Elu või kirjandus!

J?n Rooste

Tuglase kiri Marie Underi paljal rinnal.  

Marie Under, Friedebert

Tuglas ja Artur Adson. Repro

 

Under ja Tuglas. Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus. Koostanud Rutt Hinrikus. Tänapäev, 2006. 208 lk.

 

Teada on, et populaarsema kirjavara hulka kuuluvad ka elulood, päevikud, kirjad. Ma ei saa salata, et kellegi ellu (oo, eriti siis Marie Underi ellu) piilumine valmistab mullegi vuajeristlikku naudingut. Aega ka sedavõrd palju kulunud, et Tuglase ja Underi kirjad on muutunud kirjanduseks, ilusaks valeks (luuleks) ja muinasjutuks. Seda enam, et me ju teame, et elulugu kirjutades vassitakse sageli – nii meelega kui tahtmatult. Teame, et paljud (nt Saarikoski, Dali) on kirjutanud päevikuid teadmises, et need avaldatakse (seega kirjandusena). Teame, et kirjadeski inimesed “valetavad”, mõjutavad üksteist, köidavad lugejat oma jutustuslaadiga – eelkõige siis armastuskirjades. Eriti, kui armastuskirju kirjutavad üksteisele kirjanikud. Nii et pole midagi imestada, et Underi-Tuglase kirjavahetus on üks köitvamaid, õrnemaid kirjandusteoseid – suur jagu noist tekstest siin on ju mõeldud parimaks kirjanduseks maailmas, parimale võimalikule lugejale.

 

 

Eduard Vilde kirjutas noorukesele Marie Underile novembris 1900 (Looming nr 5 2006 avaldas Vilde saksakeelsete kirjade tõlked koos Sirje Kiini täpsustava artikliga): “Olen valmis kogema hirmsaimat, et Sa mind ei armasta. Mina armastan ju Sind! Armastan Sind suure püha armastusega, mis võib loobuda, mis midagi ei nõua ja kõik ohverdab, millele piisab teadmisest, et Sina rahul ning õnnelik oled!” (Lk 744.)

Under purustab “vana mehe” unistused, tema ootas sellelt suhtelt midagi muud. Vast hoopis teistmoodi olid asjad 1918. aasta jaanuaris, pool aastakest peale Siuru suurt suve, mil Under, olles siis umbes sama “vana” kui Vilde 18 aastat varem, läkitas Tuglasele read (lk 92): “Ah, armsam, kuis tänada Sind armastuse eest, mis on kaunim ja kangem mu elus! Ning mis sellestki, kui Sa mind vahel ei peakski armastama! Kui aga mina Sind armastan!”

See on üks tulisemaid armastuse väljendamise formularest, altruistliku kire kuulutus – kui paljud on seda manifesteerinud, ent kui vähesed jaksanud tõesti kedagi teist nii ennastunustavalt ja alistuvalt armastada. (Vahel on tunne, et inimestest kirglikumalt armastatakse ideid ja asju – või on ajalooteadus lihtsalt säärase armastuse suuremaks kirjutanud?) Vilde oli selleks ilmselgelt liiga püsimatu, tema räägib kirjades ikkagi, et tahab Underit “omada” ning ütleb lõppeks pisukese kibestumusega (juba sama kuu lõpupäevil): “Tõsiasi, teadagi, jääb püsima, et Sa mu südamega oled pisut mänginud; ära tee seda enam elus kellelegi – see põhjustab surmavalu.” (Looming nr 5 2006, lk 751.)

Under polnud tegelikult kunagi liialt konventsionell oma iseteadvuses, armastamises ja kunstis – pigem ikka rebell, kuigi kõik kirjamehed, ka Adson, ka Visnapuu on teda kirjeldanud eelkõige daamina (“Ma ei ole oma elus just vähe naisi tundnud, kuid kolme suurt kunstnikku tahaksin nende hulgast küll esile tõsta, kes oma tugeva vitaalsusega ja sünnipärase peene intelligentsusega on igasuguses boheemlikus olukorras jäänud daamiks. Üks neist on Marie Under.” “Päike ja jõgi”, lk 220.). See daam oli üks isepäisemaid Eestis ning kuigi Siuru “seltskondlikus mängus” on teda ja Adsonit kirjeldet ikka santlaagrite polgu konservatiivsema poolena, oli just Under läbi oma daamiliku oleku see, kes läks väikekodanliku moraaliga enim vastuollu ja raputas avalikkuse ees reegleid ja talasid: kirjutas julget erootilist luulet (ehk isegi tänini julgeimat ja säravaimat eesti kontekstis), pidas kirjanduslikku salongi, võitles end lahti aastaid kestnud kodanlikust, painavaks muutunud ja loovust takistavast abielust, olles kahe lapse emana ikka seksapiilne ja köitev. Juba Vilde ütles Underi julgust imetledes: “Sina, väike, 17aastane tütarlaps, veriseima väikekodanluse maal!” (Looming nr 5 2006, lk 745)

 

 

Tuglase-Underi suhtes on Under tugevam, julgem, ausam, tundlikum pool, selles pole kahtlust. Kui Tuklal tuleb vaeva näha enese kammitsetusega ning miski (võlts)tagasihoid-likkusega (“Hää Printsess! Oleksin Teile ammu kirjutanud, kui oleks kindlust olnud, et seda teha tohin.” Lk 20), siis Under vastab ta kõhklustele ja ettevaatlikule lähenemisele julgelt ja otse (“Halb Prints! Mis ei oleks tohtind Teie mulle kirjutada? Miks?!” Lk 22), hetkiti lausa kiuslikult-nipsakalt, iroonitsedes (“Vaene Prints! Pohmelusepiinades vaevlev, liiast maitsmisest väsind, õnnest haige Prints! /—/ Mu kirjal oli siis õnne, juhtudes Teie kätte just patukahjatsemishommikul, muidu poleks ta ehk leidnudki tähelepanu.” Lk 28).

Tuglas on suhte ettevaatlik pool, kaotab kontakti, alustab uuesti: kas tohin teile kirjutada; hüppab “Sinale”, siis tagasi “Teiele” jne. Tõelise kire, õhkavad armastuskirjad raputab Under tast ka välja, need on vähesed leheküljed Tuglase loomingus, kus read on kirjutet nii kirglikult, nagu oleks ta hetkeks suutnud iseennast ja kirjandust unustada. Kui see Tuglase puhul võimalik oli… Ometi ei ületa ta Underi romantikat ja iha, seda uskumatut ihulist momenti eesti kirjanduses, üht ilusamat: “Tulin koju kui uimas. Kallasin üle õmblejanna lõhnaõliga. Heitsin voodisse – Sinu armastuse sõnad paljal rinnal – et olla üksi ja segamata omas õndsuses. Ah, sama kui siis, kui siis, tol viimasel ööl.” (lk 78.) (Mida on tänastel noortel tütarlastel rinnale suruda? Üks sõber arvas teadvat, et arvutiekraane suudeldakse küll…)

Asi on ehk selles, et Tuglase kirglik meel on mujal kinni, enam kunsti kui maise lembuse teenistuses. Ka armastuskirjades püüab ta sageli esmalt vahendada kirjandust, kirjutatavat artiklit, seda, kuidas nende mõlema üle kirjandusseminari peeti, küsib uute sonettide järele jms. Under on rohkem elu teenistuses, tema enne elab ja alles siis elab kirjandusele – just seetõttu Under (ta loodu) mulle vast enam meeldibki, et ta on lähemal elamise lustile, just sellega poetess teda ihanud mehi nakataski. Tuglas ent teab: “Muidugi, kuid see on just mulle õiglus ja otsekohesus, rõõmustada Sinu ja Su luule üle. Sinu kaunid read – need on ju osa Sinust enesest, Su isikust, Su hingest. Armastades üht, armastan ka teist.” (Lk 98.)

Tegelikult otsib Under Tuklas muidugi ka teejuhti kirjanduses, oma esimest kriitikut ja suunajat. Küll mitte enam nõnda nagu Vilde puhul kunagi. Vilde annab meile mõista, millest Under talle kirjutas: “Mina peaksin “Sinu meister ja õpetaja” olema? /—/ Sa annad sageli mõista, et Sa mind vaimselt silmapaistvaks inimeseks pead. “Mina võivat Sinust luuletaja ja kirjaniku teha.” “Täis austust vaatad Sa minu poole üles” jne. Mulle ei meeldi sellised liialdamised, Marie! Aiman selle taga midagi hirmutavat. Kuidas, kas a i n u l t see ongi, mis Sind minu poole tõmbab?” (Looming nr 5 2006, lk 749.) Samas ilmutab Vilde siiski ka ise innukust see õpetaja ja juhendaja olla ning sellena ta mõnd aega Underi elus toimis.

Tukla puhul pole asjad enam muidugi pooltki säherdused – tegu on pigem kahe võrdse loojaisiksuse suhtega, kuigi Tuglas oli sel hetkel kirjanduses ikkagi suurem nimi ning tunnustatuim kriitik kindlasti, aga Under jällegi väljaarenenud isiksus ning Tallinna noorema kirjanduselu keskpunkt. Ometi on ilmselge, kuidas Under võtab südamesse, mil Tuglas teda “Sonette” arvustades nimetab “diletandiks kõige kaunimas mõttes”. Poetessi näib see väga painavat (lk 94-95). Aga kust võis Tuglas tollal teada, et “Sonetid” jäävad üheks üle aegade parimaks debüüdiks ja luulekoguks üleüldse?

 

 

Under on hetkiti ka mürgiselt realistlik oma ülepeaarmumises: “Tean Teid olevat õnneliku teistega, kuid – sellest ehk lõpuks olenebki minu õnn. Tõesti: kuis lisab veetlust, kuis ärritab mind teadmine teistest naistest Teie ümber.” (Lk 76.) Eks peale intiimima suhte katkemist hakkas Under postkaartides ja kirjades suhtlema ka Elo Tuglasega (preili Ormussoniga). Kõnekas on foto Eesti kirjanike esimeselt kongressilt 6. septembril 1919 (lk 107), kus Elo Tuglas on nii nooruslik, õrna ja koketi olekuga, kõrvuti istuvad Marie Under ja Friedebert Tuglas aga tõsise ja reserveeritud, isegi nukra ilmega.

Säält, kus lõpeb kire lugu, algab kirjanduse oma. Mitte päriselt, lihtsalt siis jääb alles ainult kirjandus (ja muidugi soe kirjanduslik ja isiklik sõprus) – kirjavahetuses hakkab kajastuma peamiselt töö, Tuglase raamatusaadetised ja erinevate väljaannete-almanahhide toimetamine, millele ta Underilt, me esipoetessilt aina kaastöid nuiab.

Seda kuni Tuglase viimase kirjani Siuru võitluskaaslastele 12. detsembril 1970, milles ta üsna lakooniliselt jutustab oma elust Underi-Adsoni majas peale II maailmasõda ja oma viletsast tervislikust olukorrast. See on üsna trööstitu, aga rahulik kiri, mis annab meile ehk terake aimu sellest, kuidas nägi Tuglas oma elu tollases ENSVs, selles pseudoriigis.

 

 

Paaž oli Vildest ja Tuglasest hoopis erinev oma armastuses, tema jaoks oli luule ju eelkõige üllas harrastus, aga Under tõeline kirg. Sirje Kiin väidab Loomingus Vilde kirju selgitades: “Üks on küll kindel, Artur Adsonist ustavamat ja pühendunumat Paaži poleks Underile saanud ühestki tema kuulsast ihalejast.” (Lk 761.) Ning Rutt Hinrikus juhib oma järelsõnas armastuskirjaderaamatule tähelepanu sellele, et Elo Tuglas ja Artur Adson vabastasid oma elukaaslased argipäevamuredest, andsid neile loominguvabaduse pikkadeks aastateks (lk 202-203). Nii et ehk ei lõppenud kõik eesti kirjanduse mõttes sugugi halvasti? (Kui välja arvata Underi vanemast peast Adsoni mõjul tehtud kohitsused ta erootilistes värssides.)

Muide, kuigi Adson Tuglast imetleb jutuvestja ja kirjanikuna, organisaatorina, sõbrana, ütleb ta “Siuru raamatus” üsna otse (ju on see mõeldud peamiselt selle kohta, miks Tuglas Underile meheks ei passinud): “Tuglas oli kõigiti kena mees, kes armastas lugeda mõtelda ja kõnelda. Ainult tal oli üks suur viga juures: ta oli sots ja ta ei tunnustanud hinge olemasolu. Ka armastusele vaatas ta materialistlikult. Ise nii viisakas mees ja suur esteet – aga sots! Sellest nooruse haigusest ei olnud ta suutnud end vabastada. Kahju!” (Lk 93.)

Üks mu sõber, üks mu lemmikluuletajaid Eestis, on mulle ikka öelnud, et tema jaoks on elu ja elamine alati tähtsamad kui kirjandus. See on miski, milles ma olen kõhelnud, sageli on mul tunne, et just kirjanduse olen ma oma elamise kojaks ehitanud. Aga kui oskaks nii elada, nii tunda nagu Under – et lõpuks oleks elu ikka esikohal, elamise lust vähemasti! Ehk poleks Under tahtnud noid (Elo Tuglase päästetud!) kirju isegi postuumselt trükis näha, kuid praegu lisavad need ta loojamüüdile vaid täiust ning on tunnismärgiks ühest suuremast isiksusest me kirjanduses üle aegade.

Muide, toosama mu sõber, on (kasutame seda siis Adsonile vastamiseks) ka küsinud: kas materialistil, kas ateistil, kas ilma jumalata ei või siis eetikat olla? Selles osas olen ma nõus – kui jumal ka on, peab inimene suutma ikkagi oma elu elada (ja armastust armastada) nii, nagu teda poleks; elada omaenese reeglite ja eetika järgi nii, et see oleks elu vääriline, respektiga elatud (seega siis ka mingi mõeldava jumala vääriline). Nii et ka sots-materialist võib osata armastada, olgu ta siis oma armastuses pealegi kõhklev ja heitlik, nagu tavalised eesti mehed sageli.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming