Ennast leida, ennast kaotada

Reisikirjanduse aina kasvav hulk võib jätta üheülbalise mulje, kuid vaid paari tekstiga tutvumisel saab aimu, kui kirju on pilt tegelikult.

JANIKA LÄÄNEMETS

Kaks umbes ühevanust noort meest, mõlemal hiljaaegu ilmunud teine teos. Kaks reisiraamatut, mõlema kaanel autori portree: ühel foto, teisel pastakajoonistus. Raamatuisse sisse piilunud, ilmneb aga õige pea, et sealt leiab rohkem erinevusi kui sarnasusi. Juba teoste pealkirjad on vastakad: Chris Kalal „Mõistmaks, kes ma olen“ ja Egert Rohtlal „Mine ja kaota ennast“.

Kala „Mõistmaks, kes ma olen“ koosneb kahest osast. Kõigepealt jutustab autor oma hingelise ja vaimse kasvamise ehk eneseleidmise loo, seejärel annab ülevaate oma poolteist aastat väldanud rännakuist Austraalias. Kui raamatu teine osa on klassikaline reisikiri, siis esimene kuulub pigem eneseabilektüüri valda. Kala ise tõrjub sellist määratlust (lk 7), kuid tema positiivsusest pakatav hoiak, korrakindel maailmavaade ning teksti didaktiline toon lubavad autoriga eriarvamusele jääda.

Oma elufilosoofia ja -õpetuse võtab ta kokku nii: „Tee seda, mida armastad, ja armasta seda, mida teed. Ära karda erineda, ole sina ise!“ (lk 25). Kalal on väga täpne ettekujutus täisväärtuslikust elust, ta on idealist ning kõige talle vastumeelse suhtes äärmiselt kriitiline. Paiguti mõjuvad tema maailma- ja elukäsitus aga pisut naiivselt ja lihtsustatult, didaktilisus ja kompromissitus läheb ajapikku tüütuks.

Raamatu teises osas koos oma pruudiga mööda Austraalia idarannikut reisiv autor jätab tunduvalt sümpaatsema, siirama ja soojema mulje. Vastu ootusi ei kasutata retke aga ei esimeses osas üksikasjalikult kirjeldatud elufilosoofia rakendamise näitlikustamiseks ega selle kujunemise illustreerimiseks (kuigi teise osa esimene peatükk kannab pealkirja „Elu muutev kogemus“). Tekstide ühtede kaante vahele sattumine tundub peaaegu juhuslik: peale teekonnamotiivi ei seo raamatu kaht osa miski. Kirjanduslikku väärtust on enam reisikirjeldusel, mispärast oleks esimesest osast ehk üldse võinud loobuda või vähemalt ühest raamatust kaks teha.

Kui Kala seikleb maailma kuklapoolel, siis Rohtla rändab Euroopas – samuti seljakotiga. „Mine ja kaota ennast“ on Rohtla reisipäeviku esimene osa, kus autor kirjeldab oma teekonda Eestist Saksamaale ja sealt edasi läbi Prantsusmaa Hispaaniasse välja. Ta asub teele ilma kindla sihi ja eesmärgita: „Mul ei ole erilist põhjust. Lähen lihtsalt uitama. Sinna, kuhu tuul viib“ (lk 7). Ta ei lähe iseennast otsima, vaid inimesi ja maailma nende tõelisel kujul kogema: „Ma tahan elu näha nii, nagu ta on, seda ootamatult tabada. Mitte vältida halbu kante ja valida üksnes häid, turvalisi. Ma ei taha näha, mida nad tahavad, et ma näeksin. Ilusad fassaadid ja kaunid naeratused on ahvatlevad, aga ma tahan täiskomplekti. Ma tahan näha ka viha ja sõimu ja tigedust. Valesid. Julmust“ (lk 19).

Rohtla soov täitub ning tema märkmetest saab kokku kirju mosaiik kõige eripalgelisematest inimestest ja paikadest. Ta saab tunda inimeste headust ja kurjust, näha nii katedraale kui ka kodutute varjupaiku. Kõik need kohtumised jätavad temasse jälje, nagu temagi jätab kõikjale, kus käib, oma märgi maha: „Igale inimesele annaks ometi nagu pisikese tükikese, ja nemad annavad sulle. Me kisume üksteist niimoodi vastastikku skelettideks, vahetame, anname üksteisele võõra liha asemele. Lihvime üksteist. Pilku, naeratust, huumorimeelt, kõnemaneeri, viha, kõnnakut, kõike“ (lk 61). Sealjuures jääb Rohtla enamasti vaid vaatlejaks ega püsi kusagil pikemat aega. „Mine ja kaota ennast“ ei ole inimeseks kasvamise või inimesena küpsemise, vaid lihtsalt inimene olemise lugu. Erinevalt Kalast Rohtla niivõrd ei analüüsi ümbritsevat, kuivõrd jälgib ja tunnetab seda, talletab selle. Lihtne tähelepanek mõjub aga tihtilugu võimsamalt kui üksikasjalik eritlus.

Kuigi Kala „Mõistmaks, kes ma olen“ pürgib üldistusjõulisuse suunas, on see ikkagi esmajoones autori isikliku arengu lugu. Kala vaatab maailmale alati läbi iseenda, oma tõekspidamistest lähtudes, sellal kui Rohtla püüab pigem end taandada, eelistades jääda kõrvalseisjaks, pealtvaatajaks ning hoiduda võimalusel hinnangust. Kala üritab sisevaatluse kaudu (eriti esimeses osas) inimese olemust lahti mõtestada, Rohtla inimest (nii iseend kui neid, keda oma rännakul kohtab) võimalikult tõetruult jäädvustada, jättes järelduste ja üldistuste tegemise lugejale.

Rohtla tunnistab „Mine ja kaota ennast“ järelsõnas, et algselt ei olnud tal plaanis oma päevikut avaldada (lk 247) – tekst on adresseeritud ennekõike kirjanikule endale. Kala teosega on keerulisem lugu. Ühest küljest jääb ka sellest mulje, kui oleks tegu eeskätt autori prooviga ennast lahti kirjutada, see on kui enda kui isiksuse arenguloo paberilepanek selle paremaks mõistmiseks. Teisest küljest on raamat ikkagi selgesti väljapoole suunatud. Esile ei tõuse üksnes teose didaktiline toon, vaid ka nii tekstist endast kui ka seda ümbritsevast ulatuslikust reklaamikampaaniast johtuv enese eksponeerimise soov.

Seejuures tundub, et „Mõistmaks, kes ma olen“ on jõudnud trükki kiirustades. Tekst on äärmiselt toores ning vajanuks hädasti toimetaja karmi kätt. Rohmakas väljenduslaad mõjub paiguti lausa häirivalt ning kahandab märgatavalt teose (kirjanduslikku) väärtust. „Mine ja kaota ennast“ seevastu on keeleliselt rikkam ja viimistletum, kuid tänu kõnekeelsele ja pisut rabedale väljendusele on alles ehtsa päeviku hõng. Olustikupiltide ja portreede sekka on viimases sattunud mõningaid vaimukaid ja/või sügavaid mõtteterigi, nagu: „Kõik on võimalik, kui selleks ainult piisavalt loll olla“ (lk 101). Või: „Indiviidid on inimesed. Mass on monstrum“ (lk 225).

Reisikirjanduse populaarsus ei paista kahanevat. See aina kasvav tekstikogum võib jätta küllaltki üheülbalise mulje, kuid piisab vaid paari tekstiga lähemalt tutvumisest, et saada aimu, kui kirju on pilt tegelikult. Ka siis, kui kaks raamatut esmapilgul isegi ehmatavalt sarnased näivad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming