Elusa jumala mägi

Jean Marie Gustave Le Clézio

Jean-Marie Gustave Le Clézio

Reydarbarmuri mägi jäi teest paremale. 21. juuni päikesepaistes näis mägi, mis kõrgus stepimaa ning külma järve kohal, eriti suur ja lai, ja Jonil ei jätkunud silmi muule kui sellele. Ometi ei olnud see ainuke mägi. Natuke eemal oli Kalfstindari massiiv, sügavad mereni ulatuvad orud, ja põhjas tumedad mäed liustikega. Aga Reydarbarmur oli ilusam kui teised, ta näis kõrgem, puhtam oma pehme katkematu joonega alt jalamilt tippu välja. Ta puudutas taevast ja pilvekäharad ujusid temast üle kui vulkaanisuits.

Jon astus Reydarbarmuri poole. Ta oli jätnud oma uue jalgratta tee äärde nõlvale ning läks läbi nõmme, mis kasvatas kanarbikku ning samblikke. Ta ei teadnud päris hästi, miks ta sammub Reydarbarmurile. Ta oli seda mäge kogu aeg tundnud, näinud seda igal hommikul lapseeast peale, kuid täna oli nii, nagu oleks see ilmunud tema ette esimest korda. Ta nägi seda ka siis, kui läks mööda asfaltteed hommikul kooli. Polnud ainsatki kohta orus, kuhu ta poleks paistnud. Ta oli nagu tume kindlus, mis kõrgus laiade nõmmede, lambakarjamaade ja külade kohal, hoides silma peal kogu ümbrusel.

Jon oli jätnud jalgratta niiskele nõlvale. Ta oli täna oma rattaga esimest korda väljas, oli rüganud vastutuult ülesmäge, hingeldades, põskede ja kõrvade tulitades.

Võib-olla oli see valgus, mis ahvatles teda üles minema. Talvekuudel, kui pilved liikusid maadligi, puistates maha lumeräbu, paistis mägi olevat kaugel, kättesaamatu. Vahel oli see ümbritsetud välkudest, üleni sinine mustendavas taevas, ja oruelanikud olid hirmul. Aga Jon teda ei kartnud. Ta vaatas mäge, ja see oli veidi, nagu vaataks mägi ka teda, pilvede taustalt, üle avara halli stepi.

Täna oli vist juunikuine päikesehelendus see, mis ta mäe juurde tõi. Valgus oli ilus ja mahe, vaatamata külmale tuulele. Kui Jon niiviisi niiskel samblal astus, nägi ta enda ümber igasuguseid putukaid päikesepaistes sagimas, vastsed sääsed ja kihulased lendlesid taimede kohal, metsmesilased askeldasid valgete lillede vahel, vilkad väikesed linnud vehkisid kiiresti tiibadega lompide kohal rippudes, ja kadusid siis äkki tuulde. Need olid ainsad elusolendid.

Jon seisatas ja jäi kuulama tuule laulu. See oli kummaline, ilus muusika maaõõntes ja põõsastes. Kostis ka samblasse peitunud lindude häälitsusi; tuul paisutas nende teravat kädinat, mis siis jälle kadus.

Ilus juunikuine helendus ümbritses mäge. Lähenedes märkas Jon, et mägi ei olnud nii korrapärane kui eemalt paistis; ta kõrgus lagendiku kohal nagu massiivne lagunenud maja. Osa seinu väga kõrged, osa pooleldi varisenud, nende vahel mustavad, justkui kirvega löödud lõhed. Mäe jalamil voolas oja.

Jon polnud varem sellist oja näinud. See oli imeselge, taevakarva veega ja lookles aeglaselt rohelise sambla vahel. Jon astus oja juurde ettevaatlikult, katsudes jalaga maad, et mitte pehmesse kaldasse vajuda. Ta põlvitas selle veerde.

Sinine vesi tõttas vulisedes, oli hele ja puhas kui klaas. Põhjas paistsid kivikesed ning Jon küünitas üht haarama. Vesi oli jäine ja palju sügavam kui tundus ning ta käsi sai kaenlaauguni märjaks. Ta võttis pihku valge, veidi läbipaistva südamekujulise kivi.

Äkki, ja nagu ennegi, oli Jonil mulje, et keegi vaatab teda. Ta tõusis võpatades, jakikäis jäisest veest märg. Ta pööras ringi, vaatas enda ümber. Aga niikaugele kui silm ulatus, ei näinud ta muud kui laugja nõlvaga orgu, avarat samblalagendikku, mida pühkis tuul. Nüüd polnud lindusidki enam.

Kaugel all nõlval nägi Jon punast laiku, oma uut jalgratast samblasel maal, ja see rahustas teda.

See polnudki päriselt mingi pilk, mida ta oli tunnetanud oja kohale kummardades. See oli rohkem nagu hääl, mis justkui ütles väga vaikselt talle kõrva tema nime, kerge mahe hääl, mis kuidagi ei sarnanenud varem kuulduga. Või nagu habras laineserv, mis ta endasse mähkis ning võpatama pani nagu end lahti rebinud päikest peegeldav pilvesiil.

Jon hakkas piki oja astudes koolet otsima. Ta leidiski selle ülesvoolu pärast üht käändu ning läks sealt üle. Vesi voolas hüpeldes siledate kivikeste kohal, rebides kaldast kaasa rohelisi samblatutte, mis hääletult hulpima jäid. Enne edasiastumist põlvitas ta veel kord oja äärde ning jõi mitu suurt kamalutäit ilusat jäist vett.

Pilved hajusid, kogunesid uuesti, valgus muutus pidevalt. Mäeseinte ümber hõljuv valgus oli kummaline, nagu ei tulenekski see päikesest. See valgus liikus aeglaselt ja Jon mõistis, et see kestab nõrkemata edasi veel päevi, kuid, loovutamata ruumi ööle. See oli sündinud nüüdsama, praegu, tõusnud maa seest, süttinud taevas pilvede vahel, ja peakski justkui igavesti kestma jääma. Jon tundis, kuidas see naha, keha ja näo kaudu temasse imbus, nagu soe vedelik pooridesse valgus, tema riietesse ning juustesse imbus. Äkki tuli tal tahtmine võtta end paljaks. Ta otsis paiga, kus samblasesse maasse oli tekkinud tuule eest kaitstud nõgu, ja kiskus kiiresti riided seljast. Siis veeretas ta end niiskel maapinnal, hõõrudes sambla sees käsi ja jalgu. Nõtkuvad puhmad kägisesid ta keha raskuse all, katsid teda külmade piiskadega. Jon jäi liikumatult selili lebama, käed laiali, vaadates taevast ja kuulates tuult. Sel hetkel kärisesid Reydarbarmuri kohal pilved ja päike hakkas kõrvetama Joni nägu, rinda ja kõhtu.

Jon tõmbas riided uuesti selga ning hakkas astuma mäeseina poole. Ta nägu tulitas ja kõrvus kohises, nagu oleks ta õlut joonud. Jalad otsisid teed samblike vahel, otse minna ei saanud. Kui samblane maa lõppes, hakkas Jon mööda nõlva ülespoole astuma. Maapind läks ebaühtlasemaks, oli tumedaid basaltkamakaid, pimsskivid kriuksusid ja murenesid talla all.

Mäesein ta ees tõusis nii kõrgele, et tippu ei paistnudki. Siit poleks ta üles saanud. Jon liikus kõrvale põhja poole, et sealt ülespääsu leida. Ja leidiski. Seni oli ta olnud tuule eest varjul, ent äkki tabas teda tugev iil, mis teda koguni tagasi tõmbas. Lai lõhe tema ees lõikas läbi kalju ning moodustas justkui värava. Ta astus sellest sisse.

 

(Järg pöördel.)

(Algus lk 11.)

 

Lõhe seinte vahele olid risti-rästi varisenud suured basaltrahnud ning Jonil tuli aeglaselt ja ettevaatlikult edasi liikuda, kasutades iga pragu ja eendit. Ta ronis hinge tõmbamata ühelt rahnult teisele. Ta tundis endas mingit kiirustamise sundi ning tahtis jõuda lõhe tippu võimalikult kiiresti.

Mitu korda pidi ta peaaegu tagasi kukkuma, sest kivid olid niisked ja sammaldunud. Jon klammerdus nende külge mõlema käega, ühel hetkel murdis ta nimetissõrme küüne ega märganudki seda. Vaatamata selle varjulise paiga jahedusele, kuumas temas veri.

Jõudnud lõhe tippu, vaatas ta tagasi. Tohutu laava- ja samblaorg laius tema ees niikaugele kui silm ulatus ning halle pilvi veeretav taevas oli otsatu. Jon polnud näinud midagi nii ilusat. Maa tundus nüüd kauge ja tühi, inimeste, loomade ning puudeta, sama avar ja üksik nagu ookeangi. Siin ja seal oru kohal lasksid pragunevad pilved Jonil näha viltusi vihmakiiri ning valgushelki nende ümber.

Selg vastu kiviseina, jäi Jon liikumatult seda lagendikku vaatama. Ta otsis silmadega punast täppi all, oma ratast, ka isakodu teisel pool orgu.

Jon neid aga näha ei saanud. Kõik, mida ta tundis ja teadis, oli kadunud, nagu oleks roheline sammal üles kerkinud ja ümbruskonna endaga katnud. Ainult mäe jalamil helkis oja pika taevasinise lohena. Aga seegi kadus varsti kauguses, justkui oleks ta kuhugi mäekoopasse voolanud.

Äkki jäi Jon üksisilmi vaatama lõhet enda all ning võpatas: ta polnud endale aru andnud, kuidas ta oli neid kivirahne pidi üles jõudnud, iga basaltkamakas kujutas endast tohutu trepi tohutut astet.

Siis tundis ta jällegi justkui kellegi kummalist pilku enda ümber. See ebamäärane tunne, see võimas ja hämar pilk, mis paistis katvat kogu maa, surus ta pead, õlgu, kogu keha. Jon vaatas üles. Tema kohal oli taevas, täis vapustavat valgust, mis ulatus sama säraga ühest horisondist teiseni. Jon sulges silmad nagu pikse ees. Siis ühinesid laiad madalad suitsutaolised pilved uuesti ja katsid maa varjuga. Jon seisis kaua kinnisilmi peapööritust kartes. Ta kuulas mööda siledaid kaljuseinu libiseva tuule müha, arusaamatuid sosinaid kätkeva tuule muusikat.

Kas oligi see tuul? Jon kuulis võõraid helisid, torisevate naiste hääli, tiivasahinat, lainemüha. Vahetevahel kostis alt orust maamesilase suminat, automootorite kauget põrinat. Hääled segunesid ja kajasid mäekülgedel, libisesid alla kui allikavesi samblikesse ja liivikutesse.

Jon avas silmad. Ta käed klammerdusid kaljuseina külge. Nägu oli külmast hoolimata higine. Ta oli kui laavast laev, mis tiirles pilvi riivates aeglaselt ringi. Suur mägi libises kergelt mööda maad ja Jonile tundus, nagu õõtsuks ta mere peal. Taevas rullusid lahti pilved ning kadusid kui kõrged lained, lastes valgusel läbi lipsata.

See kestis kaua, nagu reis mõnele saarele. Siis tundis Jon, kuidas pilk temast eemaldus. Ta laskis sõrmed kaljuseinast lahti. Mäe tipp tema kohal paistis kätte väga selgesti. See oli suur mustast kivist kuppel, justkui täispuhutud pall, taevases helenduses sile ja helkiv.

Laava- ning basaltjõed moodustasid kupliseinal laugjama nõlva ja seda mööda otsustaski Jon edasi tõusta. Ta liikus väikeste sammudega, kummargil, mägikitsena siksakitades. Nüüd oli tuulel tee vaba, see sakutas teda valjult ja pani riided plaksuma. Jon surus huuled kokku, ta silmi ähmastasid pisarad. Aga ta ei kartnud, pööritustunne oli kadunud. Võõras pilk ei rõhunud teda enam. Vastupidi, see toetas tema keha, lükkas Joni kogu oma valgusega ülespoole.

Jon polnud mitte kunagi tajunud niisugust jõudu. Nagu oleks keegi, kes teda armastas, kõndinud tema kõrval, sama sammu, hinganud samas rütmis. Võõras pilk tiris teda üles tipu poole, aitas tal ronida. Keegi sügavaimast unenäost tulnu, kelle mõjuvõim kasvas pidevalt, paisus kui pilv. Jon asetas jalad laavapinnale just täpselt sinna, kuhu vaja, sest järgis võib-olla mingit nähtamatut rada. Külm tuul pani ta hingeldama ning ähmastas tema pilku, ent tal polnud vajagi näha. Tema keha juhtis oskuslikult end ise ja ta tõusis meeter meetri haaval mööda kaarjat mäekülge edasi.

Nüüd oli ta üksi keset taevast. Tema kõrval ei olnud enam ei maad, ei silmapiiri, vaid üksnes õhk, valgus, hallid pilved. Jon tõusis palavikuliselt tipu poole ja tema liigutused muutusid aeglaseks nagu ujujal. Kohati puudutasid ta käed, ka kõht külma siledat kivi, ja ta tundis pragude lõikavaid servi ning laavasoonte jälgi. Valgus paisutas mäge, paisutas taevast ning paisus ka ise tema kehas, tuksles tema veres. Tuule hääle muusika täitis tema kõrvad ja kajas tema suus. Jon ei mõelnud enam millelegi, ei vaadanud enam midagi. Ta oli kui üks suur pingutus, kogu ta keha aina tõusis ning tõusis, peatumatult.

Vähehaaval lähenes ta tipule. Basaltnõlv läks laugemaks ja pikemaks. Ta oli nüüd nagu orus mäejalamil, ent kiviorus, ilusas ja avaras, mis tõusis kaarjal nõlval kuni pilvedeni.

Kivi oli siin tuulest ja vihmast kulunud, sile kui veskikivi. Siin-seal sätendasid veripunased kristallid, rohelised ja sinised joomed, kollased laigud, mis kõik näisid valguses õõtsuvat. Kõrgemal kadus kiviorg üleval sõudvatesse pilvedesse, mis vedisid järel sabasid ja salke, aga kui need hajusid, nägi Jon taas kaarja mäe puhast joont.

Lõpuks jõudis Jon tippu välja. Ta ei taibanudki seda kohe, see jõudis temani järk-järgult. Aga viimaks, kui ta ringi vaatas, ei näinud ta enda ümber muud kui suurt musta sõõri, mille keskel ta seisis, ning siis ta mõistis, et oli kohal. Mäetipuks oligi see pilvedeni ulatuv laavatasandik. Tuul ei olnud seal enam hootine, vaid pidev ning võimas, tihedalt kaljude küljes kinni. Jon astus ettevaatlikult mõne sammu. Süda peksis rinnus, pressides verd oimudesse ja kaela. Ühel hetkel jäi ta hingetuks, sest sõõrmed ja suu olid äkki tuult täis.

Jon otsis varju. Mäetipp oli paljas, ilma rohulible ning ainsagi lohuta. Laava kiiskas valusalt nagu asfalt ja oli sealt, kus vihm renne uuristanud, paiguti mõranenud. Tuul tõstis koorikult pisut halli tolmu, mis õrna suitsuna laiali hajus.

Siin valitses valgus. Tema oligi Joni kutsunud, kui too oli mööda mäejalamit astunud, ja seepärast oli ta ka oma jalgratta tee äärde samblasele nõlvale jätnud. Taevane valgus keerles ja pöörles siin ringi täiesti vabana. Ikka ja jälle ilmus ta kuskilt kaugelt välja, viskus vastu kaljusid, hüppas üles pilvepiirile. Must laava oli sellest valgusest läbi imbunud, raske ja sügav nagu suvine meri. See oli valgus ilma soojuseta, tulnud kaugest ilmaruumist, kõikide päikeste ja nähtamatute tähtede valgus, mis puhus lõkkele söed, äratas elule miljonid aastad tagasi maa peal olnud tuled. Leek põles laavas, põles mäe sees, hõõgus külma tuule hinguses. Jon nägi nüüd enda ees, kõva kivi all kõiki neid salapäraseid hoovusi, mis olid pidevas liikumises. Punased veenid ronisid üles tulemadudena: tardunud mullid mateeria südames sätendasid kui helkivad mereelukad.

Tuul lakkas äkki, nagu hoiaks ta hinge kinni. Nüüd võis Jon minna päris laavatasandiku keskele. Ta jäi seisma kolme kummalise nähtuse ees. Need olid kolm lohku kivis. Üks oli täis vihmavett, teises kahes oli sammalt, kusjuures ühes kasvas kidur põõsake. Lohkude ümber oli laiali musti kive ning punast laavatolmu, mis rullus pragudes.

See oli ainuke vari. Jon istus põõsaga lohu äärde. Tundus, et seal polnud tuul nii väga vali. Laava oli mõnus ja libe, isegi leige. Jon nõjatus küünarnukkidele ja jäi pilvi vaatama.

Ta polnud kunagi näinud pilvi nii ligidalt. Ta armastas neid. All orus oli ta neid sageli vaadanud, selitades talutara taga. Või peitudes järvesoppi, kuhu ta võis jääda, pea kuklas, pikalt taevasse vahtima, kuni tundis, et ta kaelasooned nööridena kõvaks tõmbavad. Ent siin mäe otsas polnud asi nii. Pilved tulid kiiresti, päris laavatasandiku kohal, tohutuid tiibu laiali lüües. Nad neelasid alla nii õhu kui kivi, hääletult ja vaevata, oma palakad mõõtmatusse kaugusse laiali laotades. Kui nad läksid üle mäetipu, lõi kõik valgeks ja fosforestseeruvaks ning must kivi pärlendama. Pilved möödusid varju jätmata. Vastupidi, valgus säras veelgi tugevamalt, muutis kõik lume ja vahu värvi. Jon vaatas oma valgeid käsi, küüsi, mis olid kui metallitükid. Ta heitis pea kuklasse ning avas suu, jõi sädelusega segunenud imepeeni piisakesi. Tema imestusest suured silmad vaatasid hõbedast helki kõikjal enda ümber. Enam ei olnud ei mäge, ei samblasi orgusid ega külasid, mitte midagi; mitte midagi peale pilvekeha, mis iga õnarust, iga pragu täites lõunasse liikus. Karge aur tiirutas kaua mäetipul maailma pimestades. Niisama kiiresti kui pilv oli tulnud, ta ka kadus taeva teise otsa.

Jon oli õnnelik, et oli tulnud siia pilvede juurde. Ta armastas nende maad, seda kõrget, orgudest ja inimteedest kauget maad. Taevas muutis end pidevalt, laavasõõri ümber liikus katkendlik päikesehelk kui tuletorni valgusvihk. Võib-olla polnudki siin tegelikult muud. Võib-olla oli praegugi siin kõik pidevas liikumises, suits, aur, tuulekeerised, pilvelaamad, luitunud joomed. Ka must laava nihkus. Tulemäest väljunud külm, aeglane laava vajus laiali ning libises allapoole.

Kui pilved lahkusid, vaatas Ion, kuidas nende ümarad seljad mööda taevast jooksid. Siis avanes atmosfäär, sini-sinine, päikesevalgusest värelev, ning laava sai jälle tagasi oma räiguse.

Jon keeras end kõhuli ja katsus laavat. Äkki märkas ta vihmaveega täidetud lohu veeres naljakat kivi. Ta roomas neljakäpakil vaatama. See oli musta laava tükk, ilmselt erosiooniga eraldunud. Jon tahtis seda pöörata, kuid asjatult. See oli maa küljes kinni oma tohutu raskusega, mis ei vastanud tema suurusele.

Joni läbis seesama värin mis siis, kui ta mööda kaljurünki üles ronis. Kivitükil oli täpselt seesama kuju mis mäel. Tõepoolest – samasugune sakiline põhi, samasugune kuplikujuline tipp. Jon kummardas veelgi lähemale ning märkas koguni sedasama lõhet, mida mööda ta oli üles tulnud. Seal oli just niisugune pragu, samuti astmetena hambuline.

Jon pistis näo päris vastu musta kivi, nii et ta pilk ähmastus. Laavatükk paisus, hõivas kogu ta vaatevälja, haaras ta tervenisti. Ta tundis, kuidas ta tasapisi oma keha, oma kaalu kaotas. Nüüd ta hõljus, pikali halli pilve seljas, ja valgus käis temast läbi. Ta nägi enda all suuri veest ning päikesest helkivaid laavalaamu, ruugeid samblikelaike, siniseid järvesilmi. Ta libises üle maa, sest ta oli ju nüüd justkui kerge, kuju muutev pilv. Ta oli hall suits, aur, mis kaljude külge klammerdus ja need piisakestega kattis.

Jon ei tõstnud kivilt enam pilku. Ta oli niiviisi õnnelik, ta silitas ja silitas selle siledat pinda. Kivi tuksles ta sõrmede all kui nahk. Ta tunnetas iga konarust, iga pragu, iga ajast poleeritud paika ning valguse mõnus soojus laotus õhkkerge vaibana tema üle.

Ta pilk jäi peatuma kivi tipul. Seal, helkival ümaral pinnal märkas ta kolme pisikest lohku. Oli kummaliselt joovastav näha just sedasama kohta, kus ta asus. Ta uuris peaaegu valuliselt neid lohukesi, suutmata näha üht naljakat liikumatut putukat kivi tipus.

Ta vaatas niiviisi laavatükki üksisilmi ja pikka aega. Oma pilgu järgi tajus ta, et hakkab iseendast vähehaaval eemalduma. See ei olnud teadvuse kaotus, ent ta keha kurdistus tasapisi. Tema käed, ühele ja teisele poole vastu kivi laiali, tõmbusid külmaks. Pea vajus alla, lõug toetus kivile ja ta silmad tardusid.

Selle aja jooksul muutis taevas mäe ümber end korduvalt. Pilved liikusid üle laavatasandiku, piisakesed katsid Joni nägu, kleepusid juuste külge. Aeg-ajalt saatis päike pahvaka palavaid kiiri. Tuul tiirutas ümber mäe kord ühele, kord teisele poole.

Siis hakkas Jon kuulma oma südamelööke, kuid kaugelt, maa sügavusest, laavapõhjast, tulearteritest. Löögid panid mäe vabisema, vibreerisid laavasoontes, kipsilademeis, basaltkäikudes. Nad kaikusid koopais ja lõhedes, korrapärane heli pidi kanduma läbi samblaorgude inimeste majadeni välja.

„Tuk-tuk, tuk-tuk, tuk-tuk, tuk-tuk, tuk-tuk, tuk-tuk.”

See oli tuhm heli, mis vedas justkui mingi teise maailma poole, nagu sündimise päeval, ja Jon nägi enda ees suurt musta, valguse käes tukslevat kivi. Iga tuksatus pani võnkuma kogu taevasära koos vallanduva sähvakuga. Pilved paisusid, täitusid elektriga, fosforestseerusid nagu need, mis tiirlevad ümber täiskuu.

Jon kuulis üht teist heli, rasket meremüha, vabaneva auru pahinat, mis samuti teda kaugele kiskus. Uni vajus talle peale. Uued ja uued helid kerkisid ta kõrvu: mootorimüra, linnukisa, vintsi krigin, keeva vee vulin.

Kõik need helid sündisid, lähenesid, kaugenesid, tulid veel kord, ja kokku oli see muusika, mis kandis kaugele. Jon ei teinudki enam pingutusi, et naasta, sel hetkel.

Täiesti ükskõiksena tundis ta end laskuvat kuhugi, võib-olla musta kivi tippu, tillukeste lohkude äärde. Kui ta uuesti silmad avas, märkas ta kohe avala, selge näoga poissi, kes seisis laavapinnal veelombi ääres. Ümber tema siras valgus, sest pilved olid taevast kadunud.

„Jon!” ütles poiss. Ta hääl oli mahe ja habras ning ta selge nägu naeratas.

„Kust sa mu nime tead?” küsis Jon.

Poiss ei vastanud. Ta seisis paigal, veidi pöördes, nagu oleks valmis põgenema.

„Aga mis sinu nimi on?” küsis Jon. ”Ma ei tunne sind.”

Ta ei liigutanud end, et poissi mitte hirmutada.

„Miks sa siia tulid? Sellele mäele ei tule mitte keegi.”

„Ma tahtsin näha vaadet, mis siit paistab,” ütles Jon. ”Mõtlesin, et nii kõrgelt näeb kõike, nagu linnud taevast.”

Ta kõhkles hetke, siis küsis:

„Kas sa elad siin?”

Poiss naeratas endiselt. Teda ümbritsev valgus näis tulevat tema silmadest ja juustest.

„Kas sa oled karjus? Sul on niisugused riided.”

„Jah, ma elan siin,” vastas poiss. ”Kõik, mida sa siin näed, kuulub minule.”

Jon vaatas laavalagendikku ja taevast.

„Sa eksid,” ütles ta. „See ei kuulu mitte kellelegi.”

Jon tegi liigutuse, nagu tahaks üles tõusta. Poiss aga hüppas tagasi, pöördus minekule.

„Ma ei liigu paigast,” kinnitas Jon tema rahustamiseks. „Jää siia, ma ei tõuse.”

„Sa ei tohi praegu tõusta,” lausus poiss.

„Tule siis ja istu minu kõrvale.”

Poiss kõhkles. Ta vaatas Joni, nagu püüaks tema mõtteid ära arvata. Siis astus juurde ning istus rätsepaistes tema kõrvale.

„Sa ei vastanud mulle. Mis on su nimi?” küsis Jon.

„Mis tähtsust sel on, sa ei tunne ju mind,” ütles poiss. „Mina sinu nime ei küsinud.”

„Seda jah,” nõustus Jon.

Aga ta tundis, et oleks pidanud imestama.

„Ütle mulle siis, mida sa siin teed? Kus sa elad? Ma ei näinud üles tulles ühtegi maja.”

„See kõik siin ongi minu maja,” vastas poiss.

Ta käte liigutused olid aeglased, graatsilised. Jon polnud niisuguseid varem näinud.

„Kas sa tõepoolest elad siin?” küsis Jon. „Aga sinu isa ja ema, kus nemad on?”

„Mul ei ole neid.”

„Aga vendi?”

„Ma elan üksi, ütlesin juba.”

„Kas sa ei karda? Oled liiga noor, et üksi elada.”

Poiss naeratas uuesti.

„Miks ma peaksin kartma? Kas sina oma kodus kardad?”

„Ei,” vastas Jon.

Ta mõtles, et see pole ju üks ja sama asi, ent ei julgenud seda öelda.

Nad jäid mõneks hetkeks vait, siis poiss ütles:

„Ma elan siin juba ammu. Ma tean selle mäe iga kivi paremini kui sina asju oma toas. Kas tead ka, miks ma siin elan?”

„Ei,” lausus Jon.

„See on pikk lugu,” jätkas poiss. „Ammu, väga ammu tuli siia kanti palju inimesi, nad ehitasid oma majad kallastele, orgudesse, ja majadest said külad, küladest linnad. Linnud kadusid. Ka kaladel hakkas hirm. Minagi jätsin need paigad maha ning tulin siia mäele. Nüüd tulid sina samuti sellele mäele ning varsti tulevad teised järele.”

„Sa räägid, nagu oleksid väga vana,” lausus Jon. „Ometi oled ju alles poiss!”

„Jah, olen küll poiss,” ütles poiss.

Ta vaatas Jonile ainiti otsa ja tema siniselt helkiv pilk oli tulvil sellist valgust, et Jon pidi langetama silmad.

Juunikuu valgus oli ilusast ilusam. Jon mõtles, et see tuli ehk kummalise karjuse silmadest ja kandus laiali taeva ja mere peale. Mäe otsas oli taevas pilvedest prii ning must kivi mõnusalt soe. Nüüd ei olnud Jonil enam und. Ta vaatas üksisilmi enda kõrval istuvat poissi. Kuid poiss vaatas mujale. Vaikus oli täielik, tuulgi oli lakanud.

Poiss pöördus uuesti Joni poole.

„Kas sa oskad muusikat mängida? Ma armastan väga muusikat.”

Jon raputas pead, siis aga meenus talle, et tal oli taskus väike pill, gimbard. Ta võttis selle välja ja näitas poisile.

„Kas sellega saab muusikat teha?” küsis tema.

Jon ulatas talle pilli ning poiss uuris seda hetke.

„Mida sa tahad, et ma sulle mängiksin?” küsis Jon.

„Mida sa oskad, ükspuha! Mulle meeldib igasugune muusika.”

Jon asetas gimbardi suule ja pani nimetissõrmega väikese metall-liistaku võnkuma. Ta mängis ühe loo, mida ta väga armastas. See oli mingi vana viis, mille isa oli talle kunagi õpetanud.

Gimbardi ninahelid kajasid laavatasandikul kaugele ja poiss kuulas, pea kaldu.

„Küll on ilus,” ütles poiss, kui Jon oli lõpetanud. „Palun mängi mulle veel midagi.”

Mõistmata, miks, tundis Jon rõõmu, et tema muusika noorele karjusele meeldib.

„Ma oskan veel üht välismaist lugu,” sõnas Jon.

Samal ajal, kui ta mängis, jäi tema jalast jälg laavapinda.

Poiss kuulas ning tema silmad särasid rahulolevalt.

„Sinu muusika meeldib mulle,” ütles ta viimaks. „Oskad ehk veel mõnd lugu?”

Jon jäi mõttesse.

„Mu vend annab vahel mulle oma flööti. Tal on ilus flööt, puha hõbedast, ja ta lubab mõnikord mul sellega mängida.”

„Mina tahaksin kuulata ka seda pilli.”

„Ma püüan temalt laenata, järgmine kord,” lausus Jon. „Võib-olla tuleb ka ta ise kaasa ja mängib sulle.”

„Oleks tore küll,” lausus poiss.

Siis jätkas Jon pillimängu. Metall-liistak helises valjult vaiksel mäel ning Jon mõtles, et võib-olla kostab see ehk isegi orgu, nende talusse. Poiss tuli talle lähemale. Ta liigutas oma käsi muusika rütmis, pea veidi viltu. Tema heledad silmad särasid ja ta hakkas naerma, kui muusika eriti ninahäälseks läks. Siis aeglustas Jon rütmi, laskis nootidel pikalt kajada ning kaua õhus püsida. Poisi nägu tõmbus uuesti tõsiseks, ta silmad said tagasi sügava mere värvi.

Lõpuks peatas Jon hingeldades mängu. Ta hambad ja huuled valutasid.

Poiss plaksutas ning ütles:

„Küll on ilus! Sa oskad mängida ilusat muusikat!”

„Ma oskan selle pilliga ka rääkida,” teatas Jon.

Poiss oli imestunud.

„Rääkida? Kuidas saab selle viguriga rääkida?”

Jon asetas pilli uuesti suule ning ütles metall-liistakut võngutades väga aeglaselt mõne sõna.

„Kas said aru?”

„Ei saanud,” vastas poiss.

„Kuula hoolega.”

Jon alustas uuesti, veelgi aeglasemalt. Poisi nägu selgines.

„Sa ütlesid: tere, mu sõber!”

„Just nii.”

Jon seletas:

„Meil seal orus oskavad kõik poisid seda teha. Suvel läheme talude taha aasale ja räägime tüdrukutega niimoodi. Kui on leitud tüdruk, kes meeldib, käiakse tal järel ning räägitakse niiviisi, et vanemad aru ei saaks. Tüdrukutele see meeldib. Nad pistavad pea aknast välja ja kuulavad, mis neile öeldakse, muusikaga koos.”

Jon näitas, kuidas öelda: „Ma armastan sind, ma armastan sind,” kriipides vaid metall-liistakut ning liigutades keelt suus.

„See on nii lihtne,” lisas Jon.

Ta ulatas pilli poisile, kes katsus sellega omakorda rääkida. Kuid see ei sarnanenud sugugi jutuga ning nad mõlemad pahvatasid naerma.

 

Poiss ei umbusaldanud teda nüüd enam. Jon näitas talle veel, kuidas pilli mängida, ja helid kajasid pikalt mäe kohal.

Siis hakkas valgus tasapisi tuhmuma, päike vajus päris silmapiiri kohale punasesse uttu. Taevas lõi kummaliselt lõõskama, nagu oleks tegu tulekahjuga. Jon vaatas oma kaaslase nägu ja talle tundus, et ta on värvi muutnud. Tema nahk ja juuksed olid nüüd tuhakarva, silmad aga taeva värvi. Mõnus soojus taandus vähehaaval. Külm pani ta võdisema. Jon tahtis tõusta, et minema hakata, kuid poiss asetas käe tema õlale.

„Palun ära mine,” ütles ta lihtsalt.

„Ma pean, on juba hilja.”

„Jää siia. Öö tuleb valge, võid hommikuni olla.”

Jon kõhkles.

„Isa ja ema ootavad mind kodus.”

Poiss jäi mõttesse. Tema hallid silmad kiirgasid ebaharilikult.

„Sinu isa ja ema magavad juba,” ütles ta, „nad ei ärka enne hommikut. Võid küll siia jääda.”

„Kust sa tead, et nad magavad?” küsis Jon.

Kuid ta mõistis, et poiss rääkis tõtt. Too naeratas.

„Sina oskad teha muusikat ja rääkida muusikaga, mina aga mõistan teisi asju.”

Jon haaras poisi käe ja surus seda. Ta ei teadnud, miks, aga ta ei olnud kunagi varem tundnud niisugust headust.

„Õpeta mulle ka teisi asju,” ütles ta. „Sa tead ju nii palju.”

Selle asemel et vastata, hüppas poiss püsti ja läks loigu äärde. Ta ammutas kamaluga vett ning viis Jonile. Tõstis käed tema suu juurde.

„Joo!” ütles ta.

Jon kuuletus. Poiss kallutas ettevaatlikult vee tema huulte vahelt suhu. Jon polnud kunagi niisugust vett joonud. See oli mahe ja karge, aga ka tihe ja raske ning näis allikana valguvat läbi terve ta keha. See oli vesi, mis kustutas nii janu kui nälja ja liikus soontes nagu valgus.

„See on hea,” ütles Jon. „Kust see tuleb?”

„Pilvedest,” vastas poiss. ”Mitte keegi pole seda varem joonud.”

Poiss seisis tema ees laavapinnal.

„Tule, ma näitan sulle nüüd taevast.”

Jon andis oma käe poisi kätte ja nad hakkasid koos mäe tipus astuma. Poiss sammus veidi ees, kergelt, jalgadega vaevalt maad puudutades. Nad läksid niiviisi laavatasandiku servani, sinna, kus mägi neemena maa kohal kõrgus.

Jon vaatas laia taevast enda ees. Päike oli täielikult silmapiiri taha kadunud, aga pilved olid veel valguse käes. All, väga kaugel oru kohal lasus vari, mis looritas pinnakumerused. Enam polnud näha ei järve, ei künkaid ja Jon ei tundnud oma maad ära. Aga tohutu taevas oli tulvil valgust ning Jon nägi kollases ja roosas õhus laiumas pikki suitsukarva pilvi. Kõrgemalt algas juba sinine värv, sünkjas sina võbeles veel valguse veerel ning Jon märkas Veenuse valget täppi, mis helkis kui majakatuli.

Poisid istusid koos mäe servale ja vaatasid taevast. Ei olnud vähimatki tuulevinu, ainsatki häält, mingitki liikumist. Jon tundis avarust endasse imbumas, keha paisutamas, nagu hoiaks ta hinge kinni. Poiss ei lausunud sõnagi. Ta seisis liikumatult, rind ees, pea veidi taha kallutatud, ja vaatas taevasüdant.

Üksteise järel süttisid tähed, lükates välja oma kaheksa teravat kiirt. Jon tundis jälle korrapäraseid tuksatusi oma rinnas ja kaelaarterites, sest see tuli taevasüdamest, läks läbi tema ning pani tukslema kogu mäe. Ka päevavalgus tuksles veel, päris silmapiiri kohal, vastates öise taeva tuksatustele. Kaks värvi, üks sünkjalt tume, teine soe ja hele, olid seniidis ühinenud ning kiikusid ühes rütmis.

Jon heitis selili kivisele maale, silmad avali taeva poole. Nüüd kuulis ta selgesti kõiki hääli, mis tulid ilmaruumi igast otsast ja said tema kohal uuesti kokku. Mitte sõnad ei olnud need, mis kostsid, ega ka muusika, ent ometi tundus talle, et ta mõistis, mida see tähendab, just sõnades, lauluridades. Ta kuulis merd, taevast, päikest, orgu – need häälitsesid loomade kombel. Ta kuulis koobastes peituvaid raskeid ohkeid, lõhede põhjast tõusvaid pominaid. Kuskilt kaugelt põhjakaarest saabuvat ühetasast pidevat liustike kriginat, kivilademete raginat nende hõõrdumisel. Aurujoad paiskusid väävliallikaist teraval vilinal, kõrged päikeseleegid undasid kui sepapada. Vesi voolas kõikjal, sitkes maas lõhkesid miljardid mullikesed, tahked terad pehmusid ning idanesid mullas. Elutõmblus juurtes, mahlade tilgutid tüvedes, tuulelaul niidetud rohus. Siis tulid järgemisi teised, Jonile juba tuntumad helid, tuletõrjesireenid, automootorite müra, raudahelate kõlin, kreissaagide vilin, laevade undamine. Kaugel ookeani kohal käristas õhku nelja turbomootoriga lennuk. Kuskil rääkis mehehääl kooliklassi ees, aga kas see oligi mees? See oli rohkem nagu putukaprigin, või hoopis sisin, korin, kile kiljatus. Merelindude tiivad plagisesid kaljude kohal, kajakad kriiskasid. Kõik need hääled tõmbasid Joni endaga kaasa, ta keha hõljus laavatasandiku kohal nagu samblast parvel, tiirles nähtamatus keerises, samal ajal kui taevas, päeva ja öö piiril, särasid tähed muutumatus hiilguses.

Jon jäi niiviisi tükiks ajaks vaadates ja kuulates selili lebama. Siis helid üksteise järel kaugenesid ning nõrgenesid. Tema südamelöögid mahenesid, korrastusid ja valgus kattus halli kaega.

Jon keeras end külili ning vaatas oma kaaslast. Poiss oli kägaras pikali, pea käsivarrele toetatud. Ta rind tõusis ja langes aeglaselt ning Jon mõistis, et ta magab. Siis sulges temagi silmad ja jäi und ootama.

Jon ärkas, kui päike silmapiiri tagant paistma hakkas. Ta tõusis istuli, vaatas enda ümber ega mõistnud. Poissi polnud enam. Oli vaid must laavalagendik, ja niikaugele kui silm ulatus, sügavikuorg, kuhu hakkasid joonistuma esimesed varjud. Tuul puhus jällegi, pühkis taevalaotust. Jon tõusis püsti ning hakkas seltsilist otsima. Ta astus lohkude juurde. Vesi ühe sees oli metallikarva, tuulepuhanguist triibutatud. Teises, mis kattunud samblikega, värises ning tõmbles vana poolkuivanud põõsas. Mäe kujuga kivi oli omal kohal. Jon jäi mäetippu seisma ning hüüdis mitu korda:

„Uhuu!”

„Uhuu!”

Ent isegi kaja ei vastanud.

Kui ta mõistis, et ta oma sõpra enam ei leia, haaras teda meeletu üksildus, tema sisemus tõmbus valust kokku. Ta hakkas mäest alla minema nii kiiresti kui suutis, hüpates ühelt kaljunukilt teisele. Otsis üles lõhe, hiiglasliku trepi, ning hakkas märgi kivikamakaid pidi tagasi vaatamata oru poole laskuma. Hele valgus idanes taevas ja kui ta alla jõudis, oli päev käes.

Ta pani mööda samblast maad jooksu nagu jalad võtsid. Hüppas hooga üle taeva värvi oja, panemata tähele allavett tõttavaid samblasaari. Ta nägi lambakarja, kes määgides putku pani, ja taipas, et oli tagasi jõudnud inimeste maale. Tee ääres seisis tema ilus uus jalgratas, kroomitud juhtraud veepiiskadest märg. Ta istus ratta selga ning hakkas mööda mullast rada edasi laskuma. Ta ei mõtelnud millelegi, ainult sõtkus. Kodutallu jõudes pani ta ratta seina najale ja astus vaikselt tuppa, et mitte äratada vanemaid, kes veel magasid.

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming