Esimene jalutuskäik

MIHKEL KAEVATS

Kaur Riismaa, Tarabella. Vihmakass & Kakerdaja, 2017. Kuulatav Numu Nutimuuseumis iOS ja Androidi seadmetel.

Pelgulinna tänavad on oktoobrialguse õhtupoolikul hallid ja nagu unustatud; mõni üksik tuleb vastu. See jalutuskäik ise on juba nagu mälestus, kõik tundub tagasihoidlikult endisaegne. Tuul sahistab veel lehtedes. Telliskivist mööda Heina tänavat Timuti nurgani on tõesti omajagu maad, ei peagi olema väljamõeldud tuleviku-vana-mina, et ristil hinge tõmmata. Aga infarkti ei tule.

Kuigi säärasele jalutuskäigule oleks omane pigem suvalisus või võiks säärasena ette kujutada tähenduslikku viimast korda, on see jalutuskäik millegi poolest esimene. Kuulan Kaur Riismaa uut luulekogu „Tarabella“. See on esimene niisugune luulekogu eesti keeles: nutiluulekogu, mis saadab kuulajat jalutuskäigul või saadab kuulaja jalutuskäigule. Ning mina olen esimene jalutaja. Varem on tehtud nii luuleplaate kui ka e-raamatuid, ent siin on need kaks omavahel ühendatud ja lisatud on (või: lisada tuleb) ruum. Selle nostalgilised, sageli vanasse aega või ajast välja viivad luuletused on mõeldud kuulamiseks kindlates kohtades Pelgulinna tänavanurkadel. Loomulikult, egas keegi keela ka muidu luulekogu kaasa võtmast ja minna mõnda luuletustes mainitud kohta lugema; sama võib teha taskugrammofoniga. Ent enamasti pole autor seda nõndamoodi üles ehitanud – nagu mängu, nagu juhatuse, nagu ekskursiooni. Ahjaa: kogu pealkiri on „Tarabella“ kunagise Timuti tänava nime järgi. Aastatel 1910–1939 kandis Timuti just säärast lustakat nime, sest kohaliku kinnisvarakröösuse Albert Kooba koera nimi oli Tarabella.

Esimene, mis kogu avades kõrva hakkab, on muusika. Minimalistlik, mõtlik ja dünaamiline. Elektro-introspektiiv, mis seab oma biidi tühjadele tänavatele.

Luulekogu avalehel – nutifonis – on eestiaegne Pelgulinna kaart, millel on mõned kohad ära märgitud. Sinna jalutangi, järjestikku – kuhu otse ligi ei saa, seal seisan ligikaudu ligi – ja avan märgistuse alt teksti. Tekste on igas kohas kaks: esimene on igas kohas väljavõte näiteks mõnest ajalehest ajavahemikul ca 1910–1970. Need on päris naljakad ja kõlavad kohaga kokku. Näiteks: Ka Tallinnas, kes enesele wiimasel ajal suurlinna nime on omandanud, hakkas minewal suvel n.n „koopaelanike klass“ siginema. Elukohaks valiti meil Pelgulinna ja Puuwillawabriku wahel olew heinamaa, kuhu koopaelanike õnneks ka suured sõnnikuhunnikud oliwad weetud (Tallinna Teataja, 4. X 1910). Nimetatud kant on esimestele trendikuse sugemetele vaatamata seni suures jaos koopa­arhitektuuriga kaetud: sääl on garaažid ja angaarid.

Omaaegsete ajalehekatkete lugemise järel kuulan Riismaa luuletusi. Tema hääl on rahulik ja selge, seda on hea kuulata – see sobib kokku küll nii puude otsas liikuvate kui juba mahakukkunud lehtede sahinaga, isegi kui ta räägib palavatest suvepäevadest. Mind tabab taas kord mõte, mida Riismaa lullade puhul varemgi olen mõeld: et need on niivõrd lugu jutustavad, et võiksid olla ka proosa lühivormid. Mõni, oma tegelaste ja nimedega, meenutab vanaaegset juttu. Kuigi, žanrimääratlusel pole ennemuistsega võrreldes enam kuigi palju vahet. Võib-olla on peamine siis see, et Riismaa jutustab selgelt „ajaloolisi“ lugusid, ühes lullas Riismaa isegi nimetab end oma elulugu uurides ajaloolaseks. Kui enamik „Tarabella“ tekste jutustab minevikust ja mineviku inimestest, penidest ning lehmadest, siis mõned viivad ka tulevikku, sest aeg kaardub kokku, / ajal on Kleini pudelikese kuju, / ta suubub iseendasse, / mälestus millestki võib oodata / alles ees (*„See maja seal …“). Miks mitte, aja lugu võib rääkida ka tuleviku ajast. Samas segunevad minajutustaja mäletamislood fiktiivsete või „ajalooliste“ lugudega, nii et on lugeja tunde küsimus, millega ta laseb end kaasa tõmmata.

„Tarabella“ kogus on tekste vähe – mis on mu arust tore –, neid ühendab koht ja kohatunnetus. Tekstidel on ühtlaselt tugev tase ja sisendusjõud. Näiteks väikese Karla lugu, kes juba Pelgulinnast veidi kaugemalgi, kuskil kunagise Makarovi ja praeguse Sõle tänava otsa kandis sohu uppus: väike sinine poiss / kes vastu kevadet läks / saviaukudele kelgutama / keelati küll / vaatas jää alt tähtede / vaatas Makarovi ja Marxi poole // Kaera tänava Karla / jää alt tähtede poole / väikesed kirstud / on kõige raskemad kanda („*Vainu ja …“). Suurepäraselt ühendab rahvalikku lorilaulu ja biitluule sisenduslikkust „*Mis sa räägid …“, milles ilmsesti naisjutustaja kordab, küll Riismaa häälega: Mu mees löödi maha Sitsi heinamaal, / nüüd lähen ja võtan selle lööja oma sängi ma, / mu mees löödi maha Sitsi heinamaal.

Loen siiakirjutatud tsitaate ja mõtlen, et õigupoolest jäävad nad mu jalutuskäigu kõrval lahjaks. Eks ta ole: väljakisutud ja … Nende parimad pruukimiskohad on kohad, millest nad räägivad. Nii saavad sõnad ja kohad kokku, sääl tekib mingi särts. Ehk peaksin arvustuse tegema podcast’ina, jalutades ringi? Igal juhul on ruum „Tarabella“ peategelane, sõnad liigutavad ja kohendavad ruumi vastavalt sellele, kuhu nad ajas viivad. Riismaa on oma tekstides veidi ka nagu tubli koduloolane, kes meenutab olnud aegu, kirjeldab kohti, mida enam ei ole, ja inimesi, keda enam ei ole; elustab mõtteviise, mida enam ei ole. Sellest kokku saab millegi kandja.

Sellega läheb veidi konflikti nina nutitelefonis hoidev noor mees, prillid ees. Inimene nutitelefonis (seesütlev kääne!) – see ka mõni ilmaime! Luulekogu lugemiseks ja kuulamiseks ning tekstide vahel liikumiseks peab telefoni „pius hoidma“ ja seda vaatama; mulle see põrmugi ei meeldi. Väidetavalt pidid nutitelefonidega kasvanud inimesed juba veidi küürakamad olema; samamoodi on meil arenemas superpöial, et seda asja näperdada. Ei tahaks seista Pelgulinna tänavanurkadel ja hoida nina telefonis! Nii et edasised nutiluulekogud vahest oskavad inimkatsete põhjal veidi mugavamaid lahendusi pakkuda.

Vahepääl on õhtu jõud hämarduda. Endine hallus muutub nüüd korraks silmadele valusaks eelpimeduseks. Olen jõudnud sinna garaažidevahesse, kus kunagise suurlinna Tallinna inimesed sõnnikukoobastes elasid. Elu, näe, läeb edasi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming