselt. Eestis juhtub pigem ikka nii, et oodatakse viisakalt väärikamat iga, ning mõni geenius lastakse  niiviisi ka lihtsalt mööda. Eks ta ole: miski kole kadedus on vist sees, et ei saa inimesi tunnustada ja austada juba selle eest, mis nad teinud. Hää, et Niitu nüüd märgati, hää, et see juhtus just nimelt seoses tema teise, „tõsisema” luulepalgega.

 

1.

Ellen Niidu „täiskasvanuteluule” – sest eks luule mõistmiseks, tajumiseks, kirjutamiseks, usaldamiseks pead sa ikkagi miskis jaos lapseks jääma – hakkas mind uuesti rohkem huvitama  mineval sügisel, mil VHK noored musta laega saalis väikse lavakava ta asjadest kokku säädsid (Lembit Petersoni juhatusel). Eks olnud asi muidugi ka noortes: sellest kambast võib paljugi loota, neis oli miskit erilist energiat ja sünergiat. Aga, mis põhiline: tundus, et tekstid ei olnud neile vaid materjal, millega töötada, vaid rääkisid midagi enamat.

Samal õhtul esitleti „Paekivilaulu” uustrükki, kuhu on lisatud näputäis uusi tekste.  Seda raamatut sirvides avaneb üks teine Ellen Niit, mitte kuvand lastekirjanduse klassikust, vaid terav, jõuline, oma käekirjaga naisluuletaja, kes käib ideeliselt sama sammu XX sajandi moodsa luule klassikaga. Ja on hetkiti julgem mõnestki eesti luule iidolist. Mul kripeldab alati see, kuidas Under (arvatavasti ikka Adsoni moralismi mõjul) vanast pääst oma luuletusi ikka halvemaks ja halvemaks parandas, neist särtsu välja nõrutades ja komblust kohmakalt asemele riimides. Aga näe, 25. oktoobril 2006. aastal on Ellen Niit kirjutanud lihtsa, siira, samas julgelt erootilise ja kõva filosoofilise laenguga luuletuse: 

Siin seisame nüüd õhtu valguses,
õlg vastu õlga, silmad ehakumal –
kui ahteaegu, päris alguses,
just mõistnud: armastus, see ongi jumal.

Su niudemahl mu üska tormates
lõi uusi kõiksusi ja igavikke.
Nii täiusega tühjust korvates
me saime osaks looja au ja ikke.

Kaks tolmukübet ühte sulatus
ja teine teise varal äkki adus
maailma lõpmatuse ulatust.
Kõik kaduviku hirm me meeltest kadus.

Umbtihnikuis öö, päeva vahemail
meid saadab üha armastuse valgus
ja surma hirmutavail ahelail
on küllap lõppki, kui neil kord on algus.

Ma olen ikka olnud seda usku, et kirjandus ei ole vaid meelelahutuskultuuri ja elu-kuidagimoodiäraveetmise üks suund, ma olen uskunud, et kui keeruline keelemärgisüsteem on miski, mis me planeedil keskeltläbi omane vaid vaaladele ja inimestele, siis ongi see võti: lahenduse (või siis õige küsimuse/küsimise) otsimiseks. Vähemasti Ellen Niidu kirjutatust leiab sellele kinnitust: ta räägib eksistentsiaalsest, olemuslikust, ta räägib põhjuse ja mõtte  leidmisest ja teadmisest, ja see ju lohutab. Lohutab eriti, kui vahel ärgates on vaid hirm tollesama kosmosetolmukübemetunde ees. Võiks öelda: Niit on eksistentsiaalreligioosne kirjanik, sest inimese paigutamisega maailmakõiksusse, ta üksilduse, kaksilduse (mis on üksilduse ülim vorm) ja kohatuse ja kurvastuse ja taltumise ja rõõmuga, tegeleb Niit süstemaatiliselt ja filosoofiliselt suures jaos oma luulest. Mis, muide, annab kas või Pille-Riini  lugudelegi uue võtme, koodi, lugemisvõimaluse. Ent see tundub mullegi pisut liiga karm, et seda siin praegu edasi arendada.

2.

Ellen Niidu luules on hämmastaval kujul peidus beat’i, ei-ei, mitte narkootilisi või alkohoolseid ekslemisi, vaid teatavat teeloleku tunnet, teatavat globaalset taju ja uudishimu, usaldust ja armastust inimeste, lausa inimkonna vastu. Ferlinghettilik-ginsberglikku tahtmist kahmata oma luuleridadesse terve maailm – „Ärge uskuge maastikku”:

Ärge uskuge maastikku,
see valetab.
Ka kõrb võib olla kodu,
ka soolane raatmaa
targa rehealune,
ka jääväli kätkikoht.

Ärge uskuge harjumust,
See petab.

Hei sina, koerarakendi ajaja,
sa põdrakarjade peremees,
sõber ja vend!
Õpeta mulle oma kodu tunnet,
oma lumelageda kodu tunnet
40º-ses pakases
virmaliste valevas.

/—/
Su silmad vaatavad välja
su ihu,
su tõelise kodu
akendest.
Tere, inimeselaps!
Samasugune kui mina!

Siin vormub üks põhjusi, miks luulet üldse kirjutatakse, lauldakse, loitsitakse, siin saab põhjenduse mu napakas ja naiivne usk, et seda kõike on siiski vaja. Hea ju, kui teinekord juhtub nii, et keegi paneb käe su õlale ja ütleb tasa ja siiralt, et sel, mille pärast sa rabeled, et sellel  on mõte. Ja ma ei mõtle seda enda kohta, mul kangastub praegu hoopiski pilt, kuidas Ellen Niit tasa ja vaikselt seisab eesti rahva, mingi üksildase, personifitseeritud, väljasureva, ennasthaletseva kuju, sümboli selja taga, ja ütleb, et sellel on veel mõtet. Luuletuses „Uus maailm” seisab ta oma kodu ukse taga (Harju tänaval, kus ta ühe teise luuletuse järgi on end põlise harjukana „raske vaevaga elama harjutanud”) ja kuulab uue  ilma hääli, põnevuse ja pelgusega, nagu tahaks sisse minna, ent justkui pelgaks ka:

Aiman, kuulen ja tean:
meie elutoa vanal vaibal
ajast aetul
ja kurjasti kulunul,
on mu pojad laiali kallanud uue
maailma koostisosad
tohutuks kaoseks ja kuhilaks.

Ma seisan, käsi lingil.
Ma kuulatan, ärevus kurgus.
Siinsamas,
minu maailma sees,
kujuneb, käärib,
raksub ja undab,
sünnib ja saab
mu jõnglaste uus maailm.

/—/
Muud ma ei saa, kui ehk veel
pista kääriva kuhila sisse
paar südamemõtet,
paar sädemesõna.

Me elame ajahetkes, mil Eestis räägitakse mingist müstilisest majanduskriisist (kuigi ropp raiskamine läeb rahulikult edasi, kokku tõmmatakse ikka keskeltläbi asjalike asjade päält, aga eks minu mõistus olegi nendes asjades napp), mil haridusametnikud mõtlevad keele ja kirjanduse osakaalu vähendamisele õppekavas … Kriis saab ikka olla ainult mentaalne,  vaimne, kahe kõrva vahel. Asi on identiteedis, identiteet ongi nood „südamemõtted” ja „sädemesõnad”, identiteet ongi see, mis antakse lastele edasi, mis loetakse/loitsitakse neile salamisi sisse. Vaikselt, aga alles üsna vaikselt ja kobamisi, hakkan ma aru saama, et Ellen Niit on ka identiteedikirjanik, rahvusliku teadvuse mustri kuduja. Jah, see kõlab pateetiliselt, mis teha, kirjandusega on ikka nii, et seda on parem lugeda, parem on tal endal  kõlada ja kõnelda lasta kui ta miskitesse tõlgendusraamidesse ja -rangidesse rakendada. Eks jäävad kirjandusloolasedki sellega hätta, mis siis veel minust rääkida: „Ellen Niit on neid luuletajaid, kelle looming moodustab kompaktse terviku. See on naiselik ja emalik luule, kus ometi puudub igasugune sentimentaalsus. Selle hellus ja soojus on väljapeetult napp, selle maa-peal-olemise tunnetus väga ehe” (Eesti kirjanduslugu. Epp Annus, Luule Epner,  Ants Järv, Sirje Olesk, Ele Süvalep, Mart Velsker. Koolibri, 2001). Jah, Niitki parafraseerib igivana mõtet: Kajakakisa

vaevalt kuidagi

muudab laevade rändu.

3.

Jah, tõenäoliselt jääb kirjandusloolaste ja luulesõprade ajahambu ikka Kassari tsükkel, mis on ju oivaline impressionistlik tekst, sees muidugi ka tollane vabavärsipoleemika:

Silphaaval
suvi mind su külge salmis.
Mis riimitud,
see riimita ei harju.
Nüüd taevas täis
on küpsi tähemarju
ja meie imeline laul
on valmis.

Kõik sõnad, mis jäid seni puudu mul,
need olid sul.

Ent impressionistlik ja tundeline, naiselik luule pole kõik, mis Niidul pakkuda. Temas on erilist filosoofilist jõudu ja tõuget, mida tuleb pidada olulisemaks: Väljataga Märt mainis vist kuskil Sauteri kontekstis, et kuna eesti oma filosoofia peaaegu et puudub, siis tuleb seda rolli kanda kirjandusel. Niit on üks neid allikaid, kust otsida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming