Et olla õnnelik, peab olema ärkvel

Aija Sakova

Intervjuu Herderi preemia laureaadi Ene Mihkelsoniga  

 

 

5. mail anti Ene Mihkelsonile Viinis üle SA Alfred Töpfer F.V.S. Herderi preemia.

Preemia määratakse Euroopa idaosast pärit kultuuriinimestele, kes on andnud väljapaistva panuse Euroopa pärandi hoidmisesse ja selle tutvustamisesse. Sel aastal pälvisid preemia veel Poola ajaloolane Włodzimierz Borodziej, Kreeka kunstiteadlane Nicos Hadjinicolaou, Slovakkia etnoloog Gabriela Kiliánová ning Sloveenia arhitekt Vojteh Ravnikar. Eestist on varem preemia saanud Jaan Undusk (kirjandus­teadus, 1995), Jaan Kross (kirjandus, 1997) ja Arvo Pärt (muusika, 2000). Herderi preemiat on välja antud alates 1963. aastast, sellel

aastal aga viimast korda.

 

 

Mida tähendab selline preemia Eesti kirjanikule?

Minu jaoks on oluline, et see on suurt osa Euroopast hõlmav preemia. See on meie Euroopasse kuulumise tunnistamine ja tunnustus väikesele keelele. On hea, kui nii väikese maa vaimuinimesed leiavad äramärkimist mujal.

 

Herderi preemiaga auhinnatakse isikuid, kes on oluliselt kaasa aidanud Euroopa kultuuripärandi säilitamisele. Kas olete kunagi mõelnud sellele, et teie kirjutamine on osalemine Euroopa kultuuris?

Tegelen millegagi, mille alge on minus eneses, tahan kõigepealt ise milleski selgusele saada. Valin huvisuuna ehk selle, mille lahtikirjutamiseta, lahtimängimiseta ma ei oska ärkvel olevana elada. Tundub, et need punktid, mis mind on äratanud või ergutanud, ei ole ainult minule olulised, vaid puudutavad seestpoolt paljusid. Need on teemad, millega nad kas teadlikult või teadmatult tegelevad ja tihti on need seotud mineviku ja mäluga.

Seda, mida ma kirjutades teen, võiks nimetada tunnetuslikuks tegevuseks keele abil. Muusikal ja maalikunstil on oma keel, kirjanikul on sõna. Tahan sõnade abil midagi läbi valgustada ning seda uurimisprotsessi omakorda kujutada ehk nähtavaks teha.

Ma esitan küsimusi ja vaevalt, et ma üheseid vastuseid annan. Õnnestumise korral pakun edasi mõtlemiseks ja tundmiseks eri võimalusi. Kui teos juhib ühiskonnas millelegi tähelepanu, siis olen sellega tõesti rahul.

Et meie keel ja rahvuskultuur on Euroopa kultuuri osa, on väljaspool kahtlust. Mida sügavamalt tegeleme siinmail oluliste sissevaadetega inimese olemusse, seda enam võib see pakkuda huvi ka mujal.

 

Aastaid tagasi, 1971. aasta Loomingus, olete rääkinud kirjaniku vastutusest – vajadusest asju enesest läbi lasta, kannatada ja pinget taluda. Kas täna mõtlete kirjaniku rollist teisiti?

Ma ei mäleta seda nii täpselt. Aga tean, et kogu elu olen rääkinud inimese ärkvel- ehk vaimselt ergastatud olekust. Sellest, et ei tohi magama jääda ja mugavusse tarduda. Sellega koos käib ka pingetaluvus.

Olen nõus sellega, mida olen varem öelnud, kuid usun, et näen nüüd asju pisut laiemalt. Oskan ehk mõne põhja jagu sügavamale vaadata või vähemalt selle vaatevajaduse järele küsida. Kas ma midagi suudan nähtavaks teha, on iseasi.

See tunne aga peab kirjanikul olema, et ta on saavutanud maksimaalse täpsuse ja sügavuse, milleks ta hetkel on võimeline.

Palju on tundeid, millesse mina pole varem suutnud süveneda ja neid isegi vaadelda. Nüüd ei suuda ma võib-olla veel mingeid muid asju.

See ei ole seotud vaid ühiskonnakorra muutumisega ja sellega, et ENSV ajal ei olnud ühest või teisest asjast üldse võimalik rääkida – see on väline külg. Seesmine on see, et ei olnud sõnu, harjumusi ja jaksu nendesse tunnetesse või teemadesse muul viisil kaevuda kui vaid kirjeldades.

 

Kas lugeja peaks kirjanikuga selle protsessi kaasa tegema ehk kaasa kannatama?

Lugeja empaatiavõime on kirjanduses üldse, mitte ainult minu tekstide puhul, väga oluline. Kirjanik peab pakkuma mingeid pidepunkte, viitasid, mille abil lugeja saaks tekstide maailma siseneda.

Olen ise seda tüüpi kirjanik, kes kirjeldab mitte ainult seisundit, vaid ka teelolekut. Lugeja peaks ideaaljuhul seda teed pidi kaasa tulema ja suure osa kirjaniku tekstist oma tekstiga täitma. Õige teos sünnib lugeja ja kirjaniku teksti koosmõjus.

 

Võib-olla on teelolek just see, mis teeb teksti sisenemise võimalikuks eri põlvkonna inimestele. Mina ju ei tea oma kogemusest kuigi palju.

Ühiskonnakorra vahet ei peagi ekstra tajuma. Tekst peab lugejaga ikkagi rääkima. Me ju loeme eri aegade kirjandust iga päev.

Olgugi et teie romaane ei saa nimetada autobiograafilisteks, on nendes kindlasti asju, mis haakuvad või kattuvad eluga.

Kasutan kirjutades enese kogetud asju niipalju ära, kui ma oskan ja kui see on vajalik. Aga minu tekstid ei ole autobiograafilised: teoste mina ja mina ise ei kattu isegi siis, kui välised jooned justkui kattuksid. Minu enese biograafia on ikkagi materjal, millest  teen midagi, mis ei ole mina.

Kasutate oma tekstide loomisel allikmaterjale. Kui oluline on teile allikate võimalikult täpne “tsiteerimine”?

Tekstide loomisel mängib kaasa kogu lugemus. Kui kirjanik loeb üles mingi hulga talle olulisi mõjureid või autoreid, siis on see vastutulek küsijale, sest kogu mõjurite väli on avaram.

Allikate tsiteerimisega on nii ja naa. Käitun nii, kuidas tundub vajalik, vahel olen täpne, vahel loon allusioone, vahel olen ka irooniline.

Mäletamine on “Ahasveeruse unes” seotud kehaliste painetega. Kas usute, et on olemas mälestusi, mis elavad vahel ilma inimese teadmata tema alateadvuses või keharakkudes ja võivad millestki ajendatuna pinnale kerkida?

Jah. See on mäletamise tehnika. Ehk asjad või ajendid, mis äratavad ühe või teise sündmuse mälus. Mõne jaoks võib selleks olla lõhn, maitse või heli, teisele sündmus.

“Ahasveeruse unes” olen tõesti rõhutanud kehalise mälu tähtsust. Lasen minategelasel kehamälu kaudu ärgata.

 

Kui oluline on teile ühiskondlik mõõde loomingus, näiteks rääkimine kommunismiaja tegudest?

Mis tahes minevikuaja mõtestamine toimub niikuinii. Iga põlvkond mõistab ajalugu teisiti, faktid võivad jääda samaks, kuid neid mõistetakse ja mõtestatakse erinevalt. Kirjanik kui teatud ühiskonna liige tegeleb mõtestamisega tahes-tahtmata.

Olen oma kõikides raamatutes tegelenud inimese ja ajaga, sellega, kuidas inimese individuaalsus ja ühiskondlik olukord omavahel toimivad.

Eelmises ühiskonnas oli mõtestamise võimalus pärsitud. Nüüd on võimalusi küll rohkem, kuid sellegipoolest pole üldse selge, kas minuvanused inimesed on eelmise ühiskonna stampidest vabanenud. Kas nad saavad vabanemisraginaga hakkama… Isegi kui me tähele ei pane, räägib meie suu kaudu iga päev hulk eelmise ajastu stampe. On oluline osutada nendele sissekujunenud mallidele, mis nõukogude ajast kaasa on tulnud.

Alguses ei olnud selleks sõnugi.

Usun, et on oluline mõista, mida totalitaarne režiim on inimestega teinud.  

Kommunismi tuleb hakata mõistma kui inimsusevastast kuritegu, niisamuti nagu omal ajal natsismi. Kommunistlik totalitarism kestis meil 50 aastat, Venemaal veelgi kauem ning see jõudis välja arendada mingi homo soveticus’e tüübi. Inimestel kujunesid välja stereotüübid, kuidas hulludel aegadel hakkama saada. Kui need ei ole mõtestatud, siis lähevad need alateadlikult järgmistele põlvedele üle. Mida see õieti tähendab, seda on oluline nähtavaks teha.

 

Ja seda ei ole seni piisavalt tehtud?

Ei. Paljud ei tajugi seda vajadust. Peites end selle taha, et praegu on palju parem, oleme väga pindsed.

Suur osa teadvustamatust ja manipuleerimist võimaldavat alget tuleb stereotüüpidena eelmisest ajastust kaasa ja on seetõttu inimesele ohtlik, kuna võimaldab ka edaspidi teadvustamatut käitumist, mille puhul saab öelda, et olud olid sellised ja muid võimalusi polnud.

Kui matta varem olnu maha ja sellest mitte rääkida ja seda mitte mõtestada, võib mahamaetu end salalikult liigutama hakata ja ikkagi inimesega manipuleerida. Usun, et kui inimene tahab olla oma isikliku ja ainulise elu peremees, siis peab ta vaatama läbi ka oma pimekambrid. Ja seda mitte põhimõtte pärast, vaid vabaduse ja enda austamise pärast. Et olla õnnelik, peab olema ärkvel.

 

Milles näete kirjaniku missiooni?

Kirjanikule on loomuldasa omane ergas piiride taju, olgu tegemist keelevõimalustega katsetamise, kaasajale oluliste probleemide nähtavakstegemise või seoste märkamisega mineviku ja tänapäeva vahel. Parimal juhul võiks kirjanik olla keegi, kes avab uksi maailmadesse, mis võivad küll olla aimusena igaühes olemas, kuid millel puudub veel nimi.

Väikese rahva kirjanik hoiab elus ja arendab keelt ja kultuurilist omapära ka siis, kui ta seda otsesõnu ei kuuluta. Meie keeleala väiksus esitab igale kirjanikule maksimalistlikke nõudmisi, sest meie olemasolu säilimine ise on väljakutse.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming