Ellujäämine ei ole iseenesestmõistetav

Siim Pauklin: „Teadlasena püüan mõista, kuidas inimene ja maailm toimib. Sama eesmärk on mul ka ilukirjanduslike tekstide puhul.“

PILLE-RIIN LARM

Siim Pauklin (1982) on huvitav nähtus eesti kirjanduses. 2011. aastal ilmunud debüütkogule „Aheldatud Jõgeva“, mis oli ka Betti Alveri nimelise kirjandusauhinna kandidaat, järgnes pikk vaikus. Nüüd on aga Pauklinilt korraga ilmunud luulekogu „Viis ürgelementi ja koer“ ning segažanriline raamat „Ahela ots ehk Jooksus inimene“.* Mõlemas raamatus uurib autor inimkonda justkui mikroskoobiga. Hästi uurib ja täpselt diagnoosib! Aga kui prooviks õige vaadata teistpidi ja heita mikroskoobi alt pilgu uurija poole?

Raamatu „Viis ürgelementi ja koer“ tagakaanelt võib lugeda, et tegeled Cambridge’i ülikoolis molekulaarbioloogiaga. Andmaks aimu, kuidas see käib, palun kirjelda üht molekulaarbioloogi tavalist tööpäeva.

Ma olen teadlane klassikalises mõttes: isik, kes esitab hüpoteese, loeb teaduskirjandust, juhendab kolleege ja veedab märkimisväärse osa oma päevast, kummikindad käes, laborikatseid tehes. Uurin inimese geneetilisi protsesse molekulaarsel ja rakulisel tasandil, et saada teada, kuidas inimese tüvirakkudest tekivad erinevate ülesannetega organid, ning ka seda, kuidas tekivad kasvajad. Molekulaarbioloogina töötan uurimissuundade kallal, mis hõlmavad paari aasta pikkusi teadusprojekte.

Kui jätta kõrvale projekti rahastuse leidmine, siis kõik saab alguse ikkagi teadushüpoteesi koostamisest, mida pean piisavalt oluliseks, et sellele tööd ja vaeva pühendada. Seejärel mõtlen läbi teadusprojekti praktilise poole koos vajalike laboratoorsete eksperimentidega. Laborikatsed lisavad uut vajalikku infot nagu pusletükid. Eesmärk on saada suur pilt inimese geneetilisest toimimisest, sest siis saab ravida sagedasi haigusi, kaasa arvatud diabeet ja kasvajad.

Siim Pauklin pistab oma uudishimuliku koonu sinna, kuhu tahab, isegi kui saab koonu pihta mõne vopsu.

Erakogu

Tundub, et su loomingu kinniskujundid, mis korduvad raamatust raamatusse, on ahelad, kett ja koer. Ikka ja jälle muigad ahela motiivi kaudu inimese rumaluse ja piiratuse üle, aga ometi pöörad pilgu taas tema poole.

Jah, võib tõesti öelda, et need on juhtmotiivid või märksõnad, mis korduvad ikka ja jälle. See on teadlik rõhutamine. Maailm ei ole ideaalne paik ja inimene ei ole ideaalne olevus. Küsimus on selles, kuidas peaks piiratud võimetega surma poole tammuv inimloom käituma selles mitteideaalses maailmas. Kuidas oma olemasolu mõtestada, millest juhinduda, kuidas suhtuda teistesse, samamoodi piiratud olevustesse? Kas kõik on lubatud? Kui ei ole, siis mis ja miks ei ole? Need on põhimõttelised küsimused, millele püüan kas otseselt või kaudselt oma tekstides vastust otsida. See on olnud ajendiks, miks ma üleüldse kirjutama hakkasin. Kui ma ei kirjutaks, mõtiskleksin sellegipoolest nende teemade üle.

Seejuures ei olegi rangelt määratletav, kus algab töö, hobi või ilukirjanduslik tegevus. Teadlasena püüan mõista, kuidas inimene ja maailm toimib. Sama eesmärk on mul ka tekstide puhul, mida võib pidada kas ilukirjanduseks, filosoofiaks või mõneks muuks väljendusviisiks. Nad kõik on omavahel seotud ja käsitlevad mulle eluliselt tähtsaid teemasid, sest ellujäämine ei ole iseenesestmõistetav.

Lased teoses „Ahela ots ehk jooksus inimene“ särada oma loodusteaduslikul eruditsioonil, aga ei hoia vaka all sedagi, et tunned hästi antiikmütoloogiat, lääne filosoofiat jm. Kui tavalised on humanitaarsed põhiteadmised loodusteadlaste puhul? Kas võiks olla teisiti?

Iga inimene orienteerub paratamatult vaid oma kitsas teadmistemullis ja peab kõike muud triviaalsemaks – see on väga levinud suhtumine. Loodusteadlased on enamasti üsna kitsa silmaringiga väljaspool oma spetsiifilist eriala, aga sama kehtib ka humanitaarteadlaste puhul näiteks reaalteaduste suhtes. Eksisteerivad justkui paralleelreaalsused, naabruses elavad suguharud, kes pahatihti pole üksteise olemasolust isegi teadlikud – kõik tegelevad oma subkultuuriga. Proovin võimaluste piires end kursis hoida eri aladega ja pistan oma uudishimuliku koonu sinna, kuhu parajasti tahan, isegi kui saan koonu pihta mõne vopsu.

Raamatus „Viis ürgelementi ja koer“ kirjutad kriitika kohta: loen arvustusi / et teada saada / mida raamatust arvan. Kuidas tundub, kui hästi on su teoste lugejad ja arvustajad sinu kavatsusi seni mõistnud? Kui hästi on mõistetud su irooniat ja musta huumorit? Kas retseptsioon on mõjutanud seda, mida omaenda teostest arvad?

Vastaksin Doris Kareva sõnadega: „See puutub teda, teiseks küll ei tee.“ Ja Juhan Viidingu sõnadega: „olen põlgamist näinud ja mõistmata põlanud ise“. Lõppu lisaksin ka (:)kivisildniku (ja „Viimse reliikvia“) rea: „Matsid jäävad matsideks.“

Kes on su loomingulised eeskujud või lemmikautorid?

Suurt eeskuju või lemmikut ma ei nimetaks, sest huvitavaid ja toredaid mõtteid olen kohanud väga paljude autorite tekstides, nii eesti kui ka välismaa kirjanike, filosoofide ja teadlaste teostes. Raamatus „Ahela ots ehk Jooksus inimene“ olen mõnda neist nimetanud. Hindan eriti kõrgelt seda, kui inimese looming ja elu moodustavad teatava terviku ehk suurema sõnumi, milles pole pealetükkivat poosetamist ja võltsi. Meeldib, kui inimene püüab maailma mõtestada, otsib järjekindlalt laiemat pilti ning see väljendub samamoodi nii tema loomingus kui ka elus.

* Loe katkendit „Homo automaton“ Sirbist 5. V 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming