Enesereklaam või eetika?

Kaarel Kressa

?Vihik. Kas Post tuleb tagasi??. Kirjanduslik kolmapäev Kirjanike Maja musta laega saalis 3. XI 2004.

Kui ?poolpõrandaaluse? kirjandusajakirja Vihik 8. number ei põhjustanud kirjutavate inimeste hulgas just suuremat skandaali, siis tugevat kahinat kindlasti. Nimelt avastas mitu Yahoos asuva meililisti ?Kirjandus? liiget üllatusega, et teatud osa nende poolt kevadel listi aadressile saadetud e-kirjadest on Vihikus ära trükitud. Tookordne rahajagamise printsiipide üle alanud mõttevahetus liikus sujuvalt huvitavamatele radadele, milleks oli osapoolte vaimse ja sugulise tervise teema. Lõpuks palus mitu diskussioonist väsinud listiliiget end kasutajate nimekirjast eemaldada. Kuni viimase Vihiku ilmumiseni oli see sõnavahetus justkui lõppenud ning tõik, et nende kirjutatud sõnad paberile trükituna surematuse saavutasid, häiris paljusid kirjanikke rängalt, seda enam, et väljaanne autoreid sellest eelnevalt ei teavitanud.

Nii aimus Vihiku 8. numbrit tutvustava kirjandusliku kolmapäeva eel õhus äikest. Juba ürituse pealkirjas sisalduv viide legendaarsele kõmulehele näis ennustavat õhtut, täis pisaraid, seksi ja vägivalda, mis kollase ajakirjandusega ikka kaasas peaksid käima. Siiski selgus kohe alguses, et suurem verelaskmine jääb ära, kuna peamised asjaosalised olid eelistanud üritusele mitte ilmuda: fakt, mis Vihikut tutvustama tulnud peatoimetajale Priit Kruusile ja vastutavale väljaandjale Berk Vaherile minu arvates kerge pettumuse valmistas. Üldse oli musta laega saalis pealtvaatajaid silma järgi hinnates vähem kui mustade kaantega ajakirjanumbreid, mis musta riietatud literaatide ees puutumatult laual lebasid.

Kui oli ilmne, et publikut enam ei lisandu, alustasid Kruus ja Vaher oma väljaande tutvustamist. Uus peatoimetaja tõdes, et Vihiku sisu on siiani keskmise lugeja jaoks liiga igav ning kuiv olnud ning meililisti materjalide põhjal koostatud dokdraama on vaid üks paljudest olukorra parandamiseks mõeldud meetmetest. Näiteks pakub väljaanne nüüdsest tööd Argo Riistanile, kes sai mäletatavasti kurikuulsaks prominentide intervjuude fabritseerimisega. (Et Vihiku tegijad toonitasid mitmel korral oma siirast soovi Eesti kirjanduselu paremale järjele aidata, soovitaksin omalt poolt anda isiklik rubriik ka Eesti Kultuurkapitali endisele tegevjuhile Avo Viiolile ? hetkel kulub mehele oma ausa nime taastamiseks ära iga penn.)

Berk Vaher oletas, et dokdraama avaldamisest solvunud kirjanikud ei ilmunud kirjanduslikule kolmapäevale, kuna nad aimasid, et vihiklased on oma kaitsekõne perfektselt ette valmistanud ning ei tahtnud väitluses kaotajaks pooleks jääda.

Nüüd nihkuski õhtu tulipunkt ajakirjanduseetika manu. Ürituse korraldanud Piret Viires tõusis ning teatas, et tema hinnangul oli e-kirjade avaldamise eesmärk Vihikule odavat reklaami teha ning tegijate isiklikele vaenlastele ?ära panna?. Seejärel luges Viires kohalviibijatele ette Elo Viidingu läkituse. Poetess, kelle kirjad tema teadmata avaldati, süüdistas Kruusi ja Vaherit autoriõiguste rikkumises ja kavatsuses teda konflikti algatajana näidata. Vaher teatas, et ehkki väljaandjatel soov kedagi halvas valguses näidata puudus, kahjustas kirjade avaldamine eelkõige Viidinguga sõnelenud Kivisildnikku. Kruus, kes intellektuaalse varguse süüdistuse peale silmanähtavalt solvus, lubas Viidingule kindlasti honorari maksta ning väitis, et kuna temagi oli üks kirjade adressaate, oli tal ka õigus neid avaldada.

Kuigi sõna ?avalikustamine? kõlas saalis nii Vaheri kui Kruusi suust mitmel korral, ei ole peatoimetaja sõnul väljaande 300-eksemplarine tiraa? märkimisväärselt suurem kirjanduslisti umbes sajasest liikmeskonnast, seega on asjassepühendatute ring siiski üpris väike.

Edasiste sõnavõttude käigus koorus välja, et Vihiku duo teguviis oli nende enda hinnangul eetiliselt vaieldav, ent moraalselt laitmatu. Teisisõnu, kuna vihase inimese nägu on inetu, saab teda maha rahustada vaid tema enda peegelpildi abil. Pealtvaatajate hulgas viibinud literaat fs küsis, kas Vaheri ja Kruusi arvates oleks õigustatud ka kirjanike tervisliku seisundi kajastamine või näiteks kirjaniku aktifoto avaldamine, selle tarbeks luba küsimata. Kui see teenib kõrgemat hüve, siis jah, oli Vihiku tegijate vastus. Tõdemusega ?eesmärk pühitseb abinõu? jõudis debatt ka surnud seisu, sest nii põhimõttelises küsimuses on ühel poolel teist üsna võimatu ümber veenda.

Lõpuks lubasid Vaher ja Kruus kuulajatele, et talvises Vihikus avaldatav dokdraama vihastab välja isikud, kes ühiskonnas kirjanikest märksa suuremat mõjujõudu omavad. Meeste ühiskondlikku aktiivsust arvestades võib seda täiesti uskuda. Kas pahadest poistest saavad peagi märtrid, näitab aeg.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming