Eluterve punk?

Martin Vabat

Sveta Grigorjeva, Kes kardab Sveta Grigorjevat? Toimetanud Carolina Pihelgas, kujundanud Maris Kaskmann. Värske Rõhk, 2013. 86 lk.

Käin raamatupoes üksnes luule pärast – jalutan tuttavasse riiulivahesse ja korjan jälle ühe virna nooremaid autoreid kaasa. Sageli lõpeb mu romantiline avastusretk üsna asiselt: laon (luule)kogud lihtsalt ühest virnast teise, mõeldes, kas see on ikka luule või kirjandus, mida lugeda ei taha? Milleks lugeda või arvustada raamatut, millega mul pole midagi ühist ja mis tekitab üksnes tõrksa vastandumise.
Siiski on olemas ka kolmas, ühisosaga virn, millest osa teeb nõutuks, osa paneb kaasa elama. Õnneks paneb Sveta Grigorjeva debüütkogu kaasa elama. Raamatus on küll piisavalt seda, mis mulle ei sobi või mis ajab mind suisa ebameeldivast üllatusest ahhetama (nt lk 19, 26, 46, 51, 79-80), ent seda ei paista kimbutavat kirjarahva kõige häirivam kalduvus: elutus, liigne teravmeelsus, tundejäikus, kõik see, mis paneb arvama, justnagu kirjanik oleks tekstimasin, kes vaatleb ümbritsevat postamendi pealt.
Jah, Sveta Grigorjeva ei külmeta postamendi peal. Ta on ühtaegu vaatleja ja vaadeldav ega karda olla haavatav, nii nagu küünilisemad kujud näikse reeglina kartvat, arvates, et luules võib ennast ära peita. Ma ei arva, et luules saaks end ära peita ega varjata oma isikut ja päris tundeid. Luule pole satiir, ajakirjandus, teadus, poliitika ega filosoofia – vähem või rohkem, varem või hiljem tuleb ennast ikka avada. Selles mõttes pole ka konkreetne sisu tingimata tähtis. Küsimus on selles, kas ma näen hinge või ei näe, kas siin on midagi, mingi püüd, potentsiaal või suund, millele kaasa elada. Antud juhul on see kindlasti olemas ja on kaugelt näha, et selleks suunaks on vahetu pihtimus (nt lk 10-11, 39, 45, 52, 71-72, 73, 81), kus pole – suureks kingituseks mulle – väsitavaid vormimänge ega tehtud kõrgesteetilisust.
Mis puutub vahetusse, siis teatud sisim ausus on küll ülim, aga luuleks üleneb see ainult tundliku keele abil. Selles mõttes ma ei arva, et luule saaks mahutada endasse tundlikkust alavääristavaid labaseid sõnu. Tulem on lihtsalt see, et nii mõnegi lugeja süda kaugeneb autorist vähemasti selleks hetkeks valgusaasta võrra. Labane keel lihtsalt mõjub nii, nagu inimene oleks võimetu jagama teise inimesega tõelisi tundeid või siis ei viitsi ta lihtsalt kõige lamedamast tänavakeelest kaugemale küündida – mis võiks ju olla kirjutava inimese ülesanne.
Ehkki alguses paeluv, pole sõnamustal lõpuks mingit jäävat väärtust ka autorile endale – rääkimata lugejast. Ainuke, mis tekib, on tõrge – kas ma tahan häid kohti sõnavalingu metsast üles otsida või hakkan otsima järgmist autorit?
Ma muidugi mõistan kiusatust piire katsuda: noorele väekale autorile võib see olla suisa defineeriv kogemus või nauditav initsiatsiooniriitus. Selle peale meenub, kuidas kunagi, ühel avalikul üritusel, olevat Hando Runnel mu debüütkogu Ansipi nähes vastu lauda tagunud ja öelnud Värske Rõhu esindusele: „Mis asja te annate välja roppusi!” Seitse aastat on mööda läinud ja olen temaga üldjoontes nõus. Või kui nüüd Sven Grünbergi ümber öelda – pole vaja lugejale ööpotti pähe valada. Oluliselt tervislikum on püüda sirutada oma sõrmi hommiku suunas, sest mis mõtet on niisama rühkida, rookida üksnes elu raskust. Varem või hiljem tuleb ikkagi üleneda või kergeneda – muidu hing väsib. Aga väsinud hingi on närb vaadata. Oleks nagu kinni kasvanud konnatiigi ääres, kus ükski konn ei julge ülemhelis laulda. Selles mõttes oli vabastav kuulda, kuidas Lembit Peterson kaldalt meenutas: „Mingi rõõmusõnum peaks kunstnikul olema.”
Nagu tundlikkuse sabas lohisevad rasked nilbed sõnad, mõjub lõpuks ka punkrebasele omane traditsiooniline ülbus (nt lk 12-13, 66-67) ja suuruse paine (lk 75) – noore loomeinimese ebateadlik igatsus saada mõne intellektuaalse asjaolu poolest eriliselt austatuks.
Kuna olen samal ulgumerel kunagi hulpinud, tundsin siiski Sveta Grigorjevaga esimesest hetkest hingesugulust, nii tema debüütkogu esitlusel, mis oli tavatult julge ja väekas, kui ka tekstidest, mis käivad aususe piiridel. Eriti tuttavalt mõjusid read „tead kui kaua pidin ootama enne kui mu / […] glamuurne enesehävitus muutus eluterveks pungiks” (lk 44). Jah, punkluule võib tõesti olla nagu päästerõngas: selle asemel et minna hulluks, depressiivseks või vägivaldseks, võib ennast säästa ja olla eluterve laevanina, lastes häirival maailmamerel endast mööda voolata. Tuleb lisada, et ehkki tervislik, on eluterve punk alles alguste algus.
Meiesugustele pisut haavatud hingega lastele on see aga hea algus. Seda näitavad kogus leiduvad elusad või soojad puudutavad tekstid, mis annavad lootust ja panevad kaasa elama. Näiteks
lk 9: „mulle meeldib aega maha võtta meeldib peatuda / teen kõike suure hilinemisega / vahel isegi unustan korrapäraselt hingata sest / võin elada ühest sügavast hingetõmbest päris pikka aega”. Selliseid ridu lugedes tunnen, nagu oleksin need ise kirjutanud. Ja seda küsitavam on luuletuse liigagi proosaline lõpp.
Samasse nauditavasse isiklikkusesse ja kergusesse kuulub ka lk 18: „oma esimesed / sammud tegin äikese ajal / kui astusin üle / rõdu läve”. Heavõnkelisi või kuidagi korda minevaid tekste, mida tahaksin hiljemgi lugeda, on muidugi veel (nt lk 17, 21, 39, 44, 45, 71-72, 85), aga mõnel juhul (nt lk 21, 39, 44) tekib küsimus, kas ei saaks seda kõike öelda selgemini. Praegu ei kaasne nendega vähemasti minul sellist äratundmist nagu esimese teksti (lk 9) eeltoodud lõiguga.
Sveta Grigorjeva debüütkogus on ka mitmeid selliseid tekste (nt lk 20, 27, 32-33, 52, 57-58, 64-65, 86), millel on küll hea algus või idee, aga selle arendus või lõpp ei anna alguse mõõtu välja, sest läheb liiga hägusaks, proosaliseks või bravuuritsevaks. Samuti on mitmes paremas tekstis (nt lk 30 ja 35) üleliigseid, sõnavahuna mõjuvaid ridu või siis on need tekstid liiga pikad, mõjudes segasevõitu sõnade tulistamisena (nt lk 31, 34, 38). Ses osas on kahju eluloolisest huvitavast palast (lk 10-11), kus on ju luuletus või selle motiivid sees, aga tervikuna mõjub tekst sõnade padrikuna. Lehekülje 47 juures hoidsin suisa hinge kinni, et kas siit tuleb kogu paremaid pihtimusi või mitte. Mingis mõttes tuligi, aga ma ei saa aru, mis asi on „lemmiklapsearmastatud” ja miks ei võiks selle asemel olla mõni selge poeetiline väljend, millest lugeja aru saaks.
Siinkohal meenub Triin Tasuja „Provintsiluule”, üks paremaid debüüte, mida mäletan. Ka Tasuja puhul haaras mind raamatut läbiv väekas ausus, aga see oli – mälu järgi otsustades – pisut selgem ja soojem kui Sveta Grigorjeval. Aga pole viga, luuletaja hing ongi tema elust ja kogemusest mitu sammu ees. Ja nii sünnivadki ausad, ent tuhande puudusega raamatud, kus on ometi olemas see miski, lootus, et autor varem või hiljem ärkab ja väljub sellest tüüpilisest kirjanduse hämarast allhoovusest, mis õgib oma paremaid lapsi.
Siit jõuan juba „pika ilu”, ärplemise või hulluteemaga mängimiseni, mida kohtab kõnealuses debüütkogus häirivalt palju (nt lk 15, 19, 22-23, 30, 37, 59, 62, 66, 75). Olen veendunud, et kui kirjanik hulluksminemise päriselt ära tunneks, võtaks ta oma sõnad kibekiiresti tagasi ega julgeks enam iial ülistada mingit pseudoromantilist sõgenemist. Probleem on seotud laiema, (pop)kultuuris üsna levinud masohhismiga, mis kirjanduse puhul tähendab seda, et tekstidesse on alateadlikult kodeeritud varjatud häving, mis võib, kui seda palju kordi korrata, vabalt ka teoks saada. Kirjanik ju on see või saab selleks, mida ta kirjutab ja endast välja saadab. Enda puhul nimetasin seda taevasse ärplemiseks, aga antud juhul on tegu vist pigem põrgusse ärplemisega. Kohati isegi tundub, et soojal, tundlikul autoril on peal autotsensor stiilis: „Aa, ma pidin ju kuri olema”.
Sama lugu nagu kurjuse ja karjumisega on ka purjakilolekuga, mis kumab läbi otse (nt lk 53, 59, 61) või siis energeetiliselt ja kaude (enamik tekste). Eeldusel, et luule on oma sisimalt olemiselt –
lisaks ausale kirele ja elususele – ka kirgas kohalolu, rahu, keskendumine, kristalliseerumine, siis võiks arvata, et sellesse ei mahu lödivõitu lämisemine või puusalt tulistamine. Saan aru, et puhas olek on meie kultuuriruumis „moest läinud”, aga ma usun, et tegelikult on väga vähe neid, kes sooviksid süveneda vine all kirjutatud teostesse – ja mis hingelist kasu sellest olla võikski?
Mõistan, et kirglikul noorkirjanikul tuleb oma „alkoluule” faas läbi elada või välja kirjutada, aga kas seda peab tingimata avalikult tegema, selles pole ma kindel. Siinkohal tahan lausa ruuporisse hüüda autori enda sõnadega: „olen väsinud sellest / purjus seltskonnast / ja nende purjus luulest” (lk 54), ehkki need read kõlavad selles „alkoluule” mõjudest pigem üleküllastunud kogus veidi kohatuna.
Rohelise ja lihtsust eelistava inimesena tahan lisada, et raamatu kujundus mõjus hea ja sümpaatsena, rääkimata eeskujulikust käsitsi tehtud köitest, mida on väga mugav lehitseda.
Lõpetamaks Sveta Grigorjeva aususe essentsiga, ütlen debüütkogu tunnustuseks lihtsalt autori sõnadega: „esimene mõte luuletuse kirjutamisel on see et // jumal küll / peaasi et ma ei hakkaks nüüd / luuletust kirjutama // ridades ei ole lihtsam julge olla” (lk 85). Ma ise kasutaksin küll sõna „julge” asemel „aus”, sest ka ausus pole midagi lihtsat – et võtad kätte ja oled südamepõhjani aus. Jah, see on väga keeruline töö, mis ei allu tahtele. Teisisõnu: luule nagu ka muusika on lihtsalt õnnistus, mis juhtub inimestele osaks saama haruharva.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming