Elutud teod kesk elavat ilma

Peeter Helme

Tiit Aleksejev, Valge kuningriik. Varrak, 2006. 198 lk.  

“Valge kuningriigi” lugemise järel saab selgeks paar asja. Esiteks, Tiit Aleksejevis on ainest kirjanikuks ning annet kirjutada ühel päeval tõeliselt tugev romaan. Ja teiseks, “Valge kuningriik” tegelikult romaani mõõtu välja ei anna – mis aga siiski ei kahanda teose mitmeid väärtusi.

Tuleb nõustuda Janika Kronbergiga, kes 21. VI Eesti Ekspressis ilmunud lühiarvustuses toob esile Aleksejevi kadestamisväärse oskuse anda edasi kohavaimu. Tõepoolest on “Valge kuningriigi” peamiseks tegevuskohaks pulbitseva elavusega kirjeldatud Pariis, mis teeb raamatust Anton Nigovi “Harjutuste” kõrval teise käesoleva sajandi algusaastatel ilmunud Pariisi loo Eesti kirjanduses. Aleksejevi Pariis pole mitte lihtsalt elav ja hingav, vaid nii ajas kui ruumis igasse suunda pürgivate haarmetega on ta elujõust pakatav ning, mis veelgi olulisem – ta on veenev. Kui Aleksejev kirjeldab hilisõhtuse metroojaama õhustikku, kus “Vastasperroonil istus pikkade tumedate juustega naine, kitarr süles”, kes laulis häälega, mis “oli madal ja ärasuitsetatud ja peaaegu täiuslik” (lk 23), siis piisab vaid silmade sulgemisest, et antud situatsiooni mitte lihtsalt ette kujutada, vaid tõepoolest olla seal… Ning nimetatud passaaž pole mitte ainus selline.

Selle taustal on igati kahetsusväärne, et Aleksejev ei suuda olla sama veenev tegelaskujude ning narratiivi arendamises. On tunne, et autori enda läbielamised, mälestused ja muljed mitte ei aita lugu fabuleerida ja edasi viia, vaid ripuvad tal koormana kaasas. Võib-olla tuleks sellist, autobiograafiast innustust saavat lugu kirjutada alles tükk aega pärast vahetuid läbielamisi, lasta mälestustel esmalt settida?

Vaimustavalt elavale keskkonnale jäävad aga tegelased häirivalt jalgu. Nii teost tervikuks siduv diplomaadist raamatufanaatik Rein, tema teele sattuv naisluuraja Kaja, kui ka viimase paheline kolleeg Karl on kohmakalt üheplaanilised ning rõhutatult dramaatilised, mõjudes pigem taidlusteatri näitlejate kui luust ja lihast inimestena. Tõsi, manerism võiks olla ka kunstiline taotlus, kuid sellisel juhul paneb nõutult õlgu kehitama ületamatu lõhe elus keskkonna ja elutute tegelaste vahel.

 

Ei paku kaasaelamisvõimalusi

 

Vaid õlakehitusega vastatavaid küsimusi tekitab “Valge kuningriik” teisigi. Justkui kokkutraageldatuna mõjub lugu ise: Eesti diplomaadi Reinu tee ristub kaasmaalasest naisluuraja Kaja omaga, viimane mässib Reinu spioonimängu, mille ulatus, riskantsus ja tegelikult üleüldse sisu jäetakse lugeja eest varjatuks ega anna lugejale seetõttu võimalust kujundada oma tundeid ja hoiakuid ei nimetatud tegelaste ega nende loo suhtes, ei paku kaasaelamisvõimalusi…

Tuleb tunnistada, et teose tugevaim osa on hoopiski paralleelne liin, Afganistani sõjas kalestunud pahelise luuraja Karli isiklik kättemaksuretk. Lehekülgedel 81 – 107 kirjeldab Aleksejev kaasahaarava hooga Karli sõjamälestusi, tehes seda mitte ainult eesmärgikindlalt ja stiilipuhtalt, vaid ka detailirohkelt ning – jällegi – ümbritsevat keskkonda lausa üheks peategelaseks ülendavalt.

See “Valge kuningriigi” kõige tugevam, terviklikum ja usutavam osa võimaldab just Karlil areneda raamatu kõige elavamaks ning lugejas tundeliigutust (kuigi mitte alati poolehoidvat!) esilekutsuvaks tegelaseks, kelle käitumismotiividel on ka – erinevalt Reinust või Kajast – arusaadav alus, isegi kui see mõjub veidi liiga lineaarselt ja koomiksimaiguliselt.

Seevastu Rein on veidi õnnetu veidrik, kelle ainus huvi on antikvariaate mööda vanade raamatute jahtimine; Kaja kujutab endast aga karjääri nimel eraelu ohverdanud ning selle tõttu seesmiselt vaesestunud naisspiooni. Kui Aleksejev on Reinu isikusse vähemasti püüdnud kirjutada sisekonflikti, mis väljendub Reinu huvis Kaja kui naise vastu, keda ta samal ajal pelgab viimase kutsumuse tõttu, siis Kaja on jäänud liiga probleemivabaks, kahemõõtmeliseks, pakkumata jällegi samastumis- või vähemalt huviäratamisvõimalustki! Tuleb vaid nõustuda Tõnu Õnnepaluga, kelle sõnutsi on “Valge kuningriigi” üks probleeme suure algustähega Kangelase puudumine, mis jällegi kahandab lugeja võimalust tunda reaalset huvi tegelaskujude käekäigu vastu.*

Suisa abitult mõjub aga sporaadiliselt esinev fiktiivne XVIII sajandi traktaat pealkirjaga “Valge kuningriik”, milles justkui peaks esinema mingi peidetud sõnum või kood, vist aga siiski ei esine… Igatahes jääb traktaadi tähendus lugedes kaugeks ning teose edenedes hakkab üha rohkem tunduma, et ka autor ise on tahtnud sellest kujundist loobuda. Traktaadist tehakse juttu loo alguses, kuid raamatu edenedes selle tähendus hägustub ning lõpupoole selgub, et tegu oli motiiviga, mille üle järelemõtlemine osutus täielikuks ajaraiskamiseks: traktaadil “Valge kuningriik” puudub igasugune side raamatuga “Valge kuningriik”, nii selle pea- kui kõrvalliinidega. Miks seda siis üleüldse mainitakse? Ja jälle tuleb vastata õlakehitusega.

 

Palju häid ideid

 

Kokkuvõttes kujutab “Valge kuningriik” endast justkui kiiruga kokku klopsitud romaaniskitsi, mida autor pole jõudnud tervikuks vormistada. Häid ideid on seejuures piisavalt: Eesti diplomaatide ja spioonide elu kogu oma rutiinis ja tühisuses, vanaaegse käsikirja saladus, kaasaja Eesti lääneliku pealispinna all varjuvad nõukogude ajast pärinevad hämarad saladused; või ka üldinimlikud probleemid, alates meeste ja naiste sobivusest kuni teineteiseleidmise võimaluse hapruseni üha anonüümsemaks muutuvas ühiskonnas.

Võib-olla ongi 1999. aasta juulikuises Loomingus novelliga “Tartu rahu” hiilgavalt debüteerinud Aleksejevile raskusi valmistunud žanrivahetus. On ju kutsuvaid teemasid, millest kirjutada, nii palju ning prevaleerima jäi tahe neid ühtede kaante vahel üheks looks kokku kirjutada. Seda on muidugi võimatu öelda, igatahes on “Valge kuningriigi” näol tegu looga, mille lühidus ei kanna välja selles sisalduvate lugude, arenguliinide ja mõtete idusid. See on vaid tühi lubadus, mis ei lunasta teose alguses paljutõotava bravuurikusega välja käidud veksleid.  Peeter Helme on võrguajakirja Kriteerium (www.kriteerium.ee) toimetaja.

 

* T. Õnnepalu, Diplomaatilised kõhklused. – Vikerkaar 2006, nr 9, lk 105 – 108.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming