Elulugude nõudlik lumm

Kogumiku „Minu elu ja armastus“ lugeja ees avaneb ajaloo suur pilt kui kogemuste panoraam, kus oma roll on nii sihikindlatel valikutel kui ka kokkusattumustel.

Leena Kurvet-Käosaar

„Ka Eesti Vabariigi lugu võib kujutleda eestlaste elulugude keti, sõrestiku või mosaiigina.“ Nii kirjutavad Eesti Vabariigi juubeliks ilmunud kaheköitelise elulookogumiku „Minu elu ja armastus. Eesti rahva elulood“ saatesõnas raamatu koostajad Rutt Hinrikus ja Tiina Ann Kirss (lk 10).

Teose puhul on kahtlemata tegu kauni (juubeli)kingiga. Hasso Krulli sõnutsi loob kingitus kogukonda, „ta kasvab käest kätte liikudes, tema väärtus on pärast tarvitamist alati suurem kui enne“.1 Iga vahendatud elu, olgu kirja pandud või jutustatud, terviklugu või üksikud mälupildid, hakkab ühel või teisel viisil kogukonda loovana „käest kätte“ liikudes kasvama. Vahenduse tulemusel kasvab ja avardub ka vahendajate/kirjutajate endi elu, sirutudes elatavast olevikust tulevaste kuulajate ja lugejate suunas ning kaardudes tagasi minevikku eelkäijate ja esivanemate poole. Ameerika päritolu elulookirjutuse uurija Paul John Eakini arvates kogebki inimene oma elukäiku eelkõige loona, kus tõusevad olulisena esile seosed ja sidemed teistega. Itaalia filosoof Ariana Cavarero peab (elu)loo vahendamist indiviidi enesetaju keskseks võimaluseks.2

Et elu saaks vahendatud

Selleks et oma elu tahetaks, julgetaks ja ka osataks vahendada, on tarvilikud raamid, mis vahendusprotsessi toetavad. See, et eluloo mõiste Eestis pikemat seletust ei vaja, et see on iseenesestmõistetav ja arusaadav nii kirjutajaile kui ka lugejaile, on kindlasti märk tugeva toe olemasolust. Niisuguseks toeks on elulugudele enam kui 20 aasta vältel olnud 1996. aastal loodud Ühendus Eesti Elulood ja elulugude kogumistöö Eesti kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis, aga ka Eesti Rahva Muuseumis, mitmel pool väliseesti kogukondades ja mujalgi. 1989. aasta suve lõpul saatis kirjandusmuuseumi kultuurilooline arhiiv välja esimese elulugude kirjutamise üleskutse pealkirjaga „Kas mäletad oma elulugu?“, 1988. aasta veebruaris käivitus Eesti Muinsuskaitse Seltsi mälestuste kogumise aktsioon. Merle Karusoo juhitud Pirgu arenduskeskuse mälusektor alustas tööd 1987. aastal, kuid eluloolist materjali on Karusoo kogunud ja oma lavastustes kasutanud juba 1970. aastate lõpust saadik. Lavastuste juurde kuulub nüüdseks tuhandeid lugusid sisaldav elulooarhiiv.

Pea paarikümne eluloovõistluse ning ka üksiklaekumiste tulemusena on kultuuriloolises arhiivis ca 3000 elulugu, lisaks muinsuskaitse seltsi kogumis­aktsioonide käigus kogutud ca 1800 säilikut sisaldav kogu. Koos „Minu elu ja armastuse“ kahe köitega on kirjandusmuuseumi ja ühenduse Eesti Elulood korraldatud eluloovõistluste põhjal välja antud 12 elulookogumikku. Sarja „Eesti rahva elulood“ aluseks olnud osavõturohketele eluloovõistlustele on laekunud 755 elulugu, millest on avaldatud 214, neist 64 vastilmunud kogumikus. Kui 2003. aastaks oli Rutt Hinrikuse hinnangul Eestis kogutud 6000–10 000 autobiograafilist või memuaarset teksti,3 siis praegu võib see arv küündida 15 000ni. Kogumise eesmärk ei ole olnud esmajoones kultuuris ja ühiskonnas väljapaistval positsioonil inimeste elulugude talletamine, vaid kogujad on sügavalt veendunud, et kultuuri ja ajalootunnetust rikastab iga kirjapandud või vahendatud elu.

Selleks et niisugune arusaam elulookirjutajani jõuaks ja tema lugu saaks vahendatud, on sageli vaja usalduslikku isiklikku sidet. Kui Rutt Hinrikusega kirjandusmuuseumis kabinetti jagasin, astus peaaegu iga päev sisse mõni elulookirjutaja, kes soovis Hinrikuselt nõu küsida ja, mis veelgi olulisem, saada kinnitust, et tema lugu on tõepoolest oodatud. Ilma liialdamata võib väita, et nimelt niisugusel viisil on arhiivi ja kogumikesse jõudnud suur osa eluloovõistluste kaastöid. Just vahetut sidet silmas pidades kutsus Tiina Kirss 2000. aastal Torontos kokku senini aktiivse elulookirjutajate rühma. 2010. aastal hakkas selline rühm koos käima ka meie kirjandusmuuseumis. Kirsi sõnul on selleks, et elulugu saaks tegelikult vahendatud või et saaks vahendatud see, mis tegelikult südamel, vaja ärakuulamist – eluloorühm võib siin võimaluse anda. See tähendab ühtlasi, et kuulama ja toetama tuleb olla valmis omaenda plaanidest olenemata.4

Ka siinkohal kõne all elulookogumiku aluseks olnud eluloovõistlusel osalemise kutse algab kinnitusega, et „iga inimene on ajalugu“. Võimalike teemadena pakutakse välja elu muutuvas maailmas, pöördeliste sündmuste mõju kirjutajaile ja nende lähedastele ning küsimus, mida on kirjutajaile andnud Eesti Vabariik ja mida ta on võtnud. Eraldi fookusena on esile toodud tundemaailma osakaal enese elukaare visandamisel, nii armastuse ja lähedussuhete kui ka hirmude, kaotuste ja erisuguste (sh pealesunnitud) rollidega hakkamasaamise puhul.

Elulood on kogumikus paigutatud aja(loo)teljele, mille mõned tähised märgivad pöördelisi ajaloosündmusi (suur põgenemine läände, küüditamine, 1940. aastad fookusega Teise maailmasõja sündmustel), mõned ajalooperioode ja kümnendeid (sõjaeelne Eesti Vabariik, 1950. ja 1960. ning 1970. ja 1980. aastad), mõned esilduvaid teemasid (esivanemad, õppimine ja koolielu, töö ja kodu). Juba teose ülesehitus kinnitab, et iga kirjutaja lugu on osa suurest ajaloost, tuletab meelde, et esmased ajalootaju lähtekohad paiknevad alati meie endi ja meie lähedaste elus, ning suunab lugejad niisuguseid lähtekohti otsima ja avastama. Paljude elusaatuste vahenduste kaudu rullub lugeja ees lahti ajaloo suur pilt kui kogemuste panoraam, kus oma roll on nii sihikindlatel valikutel kui ka kokku­sattumustel.

Elu ja saatuse vaagimine

Lapsena Teise maailmasõja ajal koos perega Inglismaale põgenenud läti antropoloog Vieda Skultans on Lätis nõukogude okupatsioonikogemust uurides esile tõstnud saatuse (läti keeles liktenis) mõiste kasutamise kui püüu (eluloonarratiivis) toime tulla ränkade, sageli traumaatiliste ajaloosündmuste mäletamisega. Saatuse mõistet kasutatakse kirjeldamaks olukorda, kus tajutakse end mängukannina suure ajaloo vormitud saatuse käes. Ühtlasi esinevad paljudes elulugudes jutustamisstrateegiad, mida võib tõlgendada kui väikesi (isiklikke) võite suure ajaloo üle – need annavad lugude autoritele vähemalt osaliselt võimaluse olla „oma saatuse peremehed“.5

Selgitades kogumiku „Minu elu ja armastus“ koostamispõhimõtteid, toovad Hinrikus ja Kirss esile, et elulugusid valides ei keskendunud nad eraldi „edu- ega kannatuslugudele“, ning kutsuvad üles märkama elulugudes avanevat rikkalikku skaalat, kuidas kirjutajad on oma elu kokku võtnud (lk 10). Eriti elulookogumiku I osa elulugudes on küsimus, milline hinnang anda oma elukäigule suurte ajaloosündmuste haardes, toodud lugejani sageli omaette arutlusina elu(saatuse) positsioneerimisvõimalustest. Mõnigi kord pakutakse välja mitu tõlgendust.

Niisugune jutustamislaad annab ühelt poolt tunnistust kirjutajate erksast ajalootajust, kus põimuvad isiklik ja üldine, elatud elu ja ajaloosündmuste laiem raam. Teiselt poolt toovad arutlused esile kirjutaja minapildi elastsuse: vahendamist ei kammitse üks tõlgendusmudel, millega lugeja nõustuma peab. Näiteks kirjutab 1927. aastal sündinud Eerik Purje otsusest 1943. aastal (sakslaste) mobilisatsioonikutset järgida nii: „Elu kriitilistel pöördepunktidel olen ikka püüdnud otsustada nii, et pärast süda kripeldama ei jääks. Sõttaminekut võinuksin hõlpsasti vältida [—]. Mina tundsin, et pean minema, kuigi oli üsna selgelt näha, et tuleb võidelda lootusetut võitlust. Mind ei ajendanud mingi sangarlikkus ega ka seiklushimu, lihtsalt tundsin, et nii on õige. Sama kehtis kodumaalt lahkudes“ (I osa, lk 226).

Saatuseteema esineb elulugudes vahel ka hea õnne või vedamisena, mis saab autorile ja tema lähedastele keerulistel aegadel osaks. „Meil kõigil oli juba palju õnne olnud,“ kirjutab Aimi Kibena-Zechanowitsch (sünd 1936) sõja-aastaid meenutades, viidates oma ohvitserist isa napile pääsemisele Nõukogude repressioonidest ja Saksa sõjavangist ning kogu pere pääsemisele küüditamisest (I osa, lk 243). Hea õnne või vedamise esiletõstmine selles eluloos annab eelkõige tunnistust enese elu empaatilisest suhestamisest põlvkonna- ja saatusekaaslastega. Ka juhul, kui kõige hullemast pääsetakse, on jätnud üleelatu ikkagi raske ja traumaatilise jälje. Autor ja tema pere põgenevad Eestist laeval, mis jääb koos laatsaretilaevaga Moero Nõukogude vägede torpeedotule alla, kuid pääseb napilt Moero traagilisest saatusest. „Ma olin trepil nagu tardunud,“ meenutab autor 70 aastat hiljem rünnaku hetke, „kas tunneb inimene nii, kui tajub, et ei ole enam midagi tema otsustada, kõik on saatuse kätes? Ainult et olin vaid üheksa-aastane!“ (lk 246).

Hoopis erinevas võtmes kirjutab oma elust Mango Daniel (sünd 1929), kes oli 1941., 1942. ja 1945. aastal koolipoisina Võru kandis mitme õpilaste vastupanuliikumis-organisatsiooni eestvedaja. Tema eluloos, eriti sõja-aastatele ja sellele järgnenud vangilaagriperioodile pühendatud osas, on esiplaanil põlvkondlik kuuluvus – „meie, sõjaaegsed noored“ – ja selge otsus võõrvõimule vastu seista, „tundmata hirmu oma isikliku tuleviku pärast“ (I osa, lk 362). Selle eluperioodi sündmuste vahenduses tõuseb esile autori ja tema kaasvõitlejate tahe kujundada mitte iseenda, vaid riigi ja omariikluse käekäiku ning selge arusaam sellega kaasnevaist ohtudest ja riskidest osalejaile endile.

„Hea on, kui sul on, keda ja mida armastada,“ tõdetakse kogumikus „Minu elu ja armastus“.

Piia Ruber

Mälukildude sõelumine

Vahendatud eluseiku tervikuks koondavaid kokkuvõtteid ja hinnanguid leidub peaaegu igas eluloos. Tõsi, need ei pruugi lugejale (või ka autoritele endile) olla kirjutise kõige olulisemad ja meeldejäävamad või kõige suurema naudinguga meenutatavad osad. Selles, miks mõne elulooga tekib lugedes tugev side, miks mõni ei pruugi kõnetada ja mõni võib tekitada vastakaid muljeid, on oma roll paljudel teguritel. Olulisel kohal on referatiivsed seosed, eelkõige lugeja enda ja tema lähedaste elukogemusega, aga ka maailmavaate sarnasus, põlvkondlik jm kuuluvus, arusaam teatud ajastust või ajaloosündmusest. Vähem (teadlikku) tähelepanu pööratakse ehk sellele, kuidas elulugu on kirja pandud, näiteks eluloonarratiivi sidususele, jutustamise tempole, tonaalsusele, retoorilistele võtetele ja kujundikeelele.

„Minu elu ja armastuse“ elulugude üks silmatorkav vormilist külge puudutav joon on eredate, sageli pisimate detailideni välja joonistatud mälupiltide rohkus. Otse kirgliku pühendumisega vahendatud paigad, tegevus ja sündmused annavad lugejale võimaluse kirjeldatut justkui ise vahetult meeltega kogeda. Iga elulugu on alati kirjutaja rohkem või vähem teadlike valikute tulem. Otsus keskenduda eluloos intensiivsemalt mõnele mälupildile võib lähtuda mitmesugustest kaalutlustest. Üks põhjus võib olla eluloovõistluse üleskutses soovitatud üleskirjutuse maht 10–20 lehekülge. Kogu elukäigu sündmused selles mahus kirja panna on keerukas ülesanne, mis nõuab hea kirjutamisstrateegia „leiutamist“.6 Mitmes eluloos on niisugused strateegiad äratuntavad, olgu siis tegu oma elu tõlgendamisega ühe fookuse abil (näiteks Eesti kui autori elu armastus Eerik Purje eluloos) või elukäigu vahendamisega iga eluaastat iseloomustavate mäluobjektide kaudu (näiteks 1981. aastal sündinud Tuuli Reinsoo fännamisobjektide aardelaekana vahendatud elulugu).

Üksikute mälupiltide detailne väljajoonistamine kogu elukaare süstemaatilise vahendamise asemel võib olla (teadlik) kirjutamisstrateegia. Tundub, et niisuguste piltide loomine on kogumikus tihedalt seotud mäletamise kui emotsionaalse tähendusloomeprotsessiga, mille esmane eesmärk kirjutajale endale on luua kindel jalgealune minevikus, ehitada endale omamoodi „mälukodu“. Samasugust autobiograafilist mäletamisstrateegiat on oma teostes kasutanud ka mitmed kirjanikud, kõige meeldejäävamalt ehk Madis Kõiv sarja „Studia memoriae“ teostes, kus see viib äärmuseni hüperboliseerituna küll hoopis teistsuguse tulemuseni. Enamik kõnealuse elulookogumiku mälupilte aga ei problematiseeri mälu võimet minevikku kombata ja elustada, vaid loovad teatud täiuslikkuse illusiooni, millest kumab läbi kirjutaja ehe rõõm kordaläinud mäletamistööst.

Nii näiteks saab lugeja koos Peeter Manfred Teomar Ilvesega (sünd 1934) vantsida lapsesammul autori kodust Pärnus Mere tänaval ranna suunas, toeks detailse täpsusega kaardistatud veelombid, kõrkjapuhmad, teeäärse villa aias paiknev päkapikukuju ja lustakas purskkaev mudaravila ees, „kus neli prisket väikest poissi, seljad üksteise vastas, rõõmsalt suure kaarega pissisid neid ümbritsevasse basseini“ (I osa, lk 199). Väino Ubina (sünd 1935) elulugu, mis autori sõnutsi ongi üks mälestuskildude sõelumine (I osa, lk 153), sisaldab oma täpsuses ja detailsuses (auto)etnograafilist teadmist loovaid kirjeldusi maatöödest, näiteks turbalõikusest, heinateost, linakasvatusest ja rukkilõikusest. Mälupildi väljajoonistamise strateegiat kasutab autor teadlikult, eesmärgiks maaelu olemuse edasiandmine järgmistele põlvkondadele. „Kogu oma pika elatud elu olen ma lapsi ja lapselapsi utsitanud nägema ja mõistma meie maaelu kõige olnuga, et kuidas enne ja nüüd [—], kust nad tulevad ja kus nende juured on“ (lk 147). Kanadas sündinud ja täiskasvanueas Eestisse elama asunud Riina Kindlam (1969) esitab aga oma Stalini-aegse kodumaja trepikoja detailse ja teravmeelse kirjelduse kaudu identiteedi ja ajalootaju kujunemise trajektooride kohta palju laiemaid küsimusi.

Tundemaailma virvendused

Nii eluloovõistluse üleskutses kui ka kogumiku pealkirjas tõuseb esile pigem tundeid vaos hoidvale eestlasele korraliku peavalu põhjustajana mõjuda võiv armastuse mõiste. Laiemalt on niisugune rõhuasetus kindlasti seotud Eesti ja kodumaa-armastusega ja nii tuleb see kõige kandvamalt välja ka elulugudes. Eluloovõistlusel osalema kutsujad on aga rõhutanud ka tundemaailma, lähedus- ja armastussuhete tähtsust, astudes niiviisi suure sammu avaliku ja privaatse piirilt edasi, elulugudes seni napilt kajastatud teemade ja fookuste suunas.

Sellegipoolest on tundemaailmaga seotu elulugudesse jõudnud vaid õrnalt tajutava (pinna)virvendusena.

Osalt näib see viitavat sellele, et eluloo kui avaliku žanri puhul jäädakse pidama avaliku ja isikliku piirile, mis ületatakse vaid suuremate ühiskondlike ja ajalooliste protsessidega seotud sündmuste vahendamisel, kui isiklik asetub kollektiivsesse raami. Lähedus- ja armastussuhetest või üldse tundemaailmast kirjutamine võib eeldada teistsugust kirjutuslaadi, tonaalsust ja retoorikat, millele paljud autorid pole elulugu kirja pannes (veel) häälestuda suutnud. Määravaks võib saada ka see, et intensiivselt teiste (lähedaste) inimeste elu fookusesse toomist ei peeta eetiliseks. Tunde­maailma seisukohalt napisõnalises üldpildis tõusevad siiski esile mitmed elulood, kus armastus- ja lähedussuhetel on oluline roll. Kõige sagedamini kirjutatakse varjamatu soojuse ja armastusega, enamasti lapse pilguga mõnest kallist esivanemast. Mõnesse eluloosse on küll tagasihoidlikult, ent ometi selgelt põimitud kogu elukaart ilmestava armastava lähisuhte (enamasti abielu) lugu. Nii näiteks vahendab Tarvo Toomes (sünd 1931) suure soojusega enda ja oma „Okasroosikese Inga“ käänulise kohtumise ja lähedaseks saamise loo, kirjeldab abiellumist, ühise igapäevaelu väljakutseid Kanadas, laste sündi ja vanaduspõlve reise. Tiina Tafenau (sünd 1962) eluloos tuleb haaravalt esile tasakaalu otsimine tööalaste ja igapäevaelu puudutavate väljakutsete, abielu, laste kasvatamise ja kodude loomise vahel Nõukogude perioodi lõpukümnenditel ja taasiseseisvusaja algusperioodil. Oma eluloo võtab ta kokku sõnadega: „Hea on, kui sul on, keda ja mida armastada“ (II osa, lk 160).

Kirkalt tõuseb elulugude seast esile vaid kuueaastasena raske haiguse tõttu siitilmast lahkunud Rudolfi (sünd 2010) lugu, mille on kirja pannud tema ema. „Teades, kui suur Eesti fänn Rudolf oli, tundus hea mõte need mälestused just Eesti Vabariigi sünnipäevaks kirja panna,“ alustab ta (II osa, lk 357), vahendades õrna armastava soojusega oma poja elurõõmu, ettevõtlikkust, armastust elu ja inimeste ja Eesti vastu.

Elulood on lugemiseks nõudlik žanr, eriti mahuka kogumiku formaadis. Lugude järgnevus sisukorras juhatab kätte mõned lugemismarsruudid ja pakub välja mõned võimalused mälumosaiigi tükkide kokkusobitamiseks. Tegelikud kombinatsioonid formeeruvad individuaalselt, haakudes ja sageli ka vastandudes lugude ja mälukildudega meie endi lähemast ja kaugemast ümbrusest. Elulood innustavad ja inspireerivad meid, mahendavad elu ja ajaloo ränka paratamatust mõnusa huumoriga, liigutavad pisarateni ja täidavad tänumeelega. Elulood teevad ka rahutuks, ehmatavad, kriibivad, viskavad õhku vastuseta küsimusi, osutavad lünkadele ja vaikimistele.

„Elulood on üks noist asjust, mis aitavad lõpuni mõelda,“ on kirjutanud Merle Karusoo. „Ja kuigi kõike ei saa kunagi räägitud, näen ma ikkagi pilti, järjest suuremat, järjest selgemate joontega pannood, mida enam lugusid koguneb.“7 Olen väga tänulik kõigile, kes on oma loo vahendanud, pelgamata oma elu avalikkuse ette tuua, ja kõigile, kes on loonud elulooraami, kus erinevad vahendused on teretulnud. Mida rohkem on meil elulugusid, seda paremad on võimalused mõista enese ja meid ümbritsevate inimeste elu kulgemist aja loona, paigutada end aja kulgemises olnust olevasse ja tulevasse, iseenesena, osana suuremast tervikust, osana maailmast – kui tahame ja oskame vastu võtta selle nõudliku teekonna väljakutse.

1 Hasso Krull, Mis on luule? – Vikerkaar 2011, nr 7-8, lk 89.

2 Paul John Eakin, Living Autobiographically. Cornell UP, 2008, lk 106; Adriana Cavarero, Relating Narratives. Storytelling and Selfhood. Routledge, 1997, lk 33–34.

3 Rutt Hinrikus, Eesti elulugude kogu ja selle uurimise perspektiive. Rmt: Kahe vahel. Artikleid kirjandusest ja elulugudest. Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2016 (2003), lk 261.

4 Seda teemat käsitles Tiina Kirss oma ettekandes „Standing on the Bridge: The Passage of Life Stories between Oral and Written“ konverentsil „Suuline ja kirjalik kultuuris: põimumised ja põrkumised“ Tartus 12. XII 2016.

5 Vieda Skultans, Testimony of Lives. Narrative and Memory in Post-Soviet Latvia. Routledge, 1998, lk 43–62.

6 Hiljuti ilmunud artiklis „Sündmusküllased elulood. Erich Araku käsikiri“ (Keel ja Kirjandus 2017, nr 12) on Kirss keskendunud elusündmuste vahendamisvõimalustele ja -oskustele eluloos.

7 Merle Karusoo, Püsigu keel ja mälu. – Akadeemia 2018, nr 4, lk 617–618.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht