Ene Mihkelsoni sünnipäeva puhul

MIHKEL KUNNUS

Sel aastal sai Nobeli kirjandusauhinna Patrick Modiano. Ma ei teadnud temast suurt midagi, aga kõik lühiiseloomustused, mida ta kohta nüüd näinud olen, sobivad kohe päris hästi ka peatse sünnipäevalapse Ene Mihkelsoni kohta.

„Kirjaniku romaanide põhiteemaks on traagilised inimsaatused nii sõja, okupatsiooni kui rahu tingimustes, kuid ka süütunded ja identiteediotsingud” vahendab Postimees (9. X) Le Monde’i. „Modiano ütles 2013. aastal, et ta inspiratsiooni allikaks on autobiograafiline materjal, kuid sellega tuleb osata ringi käia ning see õigesti välja mängida.” Sobib Ene Mihkelsoni kohta kenasti. Ja näiteks Holger Kaints on öelnud, et Nobeli auhinna saamiseks kõlbaks Eestis üldse vist vaid Mihkelsoni üles seada. Ei saa eriti vaielda.

Ene Mihkelson on läinud mäletades tõesti sügavale, teda innustab tung minna lausa „läbi põhja”.

Ene Mihkelson on läinud mäletades tõesti sügavale, teda innustab tung minna lausa „läbi põhja”.

Foto: Alar Madisson

Üks, kellele taas mõningase tõenäosusega Nobeli auhinda ennustati, oli Milan Kundera. Mõtlen, et Mihkelsoni ja Kundera kõrvutamine aitaks ehk põlvkondi pisut lähendada. Teda on Mihkelsoniga ilmekas võrrelda, sest neil on suuri kattuvusi, ent ka kardinaalseid lahknevusi. Näiteks julgen üsna kindlalt väita, et neil on väga sarnane arusaam romaanikunstist ja romaani eetikast. Milan Kundera kirjutab kompromissitult ja defineerivalt: „Algusest peale on romaani vallanud see „tunnetuskirg”, mida (Husserl) peab euroopaliku vaimsuse tuumaks, mis sunnib teda uurima inimese konkreetset elu ja kaitsma seda „olemise unustamise” eest, pidevalt suunama oma valgusvihke „eluilmale”. Selles mõttes mõistan ja jagan ma kangekaelsust, millega Hermann Broch kordas: avastada seda, mida ainult romaan võib avastada – see on romaani ainus õigustus. Romaan, mis ei avasta mõnd senitundmatut eksistentsi osa, on immoraalne. Tunnetus on romaani ainus moraal”.1
Pean seda vajalikuks rõhutada ja tsiteerida, sest mul on tunne, et vähemasti nooremale põlvkonnale pole see kaugeltki mitte iseenesestmõistetav ning võib vahel isegi üllatav-ootamatu alternatiivina tunduda.
Kundera kirjutab veel: „Olles mudel maailmast, mis põhineb inimlike asjade suhtelisusel ja kahemõttelisusel, on romaan totalitaarse süsteemiga kokkusobimatu. See sobimatus on sügavam kui see, mis eraldab dissidenti aparatšikust, inimõiguste eest võitlejat julmast piinajast, sest see pole mitte üksnes poliitiline ja moraalne, vaid ka ontoloogiline. See tähendab: maailm, mis põhineb ühel ja ainsal Tõel, ning kahemõtteline ja suhteline romaanimaailm on vormitud täiesti eri materjalist.”2
Dostojevski kirjutas juba õige noorena oma vennale, et teda huvitab inimese saladus ja ta tahab pühendada oma elu selle mõistatuse lahendamisele isegi siis, kui pole suuremat lootust tulemuslikkusele. See hoiak on siin defineeriv. Ja on ka mõistetav, et puhtformaalselt on seda raske määratleda ja kuhugi kulka aruandesse või põhikirja seda ei kirjuta. Ütleme, Mihkelson on päris kirjanik. Kes mõistab, see mõistab – ja häda bürokraatidele!
Milan Kundera on ka päris kirjanik, ütleme, kirjutab verega.
Mis puudutab aga vormi, siis selles erineb Kundera ja Mihkelsoni looming radikaalselt. Kundera on sihtinud omamoodi nullstiili, maksimaalset selgust ja ühetimõistetavust, valguse-ilma ja mõistuslikku haaratavust maksimaalsel tasandil. Mihkelson seevastu on kirjeldatavaga maksimaalselt ühte sulanud, unenäoline ja lausa loitsiv. Kui Kundera järgib mõtlemise kutset, siis Mihkelson järgib unenäo kutset. Aga mõlemad otsivad-uurivad inimese tegu, seda, palju on inimese teos kaalutlust, palju olusid, palju vaistu, palju sundi, palju spontaansust, palju printsiipe, palju ennast, palju teisi … kas inimene on süüdi kõiges (Kierkegaard?) või ei milleski (Camus?).
Mulle oleks meeldinud, kui Milan Kundera oleks saanud selle „maksimaalse tunnustuse”, sest ta on arendanud lõppu ühe eksistentsi võimalikkuse, mis on tänini sireenina kutsuv ja aktuaalne. See on, ütleme, maksimaalne antifašism, veresideme radikaalne eitus, põlvnevuse ja pärilikkuse hääle täielik vaigistamine, kõlbeline keeldumine igasugusest „nime vaevast”. Ja seda ka elu hinnaga ja ristile ronivalt. See on ehk üks põhjus, miks Kundera noortele nii hästi peale läheb, sest noorus on oma vanematest sõltumatuse igatsemise elufaas.
Kundera tuntuima teose „Olemise talumatu kergus” alguses on peategelase Tomaši maailmasolu ja elutunde lahtikirjutus: ta on naisest lahutatud, pojaga ei suhtle ja ka tema vanemad on tast lahti öelnud. Naisi ta korraga ihkab ja pelgab ning kultiveerib kõlbelist hoiakut, mille keskmes on keeldumine mis tahes pretensioonidest teiste inimeste elule. Ta sihiks on atomaarne tahe ja eetikaks teise inimese samasuguse tahte austamine.
Ja kohe romaani alguses turgatab Tomašile ühel kõhklushetkel pähe, et „tegelikult on see täiesti loomulik, et ta ei tea, mida ta tahab: Inimene ei või iialgi teada, mida ta peab tahtma, sest ta elab ainult üht elu ja ta ei saa seda mitte kuidagi võrrelda oma eelnenud eludega ega korrigeerida seda tulevastes eludes. Kas on parem olla koos Terezaga või jääda üksi? Pole ühtegi võimalust, et kontrollida, kumb otsus on parem, sest pole olemas mingisugust võrdlemist. Inimene elab otsekohe esmakordselt ja ilma ettevalmistuseta”.3
Nõndaviisi artikuleerib Kundera ühte väga aktuaalset intuitsiooni, mille kõlbeline mõõde on igati relevantne, selle edasiarendus on näiteks mitmesugune loomaõiguslus (milleni jõutakse ka „Olemise talumatus kerguses”), aga ka veresideme teisejärguliseks muutumine eesrindlikes perekonnamääratlustes. Aforistlikult: ema ja isa on rassistlikud ja fašistlikud kategooriad.
Või kui kasutada Oswald Spengleri sõnastust, siis „[m]aailmalinnas ei elutse rahvas, vaid rahvamassid, [keda iseloomustab] taipamatus kõige pärandatu suhtes, mistõttu nad võitlevad kultuuri vastu (aadli, kiriku, privileegide, dünastia, kunstis konventsioonide, teaduses tunnetuspiiride vastu)”.4
Kui aga läheneda inimesele loodusteaduslikumalt, siis avaneb sootuks teistsugune pilt. Inimene ei ela esmakordselt, keegi ei ela. Õigupoolest elu polegi üldjoontes midagi muud kui kordamine. Evolutsioonibioloog näeb igas tunnuses aastamiljonite sadestust, korduvusi ja kohanemisi, käitumismustreid ja sättumusi. Psühholoogid näevad lapsepõlve ja personaalse mineviku kaja igas tänapäeva tundes ja valikus,  iga inimese olemine lohiseb (inim)olemusel sabas. Justkui prantsuse kõõrdsilmade kiuste.
Inimloomus pole tühjagi muutunud, kipuvad erudiidid kinnitama. Ikka korduvad samad kired, samad arhetüübid, samad situatsioonid. Ka Mihkelson on öelnud, et kirjanduse temaatikas võib sajandite lõikes näha muudkui korduvusi, mistõttu saab vormist väärtus ja pilguvärskendaja.
Hannah Arendt on nimetanud romaani tõeliselt uusaegseks kunstivormiks. Tõsi, siin  on ta Mihkelsoni ja Kunderaga samas paadis. Kui Dostojevskil veel vertikaal valutas, siis neil see enam isegi ei valuta. Selleks pole aega. Vaadake või seda, kuidas Proust rapsis, eks ole. Mida sa siin vertikaalitsed, kui horisontaalgi libiseb pöördumatult kättesaamatusse olematusse. Nagu ütleb Arendt: „kindlalt ankrus olevast traditsioonist ilma jäädes – ning  see kindlus kadus juba mitusada aastat tagasi – on ohus kogu mineviku mõõde. Meil on oht unustada, ning unustamise konkreetset sisu kõrvale jättes tähendaks see, et jääksime ilma inimelu sügavuti suunduvast mõõtmest. Sest mälu ja sügavus on üks ja seesama, või pigem – sügavuseni on inimesel võimalik jõuda ainult mäletades.”5
Ene Mihkelson on läinud tõesti sügavale, teda innustab tung minna lausa „läbi põhja”. Eks sel ole oma hind, näiteks see, et ta on teenitult akadeemikute ja asjatundjate hulgas üks tunnustatumaid eesti kirjanikke, toimuvad pühenduskonverentsid ja ilmuvad artiklikogumikud, ent raamatukogu laenutuste pingereas mitte just kuigi eesotsas. Aga see pole ka põhiline.
Ene Mihkelson kehastab parimat osa Tartu vaimust, süvenemist, mida võib nimetada ka eskapistlikuks või vandlitorni ronivaks. No nimetatagu!
Indrek Paasi kummitas pidevalt tundmus, et kõik suur on möödas. Mulle meeldib vahel mõelda, et see on optiline pete, mis kaasub minevikku vaatamisega. Seal torkavad silma ju eelkõige suured ja möödas nad ju on, sest pilk on ju minevikku. Tammsaaret tahtsin mainida seetõttu, et tema loomeaeg jäi enne Teist maailmasõda ja Pearu sai häbenemata „vänget verd” oma Boden’ile taotleda. Arne Merilai koostatud pühenduskogumik „Päevad on laused. Ene Mihkelson” (TÜ Kirjastus, 2005) algab Janika Kronbergi esseega, millel on väga tabav pealkiri – „Tõu tõlk”. Toredaks kokkukõlaks oli ka see, et selle sõnaga – tõug – vältisid „Õhtumaa allakäigu” tõlkijad seda Teise maailmasõja järgsest  ülitabu, mida ma siin isegi ei maini. Aga Spenglerile, kelle suurteose vajutatud jäljed on sügaval ka Tammsaare loomingus, tähendab „rahvas hingelist ühtsust. Õigupoolest pole ükski suur sündmus ajaloos rahvaste kätetöö, vaid rahvad tulid esile tänu neile sündmustele”.6
Vat eesti rahva selliseid sündmusi ongi Ene Mihkelson uurinud ja seda haruldase pühendumuse ja julgusega.

1 Milan Kundera, Romaanikunst. Tlk Triinu Tamm. Loomingu Raamatukogu 1998, nr 11-12, lk 13.
2 Samas, lk 19.
3 Milan Kundera, Olemise talumatu kergus. Monokkel, 1992, lk 9.
4 Oswald Spengler, „Õhtumaa allakäik”. Tlk Mati Sirkel ja Katre Ligi. Ilmamaa, 2012, I kd, lk 63.
5 Hannah Arendt, Mineviku ja tuleviku vahel. Tlk Liisi Keedus ja Ene-Reet Soovik. Ilmamaa, 2012, lk 116-117.
6 Oswald Spengler, Õhtumaa allakäik. II kd, lk 217. Rõhutus originaalis. P. S. Spengler ütleb seal ka: „Tuleb ikka ja jälle korrata, et see füsioloogiline päritolu on olemas ainult teaduse ja mitte kunagi rahva teadvuse jaoks, ning et ükski rahvas pole kunagi vaimustunud sedalaadi [s.t bioloogilis-darvinistliku – M. K.] „puhta vere” ideaalist”, lk 218.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming