Elu on kohutav

Erkki Luuk

Jaan Oksas on eos modernistlik plahvatus koos sellele järgnevate väljavooludega.

Jaan Oksal, nii kurb kui see ka pole, kulus eesti kirjandusklassikuks saamiseks sada aastat. See pole pikk aeg mitte ainult inimelu, vaid ka kaanoni seisukohalt ? eesti kirjanduse eluea seisukohalt on see aga lihtsalt üle mõistuse pikk aeg. Nüüd igatahes on Oks kanoniseeritud ja (lühikese aja jooksul juba teise Ilmamaa poolt välja antud raamatuga) võimalik ?pühaku? elulooga tutvust teha.

Kui eelmisse raamatusse ?Otsija metsas? oli koondatud Oksa ilukirjanduslik pärand, siis nüüd on vaatluse all kriitika, kirjad, olu- ja elukirjeldused. Kõige huvitavamaks tuleb pidada alajaotust ?Kannatamine? (eelmises raamatus oli üks samanimeline, kuid teisesisuline), kus Oks oma elust räägib. Ühtlasi omandab tekst siis hääle, mida ei kontrolli ega sega enam ?urnalistlik arusaadavus- (nagu artiklites) ega kommunikeerimistarvidus (nagu kirjade puhul).

 

Stilistiliselt komplitseeritud Oks

 

Oksa on püütud lahterdada nii ja naa, põhiliselt öeldud, et tegu on realisti või naturalistiga. Tagantjärele vaadates ? ja muud pilku meil pole ? on tegu siiski stilistiliselt komplitseerituma autoriga. Võib nõustuda, et temaatiliselt on Oks naturalist või realist, kuid ei ühe ega teisega tema ? kohati peaaegu arulageda ülevoolavusega ? supjat ja soist stiili seletada võimalik pole. Siin on kõik ? ning eriti just kaasaegse lugeja jaoks ? segamini nagu puder ja kapsad, süntaks segi pekstud jne. Tean, et nii on temast kõnelda vääritu, kuna Oksal ei pidanudki oma ?hämaras mülgas-maal? ? nagu tõepoolest ühelgi teisel selle maa asukal ? olema vähimatki aimu, milline eesti keel peaks olema (rääkimata juba teadmisest, milline ta saab olema saja aasta pärast). See hämarus tuleb niisiis kinnijäämisse kunatisse kohalikku keelde, kuid eriti kõnepruuki, mis omakorda peegeldab ?vaevademaa? kohalikku, äraarvamata suurt hämarust ning enneolemata suurt mõistmistarvidust, mis üritab ?paksust hädast? läbi tungida lausetega nagu ?Kui saanist maha tulin, nägin, et külm väga labane ja talv üleüldse lihtne ning puudulikkude omadustega aastaaeg ? seda ei ole peenikene suvi mitte ? on? (lk 314).

Niisiis, kui eeltoodud lause suhtes ei oldaks sunnitud võtma eelkirjeldatud, tingimusteta empaatilist seisukohta, tuleks see tänapäeva ?kõikenägevalt? (st paratamatult piiratud) seisukohalt kahtlemata dadaismiks arvata. Mõni muugi modernistlik või lihtsalt eksootiline lausekultuur lubaks Oksa enda eelkäijaks pidada, mis oleks muidugi taas vaid tühi vaev ja nali. Muid parameetreid arvesse võttes võiksime Oksa nimetada veel romantikuks (vohav ja õilmitsev, kaudne ?läbi lillede? väljenduslaad), sümbolistiks (sama, pluss iseloomulik raskepärasus), dekadendiks (sama mis eelmine, pluss lagunemise ja mandumise temaatika nii sisus kui vormis), sürrealistiks (umbes sama mis eelmine, pluss erakordne seosetus ja hämarus) ning küllap veel millekski. See kõik näitab meile ainult seda, kui omapärane on Oksa väljendus tegelikult, ning eelkõige seda, mida see mitte ei ole ? nimelt lihtlabane realism või naturalism. Ülepakkumisega riskides võiks öelda, et selles on juba eos modernistlik plahvatus koos kõigi sellele järgnevate väljavoolude ja eelduseks olevate stiili-idudega (romantism, dekadents ja sümbolism).

 

Kompromissitu Oks

 

Kui ennist oli mainitud Oksa enesekirjelduste väljenduslikke eeliseid (eelkõige just tema kirjade või artiklite ees), siis samavõrra väärivad need kiitust ka oma sisu poolest. Oks on kompromissitu elajas või ?loom?, nagu ta ise end ja teisi kõigi sagedamini määratleb: ?Ma olin väikene vähetark ning kangekaelne ? 0, kuis see ?tükk? siiski mina olingi ? ise. Enesetapmine on nagu kohus mu ees seisnud, sellep siis ei kartnud mina pärastpoole enam surmagi. Või viid tingimused sellele kohale, et teised sind ära hukkavad. Usk ja teadus olid kord sünonüümid, s.o peale poliitilist voolet? (lk 306). Nii ? samavõrra hiilgavalt kui seosetult ? lõpeb üks peatükk, kus filosoofilises plaanis võib aimata (või lausa näha) nii Nietzsche kui ka Rousseau? mõjusid.

Eriti hästi on Oksal õnnestunud kirjeldused tema suhetest naistega. Parematel juhtudel pole taas võimalik millestki aru saada: ?Ma olen kahe silbiga, kus tahan sulle ütelda, et esimene ainult jälg ning teine mees, kes rõõmus palg? (lk 306), kirjutab ta hakatuseks oma pruudile, kes seepeale ?soojalt ning ruttu vastas?. Seejärel kirjutab Oks: O tere minu teinepool / see olgu sinu mure-hool / et sina kapstaid kasvatad / ja ussidest neid puhastad. Siis räägib ta rahulikult sellest, miks see salm temale meelde jäi jne, ja siis ? juba ülejärgmisel lehel ? on selle täiesti unustanud, kirjutab sama salmi uuesti, ja mõlgutab taas selle üle mingeid ebamääraseid mõtteid.

Huvitavad on ka eluloolist tausta andvad lisad (pealkirja all ?Järelkajad?) autori tekstidele ja kirjeldustele. Linda Traumanni ?Jaan Oksa elust ja arengust? annab olulisemate punktide kaudu kokkuvõtliku pildi Oksa vaadetest ja elukäigust, mälestusi ja kajastusi on veel paljudelt autoritelt.

Tänapäeva lugeja jaoks iseloomustab Oksa enim just arusaamatus ja raskus väljendustes ? samuti rõhutus, raskus teemas. Harvemini ? kohtades, kus stiil mõne õnneliku (või vähem õnneliku) konfiguratsiooni läbi ?kuhjub? ? tabavad arusaamisraskused ka sisu. Oleks siiski kitsendav  väita, et see raamat ? või Oks üleüldse ? tänapäeva lugejale vaid eksootilise linnu arusaamatu vidinana tundub. Suuresti küll ? kuid eks ole Oksa pseudobarokse külaeksootika oigamaajavus ka omamoodi ?tellitud vastus? nõudmisele millegi ?puhastava? ja teistsuguse järele, mille eesti kirjandusklassika roiskuv laip paratamatult tekitanud on. Kui veel Oksa stiilist rääkida, siis meenutab see, vaatamata oma kohatisele vohavusele, paljuski Juhan Liivi (deminutiivid, avapeatüki ?Kehval saarel? lihtne vagurus jne), kellega paljukannatanud autoril on ka mitmeid eluloolisi kokkulangevusi (vaimne hämardumine, vaesus jm). Oksa kui kriitiku panusest saab mh näha, kuidas viimane Randvere ?Ruthi? maa põhja taob ja selle autorit (seega siis Aavikut ? ei tea, kas ka põhjendatult) diletandiks sõimab (lk 197, 284).