Enda reetmisest enda päästmiseni

Jan Kaus

Else Meidner. Alfred Döblin, 1927. Tunnustust väärib ainuüksi Alfred Döblini „Berliin, Alexanderplatzi” eesti keeles ilmumise tõsiasi. Oma ala kaheldamatu meistri Mati Sirkli tõlke paigutamine kirjastuse Tänapäev „Punase raamatu” sarja väärib vaid tunnustust. Seda enam, et raamat paistis ilmuvat igati õigesse hetke: kui tõlkija mainib oma asjalikus järelsõnas (mis muudab muud arvustused mõneski mõttes ülearuseks või siis ülekordavaks), kuidas Rainer Werner Fassbinderi 13osalist teleseriaali oli võimalik vaadata Soome televisiooni vahendusel Eestiski, siis paralleelselt raamatu ilmumisega näidati Fassbinderi suurejoonelist versiooni kinos Sõprus. Nii mitmedki arvustajad ongi lähtunud Döblini eestinduse tutvustamisel Fassbinderi hilisemast, aga mõneti ehk tuntumastki paralleelist. Jätaksin seetõttu selle allpool kõrvale. Muidugi, niivõrd rikkalikku ja kihilist teksti nagu „Berliin, Alexanderplatz” arvustades tuleb kõrvale jätta paljugi muud huvitavat, eelkõige tekstitehnilist, stiili puudutavat. Siiski, tuleb vaid paari sõnaga tunnustada Döblini võimekust luua kõnekaid stseene ja episoodilisi tegelasi moel, et need hakkavad lausa valusalt elama – paari lausega tuuakse esile inimelu virvarr ja tragikomöödia: „Süües väriseb ta ägedalt. Naine nutab kõrvaltoas, siis joovad nad pliidi ääres üheskoos kohvi. „Oakohv, Paul”. Mees nuhutab tassi kohal: „Lõhnast tunda”.” (lk 111). Mõjusaid, hetkeks välgatavaid stseene, üheks lauseks romaani sisenevaid ja seda paisutavaid kujusid, kelles võivad põimuda traagika ja kerglus, iroonilisus ja meeleliigutus, leiab raamatust palju: „Kõrvallauas istus kolm vanemat meest, need silitasid üksteisel mõnikord kiilaspead” (lk 173).

Ise püüan allpool lähtuda vaid Döblini pillergalerii sisust, täpsemalt – küsimusest, mida võiks „Berliin, Alexanderplatz” öelda lugejatele, kelle kontekstitajus haigutab tühimikke (näiteks Fassbinderi versiooni kohal). Muidugi, mõnes mõttes kandub selline küsimuseasetus tühja, kuna „Berliin, Alexanderplatz” on eriliselt kontekstitundlik raamat. Näiteks tõlkija on oma saatesõnas maininud tõlketöö mõningast keerukust, kuna Döblin kasutab oma teoses Berliini tolle aja kõnepruuki, mille tõlkija on asendanud tänapäeva kõnekeelega. Ometi tundub, et üks põhjus, miks Döblin ka praeguses Eestis enamiku lugejate jaoks kõnekas olla võiks, peitubki tema nägemuse ulatumises universaalsetesse küsimustesse. Döblini heidetud kinnas viskub ka ja eriti enamiku tänapäeva inimeste suunas.

Nagu öeldud – Döblini romaan kinnitab tõsiasja, et ilma kontekstita pole tekst loetav. Ning kas ei ole tõenäoline, et praeguse aja lugeja ehk tekitab seda konteksti juurdegi? Praeguse ajalookogemuse valguses on ju üldteada, et Döblini kirjeldatud Berliin kadus sõjatuha alla. See Berliin, mis moodustab Döblini romaani värvika ja närviliselt vilkuva dekoratsiooni, tundub jäävat kättesaamatuks. Kuigi mõnes mõttes ka mitte – palavikulist lammutamist-ehitamist kohtab ka praeguses Berliinis (ja mitmes teiseski suures linnas). Igal juhul, Döblinil oli „Berliin, Alexanderplatzi” kirjutades võimatu ette kujutada paarkümmend aastat hiljem aset leidnud katastroofi, kuid kui näiteks üks tema tegelastest ütleb: „Ei pea pasundama oma hullust saatusest. Ma olen saatuse vastane. Ma pole mingi kreeklane, ma olen berliinlane” (lk 49), siis võivad need sõnad mõnegi praeguse lugeja meeltes kõlada väga „kreekalikena”, juhul kui selline lugeja teab hästi linna hullu saatust mõniteist aastat pärast „Berliin, Alexanderplatzi” ilmumist. Selliseid, n-ö tagantjärele lugemise kohti, lauseid, mille puhul ilmneb erilise selgusega praeguse lugeja kogemuse erinevus Döblini romaani kaasaegsete omast, leiab teosest teisigi: „Franz müüb nüüd rahvuslikke lehti. Tal pole midagi juutide vastu, aga ta pooldab korda. Sest kord peab paradiisis olema, seda mõistab ju igamees” (lk 76) või erilise selgeltnägijalikkusena kostuv: „Berliin! Berliin! Berliin! Tragöödia merepõhjas, allveelaev uppunud. Meeskond lämbunud” (lk 305).

 

Viimasena tsiteeritud lause tundub olevat Döblinile tüüpiline – kogu romaani läbistab pessimistlik, kohati misantroopne, kohati apokalüptiline, ilmutuslik toon – viimasele aitab kaasa ilmselge piibli tekstikohtade korduv kasutamine, teatud rütmiskeemide loomine ilmutuslike tsitaatidega nagu näiteks „Suurte vete ääres istub suur Paabel, pordikute ja ilmamaa jäleduste ema. Ja kuidas ta istub erepunase metsalise seljas, ja tal on seitse pead ja kümme sarve, need on näha, sa pead neid nägema” (lk 299).

Döblin kasutab oma tumemeelsuse edastamiseks ohtralt muidki korduvaid võtteid, üks nendest võrdleb inimest loomaga, rõhutab inimese loomalikkust: „Kaks suurt täiskasvanud looma kangaste sees, kaks inimest, mehed…” (lk 80) või „Ja Franz hakkab vaatlema linna nagu koer, kes on jäljed kaotanud” (lk 401). Üsna romaani alguses hakkab Döblin kirjeldama detailselt tapamajas toimuvat: „Üks mees hüppab loomale selga, kere peale, mõlema jalaga, seisab seal ülal, tallab, astub sisikonnale, hüpleb üles ja alla, veri peab rutemini välja saama, lõpuni välja. Ja rögin läheb tugevamaks, see on väga pikalt kestev lõõtsutamine, surmalõõtse tagajalgade kergelt ja tõrjuvalt pekseldes. Jalad viipavad tasa. Elu rögiseb end nüüd välja, hingamine annab järele” (lk 138). Need õõvastavad kirjeldused märgistavad kõike edasist, andes romaani peategelase Franz Biberkopfiga juhtuvale justkui mingi ohtu sisendava pinna; aimduse, et inimesel ei pruugi minna loomast paremini. Ning just enne seda, kui Franz oma käest ilma jääb, näeb lugeja teda nii: „Franz seisab üksinda pimedas trepikojas. Ta väriseb tõesti. Mis ma siin seisan? Need tõmbasid mind päriselt orki. See koer lõi mind. Need seal taga on vargil, kes teab, mida nad varastavad, need pole ju mingid puuviljakaupmehed, sissemurdjad on need” (lk 212). Döblin maalibki oma lugejatele pildi orkitõmmatavast inimesest. Franziga juhtuva ja tapamaja loomade saatuse võrdlemine tuleb pinnale näiteks romaani seitsmenda raamatu sissejuhatavas lauses: „Siin vuhiseb vasar Franz Biberkopfi pihta” (lk 309).

See annab eelkõige kaks küsimust: miks sellised paralleelid inimese ja tapamaja väljavaateta looma vahel ning miks ikkagi on inimesel lõppude lõpuks õhkõrn lootus tapamajast pääseda? Esimesele küsimusele pakub Döblin vastuseks Biberkopfi karakteri. Tõstaksin esile kaht joont: irratsionaalsust ja inertsust. Esimene joon hakkab pihta romaani esimesest lausest, kus selgub, et peategelane väljub vanglast. Edasi selgub, et vanglasse viis ta kiremõrv. Tumedaid hoovusi võib ilmuda ükskõik millal, ükskõik kust; näiteks helluse hetkedel, mil peategelane kallistab oma armsamat: „Ja siis on Franz ära, ainult sekundiks. Ta käsi on Miisul piha ümber ja täiesti jäik. Kuid mõttes pidi Franz käega ühe liigutuse tegema. Ta nägu on seejuures kivikõva. Ta hoidis mõttes – väikest puuriista – käes ja andis ülaltpoolt – Miisule hoobi, ta rinnakorvi pihta, üks kord, kaks korda. Ja lõi tal ribid sisse” (lk 298). Sellised irratsionaalsuse laavavood ei pursku üksnes peategelasest vaid ka teisest raamatu kesksest kujust, Reinholdi-nimelisest painajast, kes, kallistades omakorda Miisut moel, mis saab viimasele õige hukatuslikuks, tunneb: „Pole olemas mingeid veemasse, mingeid tuletõrje hiigelvoolikuid, mis suudaksid seda kustutada, leegid löövad majast välja, paisuvad seestpoolt esile” (lk 360). Romaani finaalis võetakse Franzu irratsionaalsus kokku, kuna selgub, et kogu tema liikumine on olnud tunglev, kuhugi tungida sooviv, kuid vastupidiselt ihkavale liikumisele on Franzi tung olnud peaaegu et suunata: „Ta tormas pimesi sellel pimedal tänaval, põrgates puude vastu, ja mida suurem hoog tal oli, seda rohkem põrkas ta puude otsa. Oli juba pime ja puude vastu põrgates pigistas ta õuduses silmad kinni. Ja mida enam ta põrkas, seda suuremas õuduses pigistas ta silmad kinni” (lk 471). Selline kirjeldus sobib ülihästi kirjeldama Biberkopfi irratsionaalsust ning selle seotust teatud inertsusega.

Tundub, et Döblini jaoks on Franzu inertsus palju ohtlikum tema irratsionaalsusest, kuigi üks võib tuleneda teisest. See on seotud Döblini varjamatu sotsiaalsusega, tõsiasjaga, et näiteks vaesus ja selle üks väljendusi, soov kiiresti ja kergesti raha teenida, on „Berliin, Alexanderplatzi” läbiv teema ning Biberkopfi orkilendamise üks põhipõhjusi. Eelkõige on tegu poliitilise inertsusega: „Franzul pole poliitikaga tõesti mingit pistmist, see on tal eluaeg üle mõistuse käinud. Aga täna lubab ta Willile sule sappa panna ja homme jalutab jällegi selle selliga ning võtab ta aerutama kaasa” (lk 279). Pisut varem ütleb üks poliitiliselt aktiivsem tegelane Franzule: „…sinu puhul, seltsimees, on iga sõna maha visatud. Sul on kopp ees. Sa jooksed endal pea lõhki. Sa ei tunne proletariaadi peaasja: solidaarsust!” (lk 278). Selles tsitaadis aimub hilisem pea lõhkijooksmise motiiv, kuid ka sedastus, et solidaarsus on Franzule võõras.

Franzu karakteri arenedes meenus, kuidas John Fowlesi „Maagis” ütleb Maurice Conchis Nicholas Urfeile, rääkinuna loo sellest, kuidas ta Esimese maailmasõja rindelt deserteeris, et inimene võib küll reeta oma isamaa või mõne teise suure ideoloogilise narratiivi, kuid iseennast ei tohiks ta reeta. Selle peale kostab Urfe: „Siin võiks vahest öelda, et Hitler näiteks iseennast ei reetnud.” Selle peale vastab Conchis: „Teil on õigus. Ta ei reetnud ennast. Aga selle eest miljonid sakslased reetsid. See oligi traagiline. Mitte sellepärast, et ühel inimesel jätkus julgust olla nurjatu. Vaid sellepärast, et miljonitel ei jätkunud julgust olla hea.” 1  „Berliin, Alexanderplatzi” lugedes jäi kummitama mõte, et tema peategelane esindab samuti inimest, kel ei jätku julgust – või oidu? – olla Conchise silmas peetud viisil hea.

„Berliin, Alexanderplatzis” väljendub selline inertsus psühholoogiliselt eriti huvitavas ja pingelises asetuses, kus Franz hakkab oma piinaja Reinholdi poolehoidu taotlema: „Mingit kaastunnet pole ühekäelisel seal süüpingis kahe vahtmeistri vahel istuva mehe vastu, kelle pea on mängus, on üksnes kummaline kiindumus” (lk 470). Franzus ilmneb kiindumus endast tugevama, jõhkrama, osavama vastu – orkitõmmatava kiindumus orkitõmbaja, romaani pisihitleri vastu, kuid sellega seguneb ka võimuiha – saada orkitõmbajast jagu, ületada teda ükskõik millega. Ning ka see püüdlus lõpeb Franzule hukatuslike tagajärgedega. Niikaua kui orkitõmmatav püüab võita orkitõmbaja tähelepanu – ükskõik mis viisil –, niikaua jääbki ta orkitõmmatavaks. „Ja enne kui ta saab edasi tulistada, on Franz Biberkopf käsipuu kõrvale pikali varisenud. On loobunud, on olemasolu neednud, on relvad maha pannud. Lebab seal” (lk 423). Siingi on näha, kuidas inertsus ja irratsionaalsus ühes kehas mäslevad – tulistamisele järgneb kõigest loobumine, relva kasutamine kui jõulise irratsionaalsuse purse kustub tahtejõuetus kokkukukkumises. Loom alistub, vajub pikali, et teised ta peal tallata saaksid.

 

Kuid õnneks pakub Döblin just enne raamatu lõppu ka väljapääsu, andes vastuse eespool esitatud teisele küsimusele tapamajast pääsemise võimaluste kohta. Juba tsiteeritud lõik, nägemuslik ja sümboolne stseen, kus Döblini kangelane põrkas pimedal alleel vastu puid, „ja mida enam ta põrkas, seda suuremas õuduses pigistas ta silmad kinni”, aga lõpeb nii: „Maha kukkununa tegi ta silmad lahti. Siis põles latern heledalt tema kohal ja silt oli loetav” (lk 471-472). Mida see silmade avamine aga konkreetsemalt tähendada võiks? Biberkopf: „Kui ma marssima pean, tuleb mul hiljem peaga maksta selle eest, mida teised on  välja mõelnud” (lk  472). Selles lauses annab Döblin vintsutatud, tallatud, orkitõmmatud Biberkopfile lootust; lootust loobuda olemast ennast reetev, see tähendab ennast ja oma ümbrust mitte nägev, inertne, irratsionaalne, pimedalt liikuv olevus. Döblini võte toimib hämmastavalt hästi – just enne raamatu lõppu saabub lootus, seda polegi enam mahti iseloomustada, lahti koorida ega muukida. Sellest hoolimata tundub, et endaleidmine ei tähenda sugugi endasse sulgumist, vaid pigem endast ja enda asetatusest, heidetusest teadlik olemist, avatust erinevatele võimalustele, hoo mahavõtmist, maailma pimedal alleel tormamise lõpetamist.

Lõpetuseks oleks kohane tsiteerida äsja eesti keeles ilmunud Jose Saramago suurepärase romaani „Pimedus” (Eesti Raamat, 2007, tõlkinud Mare Vega Salamanca) järelsõna (autoriks Sirje Krikk de Mateo): „Vastuseks traditsioonilisele küsimusele, kas kirjandus on võimeline maailma muutma, lausub Saramago: „Aita iseennast, siis aitab sind ka kirjandus”.” Döblini „Berliin, Alexanderplatz” on romaan, kus kirjanduslik tegelane muutub sügavalt – seda juba hetkel, kus lugeja võib olla loobunud võimalikule muutusele mõtlemisest. Lugeja alustab peategelasega, kes pole võimeline ennast aitama, võimeline teadvustama oma inertsust ja irratsionaalsust, kuid lahkub peategelasest hetkel, kus sellise teadlikkuse võimalus juba eksisteerib. Finaalis räägib seega autor justkui vastugi eelnenud süngele, kumedate vihjete vihma mattunud suurejoonelisele nägemusele. Kas olla inertne või mitte – selles on küsimus. Ning, pidades silmas meie üha sügavamale mugavusjanu ja sellega kaasneva apaatia kasvu vajuvasse ühiskonda, üha aktuaalsem, inimolendil ennast näha aitav küsimus.

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming