Exegi monumentum

Mihkel Mutt

Toomas Haugi lähenemine on kõike muud kui postmodernne

Isand Haug ja emand Viires väljasõidul.

Toomas Haug, Troojamäe tõotus. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2004. 456 lk.

Paks raamat! Aga mitte paberiraiskaja, mille igale leheküljele on trükitud üks luulerida, vaid ausalt täidetud. Toomas Haug kuulub kirjutajate keskmise põlvkonna seas (noorematest rääkimata) nende väheste hulka, kes on suutnud vastu seista ?aja käsule? muudkui toota tekste, mis on mõeldud leheveergudel ühekordseks tarbimiseks. Mitte et nende seas poleks suurvaime, kelle veerud poleks vahel ka igavikulise väärtusega, aga säärane vastuvoolu ujumine väärib iseenesest lugupidamist. Toomas Haug kirjutab nimelt soliidsetele ajakirjadele või siis mõne olulise sündmuse puhul.

Laias laastus on raamatus kaks jaotust: kirjandus- ja kultuuriloolised ekskursid ning uudisteoste arvustused. Isiklikult eelistan esimesi. Tõsi, ka arvustused kuuluvad eesti tipptasemesse, öeldes teoste ja nende autorite kohta ikka midagi ootamatult olemuslikku ning pannes nad n-ö paika. Aga kui häid arvustajaid on meil mõned veel, siis kultuuriloo jäljekütte paraku vähem, saati veel nii hästi kirjutavaid.

T. Haug alustab raamatut meenutustega Rein Kruusist ja tolle kiindumusest kirjanduslikku perifeeriasse. On ütlematagi selge, et ka T. H. ise jagab seda kiindumust. Päris suur osa raamatust on pühendatud perifeersetele nähtustele, ükskõik kas siis käsitada viimast taseme, aja või geograafia aspektist.

T. H. ei fantaseeri ega belletriseeri selles mõttes, et tema artiklid rajanevad põhjalikul uurimistööl. Samas kirjutab ta kultuuriloo huvitavaks, lausa draamaks, kus autorite seiklused vaimuvallas ja nende eluseiklused moodustavad dünaamilise ja kaasakiskuva terviku. Seda niihästi nimekamatest tegelastest nagu Tammsaare, Kippel või Rumor kõneldes kui ka just mainitud perifeeria puhul. Seejuures on väga oluline mainida T. H. hoiakut. Nii lihtne oleks perifeeria arvel üleolevalt nalja visata. Ent T. H. on oma ?väikeste kirjameeste? vastu otse t?ehhovlikult leebe, ilmestades neid nonde endi kirjakohtade kaudu küll vahel hirmus naljakalt, aga kokkuvõttes ikka heatahtlikuks jäädes. Tahtes nagu öelda, et kõigile pole ju antud seda vaimu maksimumi, looduses on alati üleminekumaad, mis sa teed ära, aga ka vähemad on vajalikud, et saaksid tõusta suured. Seetõttu kerkivad Rein Loigu ja Arthur Roose meie ette mitte Jaan Tatikatena, vaid inimestena oma õnnes ja õnnetuses.

(Lubatagu siinkohal väike mõttearendus. Perifeeria on armas, perifeeria on tore, minagi armastan perifeeriat. Ehk T. H. ei pahanda, kui ütlen, et näiteks äärelinna kõrtsidel nende ainuomase publikuga, kus segamini lihtsad ilma kavaluseta inimlapsed ja igat masti eluheidikud, ning kirjanduslikul perifeerial on teatav mõtteline ühisosa. Aga nagu nende kõrtside nii ka perifeeriaga suheldes ei tohi end kaotada. Distants peab jääma. Perifeeria puhul tähtsustub see ajateljel, iseäranis kui olla ise toimetaja. T. Haugi lugedes hakkasin tahes-tahtmata mõtlema, kes on Loigu ja Roose sugulashinged siin ja praegu? Oh, ei hakkaks nimesid nimetama. Tähtis, et veidi raske on neisse suhtuda samasuguse heatahtlikkusega kui Kruus ja Haug oma objektidesse. Elavale toimetajale on nad ju sageli nuhtluseks. Neid nimetatakse grafomaanideks, hulludeks, missiooniga maniakkideks jne. Nende enesehinnang on kõrgem kui nende ande suurus ja sellest johtuvalt nad tülitavad kõiki, ka institutsioone. Ei, ainult surnud perifeerik on hea perifeerik, mõtleb vahel Toimetaja.)

Perifeeria uurimine on teadagi trendikas. Kui tuua paralleel ajalooteadusega, siis klassikute ja üldtunnustatud autorite lugu on ekvivalentne riigimeeste ja poliitika nn suure ajalooga. Perifeeria oleks aga viimase varjus kulgenud lihtsate inimeste ?väike ajalugu?. Perifeeria on postmodernne. Näeme, kuidas mõni asi võib mõnikord moejoonega ühtida, sõltumata sellega tegelejate kalduvustest või soovidest. Sest T. H. lähenemine on kõike muud kui postmodernne. Ta ?läheb sisse? ja ?läheb edasi? (Mart Mäger), annab ka hinnanguid ja väärtustab, tal on niihästi esteetilised kui ka väga tuntavalt rahvuslikud ideaalid, mis on postmodernsest vaatevinklist ju täiesti out!

 

Tõsised ja huvitavad asjad

 

Ei üritagi siinkohal üles lugeda neid tuumakaid üldistusi ja sedastusi, mida T. H. on oma sisse- ja edasiminekul teinud. Neid on igas loos. Öelgem lihtsalt: ta on võtnud oma raamatusse ainult niisugused lood, kus ?midagi on? ? midagi, mis ei kõnele ainult tänasele päevale, vaid ka ülehomsele. Seejuures korrakem, et kuigi T. H. tegeleb nominaalselt kirjandusega, on kogu aeg tajutav laiem kultuurilooline taust ning ajajärgu poliitilised arengud Eesti ühiskonnas. T. H. kaasaelamine sellele on ilmne. Sellest seisukohast on ülihuvitav näiteks Gustav Suitsu ja Jaan Tõnissoni vastasseisu lugu. Näeme, kuidas loovisiku egotsentrism viib paratamatult väiklusele ja kuidas ?isatapmine?, mis elutempo kiirenemisega tänapäeval eriti sagedaseks muutunud, oli ka siis täiesti olemas.

Loetust tekib pilt, kuidas ?eesti elu? toimus tookord hoopis laiemal pinnal. Sotsiaalteemaliste  arutlustega tegeldi arvestataval tasemel ka näiteks Pärnu ja Narva ajalehtedes. Eksisteeris säärane nähtus nagu ?Võru kontinuiteet? kultuuri vallas. Kui kosutav oli saada teada niipalju lugupidamist väärivat Jaan Lõost, kelle kohta mu senine info piirdus vana luuleantoloogia fotoga, mis natuke meenutas Alzheimerit põdevat hunti.

Lähiajaloo seisukohalt mainigem vaid ühte T. H. osundust. Me teame, et kogu nõukaajas ning iseseisvuse taastamisel saab põhimõtteliselt eristada kaht tiiba, Toynbee?lt termineid laenates heroodeslikku ja selootlikku. T. H. näitab Enn Nõu  najal, kuidas paguluses olid samuti olemas need, kes pidasid peamiseks hoida jäigalt positsioone, ei mingit läbikäimist, kui ka need, eeskätt nooremad, kes arvasid, et positiivselt hõlvates on võimalik ?asjale? rohkem kasu tuua. Samas läheb T. H. ka ajas tagasi ning tõmbab väga patentseid paralleele 1905 aasta Noor-Eesti ja 1945. aasta noorema väliseesti põlvkonna vahel.

Ja lõpuks tasub teada saada kas või seda, et ?Tartu vaim? on alles 30ndate aastate leiutis, enne seda nimetati vastavat nähtust lihtsalt ?Tartu eluks?.

 

Kirjutab hästi

 

Kui T. H. räägib (möödaminnes) Tuglasest, siis tundub vahel, et leebe irooniaga, ikka selle tema paavstluse pärast. Aga kui ma hakkasin mõtlema, mida mulle kõige rohkem meenutab T. H. enda esitluslaad ja stiil, siis pean mõneti ootamatult tõdema, et kõige rohkem just Tuglast. Sest ?Troojamäe tõotus? on kirjutatud selgelt ja lõpuni mõeldult, samas kunstipäraselt viimistletud. Tuglas on kusagil öelnud umbes nii, et mõtet tuleb kaua endaga kanda, siis see muutub plastiliseks. Mäletan, et ?ringkondades? oli plastiline (täpsemalt: ?plästiline?) 70ndatel peaaegu et irvesõna. Aga aeg läheb ja asjade tähendus loksub paika. Plastilisus on kõrge kvaliteet ja Tuglas suuremaid eesti keeles kirjandusest kirjutajaid. Eks võtkem kätte tema ?Eesti Kirjameeste Selts? või ?Juhan Liiv? ja võrrelgem T. H. raamatuga. Äkki on Tukla stiil ideaalina kogu aeg T. H. teadvuse tagataskus kummitanud? Ent on muidugi ka erinevat. Kõigepealt on T. H. mõnusam ja humoorikam. Teiseks tuleb Tukla paavstluse puhul teha vahet esituse laadil ja hinnangu kategoorilisusel. Oma esituses on Tuglas ju vägagi pealetükkimatu, lausa delikaatne. Ei ta tulista ega paugu kantslist. Tema paavstlus sünnib enamasti kõrgemal tasemel, kui ta on valmis kudunud nii tiheda arvamusteki, et see lihtsalt vajub teistele versioonidele ja hinnangutele peale ja katab nood kinni.

Toomas Haual (või Haul, käänaku ta end nii, kui läheb kala püüdma, vt lk 282!) ei ole olnud väga suuri tõestustamist vajavaid projekte ega ei tunne ta vist vajadust tingimata oma ainuversioone kehtestada. Tema kannustajaks on ikka rõõm ?kirjandusega tegelevast olemasolust?. Sestap püüab ta võimalikult adekvaatselt ning oma isiklikke loomeimpulsse tagaplaanile jättes kujutada tegelikke asju. Aga mõnikord ei suuda ta kiusatusele vastu panna ja siis sünnib natuke maneristlikke passusi nagu Roose-?epopeia? lõpetuseks: ?Ja meie ütleme selle kanoniseeriva maailma paratamatuse väikestele tunnistajatele: jumalaga, Arthur Roose, jumalaga, Poola tüdruk, jääge hüvasti, aga mis kirjatatud, on täide läinud.? (lk 172). Eks meenu ju ?Võlumäe? autori lõpetushõige ?elu murelapsele??!

 

Ikka Tammsaarest mõeldes

 

T. H. ei ärgita üldiselt vastu vaidlema. Ainult paar märkust. Palas ?A. H. Tammsaare ja A. H. Koitjärve? näitab autor, kuidas inspireerijate ning teoste kulissidena lähevad klassiku teoses segi sünni- ja suvituskoht. Ja mõningase võidurõõmuga tuleb tõestus, et see, mida seni on peetud põhiliseks, pole seda mitte. Nii et ekskursioonide vedamine kraavi äärde ja giidi seletused, et siin need vänged vanamehed tammi paisutasid, poleks justkui põhjendatud, kuna õiged maastikud ja õige sakraalsus asuvad mõnikümmend kilomeetrit eemal. Järelikult oleme puuslikke kummardanud! T. H. vastav tõestuskäik on huvitav kui klaaspärlimäng, aga ei sakraalsuse, saati Tammsaare loomingust osasaamisel pole sel tähtust. Sest see kuulub uude narratiivi, autori n-ö elukogemusteksti ja tema kirjutatud teksti põimumisse uueks metatekstiks. Enamiku kirjanike puhul jooksevad ju erinevad tõukeallikad niikuinii ühte teosejõkke kokku. Palveränduritele pole tähtis, kas Kaaba kivi või poolakate Must madonna on n-ö ehtsad. Inimene ei saa oma elus läbi pühalike või muidu rituaalsete hetkedeta. Nii et las need ekskursioonid käia edasi seal, kus seni, ärgem neid häirigem, muidu nad kukuvad oma eestlase identiteedi ja vaimse järjepidevuse katuseharjalt nagu kuutõbised, keda tõde jalule seadev kriitik hõikab.

(Kasutan juhust (ikka et kongeniaalseks püüda!) ka väikseks spekulatsiooniks, millele suursugusemad vaimud on ammu tulnud, aga ju pole nende õpetatuse valgus kõikjale paistnud, sest ka T. H. ütleb, et Tiina on viimases jaos kahekümne viie aastane. See ei ole mitte võimalik. Kui Indrek väikse Tiinaga ?Tõe ja õiguse? 2. jaos tutvub, sureb Köler (1899) ja siis on Tiina kuue- kuni kaheksa-aastane, Ja viienda jao sündmused toimuvad kahekümnendate lõpus, kui maailma suur majanduskriis on Eestiski valla. Nii et Tiina peaks Vargamäele tulles ikka juba neljakümnele lähenema, seega päris küps daam olema.)

Muidugi on raamatus ka paar suhteliselt vähenõudlikumat pala, aga just suhteliselt. ?Lendas üle käopesa? tõmbamine Tootsi-lugude ja ?Alle-aa? ?Halleluuja? liistule, samuti paar arvustust (Tode, Mikelsaare kohta jmt) mõjuvad paratamatult ?Viru vande? ja teiste kirjandusliku verekoera jäljeajamise tippude kõrval mõneti killuliselt.

Ent see ei muuda vähimalgi määral koguhinnangut: olen harva kohanud raamatuid kirjandusest või kultuuriloost, mis tekitavad lugedes nii hea tunde. Jäägu need Jookuse ?toorad? pealegi kirjutamata, praegusel kujul on inimese loomingulised impulsid täie ette läinud.

Lõpetuseks. Teose kõrvale pannud, turgatas mulle, mis on praegu eesti kirjanduse ehk suurim lünk. See ei ole kauniskirjanduse alal, sest niihästi proosas kui eriti luules on viimase kümme aasta noos üpris priske. Vahepealne üleminekuaeg on kiirelt läbitud. Ja ka jooksva kriitika tase on vähemasti kultuuriajakirjanduses hea, vaatamata sellele, et keskmisest sagedamini kohtab sealgi oma selts- ja põlvkonna kiitust. Aga mida napib, on just need süvenenud vaatlused, mis põhinevad asjade tegelikul tundmisel, mille aluseks on arhiivides ja muuseumides veedetud tunnid. Sääraseid autoreid siiski on ja mõni isegi suurepärane, ka mõni päris noor paistab nende asjade vastu huvi tundvat. Aga ikkagi lõpetaksin retoorilise küsimisega. Kui kadunud Mart Mäger afilieeris Toomas Haugi, viies teda oma mentori Daniel Palgi juurde, siis kes on ahela järgmine lüli, kas Toomas Haugil on, keda afilieerida, oskab keegi tunda vajadust temasuguse järele?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming