Erudeeritud dialoog maailmade pöörises

Leo Luks

Enn Kasak arendab oma debüütromaanis kindlat tunnetusteoreetilist ideed: teaduslik maailmapilt on liiga kitsas, tegelikkus on imeline ja mitmepalgeline.Mõne aja eest lugesin intervjuud ühe romaanivõistluse žürii liikmega, kes kurtis, et üldine keelelise intelligentsuse allakäik on vajutanud valusa pitseri ka algajate romaanikirjanike katsetustele. Enn Kasak on kõrgelt haritud ja palju kirjutanud mees, sestap on tema küpses eas ilmunud romaanidebüüt ajastu hädadest prii: raamat on keeleliselt küps, hästi läbi komponeeritud ning äärmiselt fantaasiaküllane ja sisutihe. Kõvad kaaned, soliidne kujundus ning  Navitrolla illustratsioonid vihjavad sellele, et autor ei ole oma romaani kirjutanud möödaminnes, vaid peab seda oluliseks.

Debüütide auhindamist kaaluvad žüriid ei tohiks „Vaba pattulangemise seadusest” (VPS) kergekäeliselt mööda vaadata. Raamatu suurimaks vooruseks on fantaasiaküllasus ja mitmeplaanilisus, nimetaksin romaani koguni võimalike maailmade koondumispunktiks. Üheks võimaluseks on lugeda  teost ulmeromaanina, sel juhul võiks esile tõsta sci-fi ja fantasy žanride ühendamist orgaaniliseks tervikuks. Teose põhisituatsiooniks on katastroof: maailmast on kadunud elekter. Antud maailma ümber põimuvad mitmed teised: pooldumist ning iseloomujoonte mõõtmist võimaldav kvantreaalsus, tegelaste unenägudes ilmuvad müütilised minevikuilmad, mängus on ka tegelikkuse muutmiseks võimeline arvutiprogramm, hingerännud ja ahvatlev  tõelus ise.

Kõigi nende maailmade kokkupõimimine on mõistagi raske töö ning Kasak saab sellega enam-vähem hakkama, kasutades klassikalist jutustamistehnikat, põhiliselt esimese isiku perspektiivist, kuid esiletõstmist väärib ka ajatelje nihutamine, mis lubab kaardid järk-järgult avada. Moodsamatest tehnikatest on kasutatud natuke „lugu loos” võtet. Maailmaloome teeb veenvaks autori eruditsioon: Kasak orienteerub nii teoreetilises füüsikas,  mütoloogias kui filosoofias. Minu hinnangul ongi VPS ennekõike filosoofiline romaan, mitte ulme – mõistagi on säärane liigitamine tinglik, kuid millegipärast lüüakse kriitikas ikka kiilu ulme ja „päriskirjanduse” vahele. Ütleksin, et VPS on tänapäeva konteksti arvesse võttes samavõrd ulme kui Voltaire’i „Mikromegas”. Võimalike maailmade tulevärk haarab mõnikord küll põnevusega kaasa, kuid enamasti jääb lugedes mulje dekoratsioonide vahel viibimisest. Ka tegelaskujud võiksid olla tugevamalt välja joonistatud, kuigi nendevahelised seosed on hästi paika pandud.

Romaani kõige esiletükkivamaks elemendiks on aga dialoog. Dialooge lugedes on kerge tähele panna, et Kasak arendab kindlat tunnetusteoreetilist ideed, mille võiks kokku võtta järgmiselt: teaduslik maailmapilt on liiga kitsas ja tõelisest elutarkusest võõrdunud, tegelikkus on imeline  ja mitmepalgeline. Teose põhiidee avamisele oleks kasuks tulnud koomilise teadusfanaatikust tegelaskuju mängutoomine. Enamik romaanist kulubki tunnetusteoreetilisteks dialoogideks, ükskõik kas viibitakse parasjagu elektrita hukkuvas tehnilises tsivilisatsioonis või Noa laevas. Esiteks tuleb autorile ette heita dialoogiga liialdamist: kui juba fabuleerida, siis tuleks lasta sündmustel kõnelda, mitte kogu aeg tõlgendada. Teiseks pean mainima, et dialoog  on enamasti nõrk ega ole piisavalt ilmekas. Väga tihti peab autor kõnelusele kommentaari korras lisama tegelaste tundevarjundeid. Erudeeritud dialoog maailmade pöörises Enn Kasak arendab oma debüütromaanis kindlat tunnetusteoreetilist ideed: teaduslik maailmapilt on liiga kitsas, tegelikkus on imeline ja mitmepalgeline. Vaidluste teemad on muidugi huvitavad ning Kasaku artiklitest tuttavad: lõpmatus, Jumal ja Kurat, lollus ja tarkus.

Dialoogi refräänina läbivaks küsimuseks  ongi viimati mainitu: oled sa loll või tark? Filosoofilisel tasandil jagan Kasaku ideid peaaegu täielikult, arvan samuti, et kõikjal laiutav teaduslik maailmapilt ei pruugi meid teha targemaks jne, kuid see tark-loll vastandus omandab Kasaku romaanis (nagu üldse tema viimase aja tekstides) juba fetiši mõõtmed. Pikapeale tüütab ära. Viimased märkused olid kunstiliste puudujääkide kohta, raamatu heuristilise mõju hindamiseks  pole ma õige lugeja. On šanss, et VPS ning selle võimalikud järjed (mine võta kinni, kas dekaloogia lubamine lk 5 on nali) saavad äratajaks teadusliku ajupesu läbinud tudengitele – julgen väita, et raamatu mõttekäikude hoomamiseks peab olema vähemalt gümnaasiumiõpilane. Kuid noortele pealeminemiseks on teos liiga hillitsetud ja romantiline, selleks oleks vaja rohkem naturalismi, rohkem seksi. Sündmused tuleks tagaplaanilt fookusse nihutada, dialoogid sündmustesse uputada.

Teine võimalik areng oleks liikuda puhta kunsti avangardi poole, muuta maailmade segadikku luues ka kirjelduskeel segaseks. On oht, et VPS ei leia endale päris õiget lugejaskonda: ulmefännide jaoks on maailmad liiga visandlikud, romantiliseks armastusromaaniks või üldhuvilugemiseks on teos liiga keeruline. Kuid küllap on ka VPS nagu paljud isemõtlejate romaanid kirjutatud ennekõike  iseendale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming