Elusa raamatu varjus

Jan Kaus

Kuigi postmodernism segab terasid ning sõklaid, ei kao terad kuhugi. Terade leidmine on muidugi raskem, kuid just terade leidmise raskuse tõttu võib leidmine olla seda väärtuslikum. Ning sellest protsessist Carlos Ruiz Zafón jutustabki. Carlos Ruiz Zafón, Tuule vari. Hispaania keelest tõlkinud Kai Aareleid. Varrak, 2008. 518 lk.

Üks tuntud tänapäeva psühhoanalüütik on rääkinud vormist, mille taga ei peitugi mingisugust tabamatut sisu, mida vorm varjaks; see, mida vastuvõtja otsib, on tegelikult sootuks vormi enese saladus. Hetkeks tekkis samalaadne tunne ka Carlos Ruiz Zafóni „Tuule varju” lugedes: lugu on sedavõrd hästi üles ehitatud, kõik koostisosad on olemas, töötavad kellavärgina. On sümpaatne peategelane, noor ja pisut naiivne, avastamas armastust ja elu, tema karakter võimaldamas kaasaelamist. On tema humoorikas kaaslane (umbes nagu eesel „Shrekis”), kes näeb groteskne välja ning rebib mahlakat kildu, kuid kelle krehvtine suuvärk peidab siiski kuldset südant ja vanema kolleegi tarkust. On eeterlikud ja samas kauneis sukkades neiud, kes röövivad kangelase õrna südame. On antikangelane, kurjemast kurjem värd, alaväärsust põdev sadist, vaimne sant. On vaikiv ja mõistev isa, mõjus ja soe varjukuju. Ja, mis on saladus, suur saladus ja selle saladuse looja, omaja ja kese – raamat pealkirjaga „Tuule vari” ning selle salapärane autor Júlian Carax. Kirjaniku kirjanik ja tema raamat raamatus. Zafón koob osava ämblikuna loo võrku, kus on suuri tundeid, kõikevõitvat, aga ka õnnetut armastust, suuri saladusi, müstikat, põnevust, seiklust, moodsat loojutustamist, poliitikat ja metafüüsikat, aktsiooni, isegi õudust – mis avaldasid minule, kes ma pole lugenud eriti palju õudukaid ega krimkasid, üllatuslikult tugevat mõju. Kuid paratamatult tekkis lugemise naudingu ja ajuti lausa vaimustuse kõrvale pisike kahtlus: kas see nüüd ongi see postmodernism oma puhtaimal kujul, kus autoril on vorm sedavõrd käpas, et sisu muutubki justkui vormitäiteks, kus lugeja naudib küll esmapilgul sisu, s.o põnevaid käänakuid, ohte ja õudseid silmapilke, ootusvärinat, kuid tegelikult naudib ta kõike just seetõttu, et lugu on nõnda hästi üles ehitatud, kõik komponendid on paigas ja omavahel osavasti seotud – lugeja juhitakse pärale, tema lugemine on küll mäkketõus, aga mitte omal jalal.

Kuid asi pole siiski sedavõrd lihtne. Tõsi, Zafóni teost võib pidada tõesti postmodernistlikuks. Postmodernismi puhul räägitakse paljudest asjadest, sealhulgas muidugi ka sisu asendumisest vormi diktaadiga (sellele viitab näiteks tuntud simulaakrumi mõiste) ja ka vertikaalsete vastanduste tasandumisest, kus üha raskem on eraldada sõkaldest terasid. Eelmise Sirbi esiküljel ütleb Joel Sang, et „põhihäda pole raamatute rohkuses, vaid selles, et inimesed ei suuda enam trükitoodangus orienteeruda”. Kuid ei tasu unustada, et kuigi postmodernism segab terasid ning sõklaid, ei kao terad kuhugi. Terade leidmine on muidugi raskem, kuid just terade leidmise raskuse tõttu võib leidmine olla seda väärtuslikum. Ning sellest protsessist Zafón jutustabki.

Niisiis – kuigi „Tuule varju” sisu on põnev, paistab sellestki põnevam „Tuule varju” pealkiri. Täpsemalt, pealkirja taga avanev. Veelgi täpsemalt, pealkirja taga mitteavanev. „Tuule vari” on raamatu pealkiri kahes mõttes: Zafóni nime kandva autori teose ja Julián Caraxi nimelise tegelaskuju teose pealkiri. Seega – Zafóni raamatu pealkiri tähistab tegelikult teise, Caraxi raamatu pealkirja. Huvitav on aga see, et lugeja ei saa midagi suurt teada Caraxi suurepärase teose sisust. Selgub, et raamatut pole palju müüdud, salapärasel kombel hävitab keegi säilinud eksemplare – kusjuures hävitaja ilmsikstulek on mängitud osavalt üllatuslikuks –, aga kõige selle juures ei laskuta „Tuule varju” sisusse, riivatakse vaid selle pinnavirvendusi. Pierre Bayard’i teravmeelitsevat jaotust meelde tuletades võiks siis öelda, et  Zafóni  „Tuule varju” lugejatele jääb Caraxi „Tuule vari” teoseks, mida saab tähistada märksõnaga „KT + +” või äärmuslikumalt väljendudes isegi „TT ja KT + +” (vt Pierre Bayard, Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud? Tlk T. Lepsoo. Loomingu Raamatukogu 2008, nr 18–20). Niisiis on meil vaid roosi nimi.

Kuid Zafóni „Tuule vari” ongi lugu sellest, millise sündmuste ahela vallandab juhuslikult leitud Caraxi „Tuule vari”. Autori võimas konstruktsioon algabki raamatu leidmise juhusest. See juhus vallandab sündmuste ahela, mida ei saa enam pidada juhuslikuks, vaid vastupidi – saatuslikuks.

Tahangi alljärgnevalt keskenduda ühele kõige huvitavamale „Tuule varju” tasandile, raamatule kui viljakale terale, millest hakkab võrsuma ja kasvama ning oma viljadest uusi teri puistama elu ise. Kuidas see siis käib?

Meenutagem hetkeks Joel Sanga tsitaati: „inimesed ei suuda enam trükitoodangus orienteeruda”. Caraxi „Tuule vari” leitakse raamatukogust – ja just sellisest raamatukogust, kus orienteerumine pole raske mitte ainult ülekantud, vaid ka otseses tähenduses. See on ruum, „mis lasi aimata hiiglaslikku, võimatuna näiva geomeetriaga raamatukogu” (lk 11), koht nimega Unustatud Raamatute Surnuaed. Ühesõnaga – kosmiliste mõõtmetega biblioteek. Meenutagem Jorge Luis Borgese kuulsat „Paabeli raamatukogu”: see on meekärgi meenutavatest tubadest koosnev kera, mille täpne keskpunkt on mis tahes kuusnurk ja mille ümbermõõt on kättesaamatu (vt Jorge Luis Borges, Hargnevate teede aed. Tlk O. Ojamaa. Loomingu Raamatukogu 1972, nr 5-6). Niisiis liigub Zafón üsna leidlikult ja ehtsa postmodernistliku* viitajana** Borgese ja Umberto Eco „Roosi nimes” ehitatud labürintjas raamatukogus: „Alguses arvasin, et mäletan täpselt, kustkaudu ma tollel esimesel korral isa käekõrval olin läinud, ent varsti mõistsin, et tänu labürindi käänakutele moodustasid vahekäigud spiraali, mida oli võimatu meeles pidada. Kolm korda püüdsin minna mööda teed, mida arvasin mäletavat, ja kolm korda tõi labürint mind tagasi samasse kohta, kust olin alustanud” (lk 84). Millegipärast on Borgese kirjeldatu mulle alati meenutanud hiiglaslikku raamatuid tulvil ruumidest koosnevat planeeti, ehk seetõttu, et ta nimetab Paabeli raamatukogu „keraks”. Samas kirjeldab Borges ju midagi planeedist mõõtmatumat,  raamatute universumit. Zafóni – ja Caraxi – „Tuule varju” võib näha mõõtmatut tekstikogu kirjeldava võrdpildi edasiarenduse või kommentaarina, kus üks raamat on muutunud elust kihavaks planeediks raamatute labürintja universumi äärealadel.

Tõesti, ka peategelane ei suuda enam kõiges kirjutatus orienteeruda, seega mõjub ta Unustatud Raamatute Surnuaias tegutsedes tüüpilise kaasaegse raamatulugeja tabava sümbolina. (Muide, kuidas sattusin „Tuule varjuni”? – täiesti juhuslikult! Seda raamatut ei osanud ma oodata, seda ei soovitanud mulle ükski kohalik kirjandusautoriteet. Ma avastasin teose oma laualt, teiste raamatute vahelt ja hakkasin seda hajameelselt sirvima, plaaniga see kohe ja igaveseks kõrvale asetada.) Kuid ometi vallandab Caraxi „Tuule vari” Zafóni „Tuule varju” intensiivse ja kihilise tegevustiku – vastupidi aga tõmbab Zafóni „Tuule vari” Caraxi „Tuule varju” välja varjude riigist, raamatute surnuaiast, annab põneva ja tähendusliku elu nii raamatule endale kui ka selle lugeja(te)le.

Ehk just raamatute ja elu seostamine kütkestabki „Tuule varjus” kõige rohkem. Muidugi, mõnes mõttes on „Tuule varju” autor Julián Carax mitte ainult erandlik, vaid eraldunud kuju, tema varjutaolisus teeb temast kui kirjanikust justkui mingi teise, salajasema, varju- ja varjundirikkama maailma esindaja. Lugeja saab teada, et ta „elas endasse kapseldunult, oma raamatutele ja oma raamatutes, nagu mugavustega vanglas” (lk 181). Edasi: „Ükskord ma küsisin, kellest ta oma tegelaste loomisel inspiratsiooni saab, ja ta vastas, et mitte kellestki. Et kõik tema tegelased on tema ise” (lk 187). Muidugi, olgu ära öeldud, et see kõik on petlik, esmamuljeline.

Paradoksaalne, et kuigi Carax on pea tundmatu autor, kirjanik, keda ei loeta, peavad need, kes sattunud tema raamatuid lugema, teda väga heaks autoriks. Kuid mitte ainult. „Tuule vari” muutub ajapikku, lugemise edenedes, raamatu, hea ja tähendusliku raamatu sümboliks. Enamgi, raamatust välja jääva eluga otseselt haakuva, sellesse sekkuva raamatu võrdpildiks, nii et lõpuks on üha raskem tõmmata piiri raamatus kirjutatu ja elus juhtunu vahele. Raamat ja elu põimuvad „Tuule varjus” kõikvõimalikes seostes, lood kasvavad üksteisest välja, kasvavad kaante vahelt ja kaante vahele, tehes vahepeal suuri ringe inimeste sees ja vahel. Raamat võib muutuda siin elu aseaineks: „…eelmisel ööl oli tema sõbratari Ramonetat majaukse ees noaga rünnatud ning ta laps oli laiba embuses surnuks külmunud. Juhtunust kuuldes läksid pansioni elanikud kisa, rusikahoopide ja küünistuste saatel surnust maha jäänud kasina vara pärast kaklema. Ainus, mis alles jäi, oli Ramoneta kõige kallim varandus: raamat” (lk 283). Raamatust võib aga saada ka elu peegeldus: „„Raamatud on igavad.” / „Raamatud on peeglid: neis näeb ainult seda, mis sinu sees juba olemas on,” vastas Julián” (lk 228). Enamgi, raamat võib saada elu sisuks: „„Kirjuta,” ütles ta. / „Ma kirjutan sulle kohe, kui olen kohale jõudnud,” vastas Julián. / „Ei. Mitte mulle. Kirjuta raamatuid. Mitte kirju. Kirjuta neid minu pärast. Penélope pärast””. (lk 300). Siit jõuab autor küsimuseni, kas raamatuil on sisu, kui elus sisu ei nähta: „Ta vihkas neid näruseid raamatuid, millele oli pühendanud kogu oma elu ja mis kellelegi korda ei läinud” (lk 448). Mõnikord võib raamat olla nii elu aseaine, peegeldus kui ka sisu: „see on lugu üksildastest inimestest, igatsusest ja kaotusvalust, ning et just sel põhjusel ma sellesse põgenesingi, kuni see segunes mu enese eluga…” (lk 195-196). Niisiis – raamatust saab siin raamatus justkui tegelane teiste tegelaste kohal, elu(de), iga elu osa: „Kõige rohkem meeldisid talle lood. Ta palus alati, et ma talle lugusid ette loeksin, ja ma ei usu, et ükski laps oleks nii vara lugema õppinud. /—/ …kuna ta arvas, et isa armastab ainult raamatuid, siis tahtis ta kirjutada raamatuid, et isa ka teda armastaks” (lk 381). Siit aga jõuab loomulikult ja loogiliselt seisukohani, et kui hea raamatu teeb hea lugu, siis tähendusliku elu lugu sarnaneb hea raamatuga: „See oli karm ja melodramaatiline lugu, mis võinuks vabalt pärineda Julián Caraxi sulest” (lk 252). Kujutab ju „Tuule vari” endast raamatut Caraxist, kelle elu väljendub raamatutes ja kelle elukäik ongi nagu raamat, veel enamgi – antud raamat ongi raamat tema elust. Niisiis – heast elust saab moodustada alati ka loo, seda saab loona jutustada: „See oli minu lugu. Meie lugu. Tundsin Caraxi kadunud sammudes ära iseenda nüüdseks pöördumatud jalajäljed” (lk 477).

Isegi kui Zafón on oma loo kavalalt kalkuleerinud, ei tasu kahelda, et selle ajendiks on kurbus raamatute maailma taandumise pärast: „Bea ütleb, et lugemise kunst on tasapisi välja suremas, et see on väga isiklik kombetalitus, et raamat on peegel ja me võime sealt leida vaid seda, mis on meis juba olemas, et lugemisse paneme me kogu oma mõistuse ja südame ning see oskus muutub iga päevaga üha haruldasemaks” (lk 513-514). „Tuule varjus” avaneb see kütkestav raamatute maailm, labürintlik kõiksus, kus on üha raskem orienteeruda, kuid mille suurim probleem paistab vist olevat juba see, et üha vähem inimesi tahavad seal ülepea liikudagi. Ometi on Surnuaed eksitav metafoor. „Tuule varjust” ju selgub, et tegu on hoopis millegi vastupidisega, Eluaiaga – üks juhuslikult leitud tundmatu kirjaniku tundmatu raamatu lugemine vallandab „Tuule varjus” ja „Tuule varju” näol sellise sündmuste ahela, kus hool ja hoobil pole vahetki. Jääb vaid kujutleda, mida võivad siis sisaldada kõik need ülejäänud köited – sest ütleb ju pime raamatukoguhoidja Borgeski: „tohutus raamatukogus pole kaht ühesugust raamatut”, samuti pole seal võimalik kirjutada midagi, mis poleks mingis keeles olulise tähendusega.

Muidugi, ei tasu unustada ka vaateviisi, mille kohaselt vajab elu elamist alati teis- ehk siinpool raamatuid, siinilmas. „Tuule vari” on küll lugu tulvil elu, aga mõnevõrra fantastilist, igatahes nähtavalt ilukirjanduslikuks kontsentreeritud ja konstrueeritud elu – sellist elu, mida me loeme (pigem) raamatutest. Ometi ei tähenda see, et elatavate elude ja loetavate raamatute vahel peaks haigutama kuristik – isegi kui raamatud ei sarnane eluga, võivad need elule värvi lisada. Enamgi – muuta elu seeläbi, et tuletavad elu meelde, s.t tuletavad meelde elu tegeliku tuuma. Ning ehk oleks vaja just raamatuid, mis seda meeldetuletust meelde tuletaksid? Nagu kirjutab üks paljudest „Tuule varju” tegelastest: „Tean ainult seda, et need kaks Juliániga veedetud nädalat olid ainuke aeg mu elus, mil ma tundsin, et ometi kord olen ma mina ise, ning mil ma seletamatutele asjadele omase absurdse selgusega taipasin, et mitte kunagi ei suuda ma armastada ühtki meest nii nagu Juliáni, isegi kui ma kõik oma ülejäänud elupäevad seda püüaksin” (lk 394). Kuidas on Sinuga, armas lugeja, kes Sa eksled Unustatud Raamatute Eluaias? Kas Sa oled juba oma „Tuule varju” leidnud, kas Sa elad tema varjus?

 

 

* Haaramatu raamatukogu ei ole siiski ainult postmodernistlik sümbol või motiiv. Näiteks Lennart Meri kirjutas Museioni kohta oma „Hõbevalges”: „Museion kasvas veel kiiremini veel suuremaks kui Aleksander Suure impeerium: lisaks maailmale hõlmas raamatukogu ka taevakehi. /—/ Väärõpetuste lõpliku väljajuurimise nimel põletati Museioni raamatukogu kolmandal sajandil tuhaks”. Viimast motiivi on kasutatud ka „Roosi nimes”.

** Zafón paistab mõnes kohas viivat mõnuga ellu postulaati, mille kohaselt üks tekst viitab alati, paratamatultki, mitteteadlikultki teistele – rääkimata teadlikkusest. Näiteks üks kiri „Tuule varjus”, kus on kirjas: „Hävitage see kiri niipea, kui olete selle läbi lugenud. Alla neelata ei ole vaja – piisab kui põletate selle ära või rebite väikesteks tükkideks” (lk 371). Jääb lugeja otsustada ja valida, kas tegu on muu hulgas viitega ustavale ja vaikivale Grimaud’le, kes sõi kirja ära lootuses, et ta saab tasuks klaasi väga head punast veini, mis ka juhtus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming