Fantastiline Uku Masing

KÜLLIKI KUUSK

Raamat Uku Masingu ja Kalju Kirde kirjavahetusest on eelkõige kahe ulmehuvilise õpetlase dialoog. Sel perioodil, 1970ndatel aastatel, on Kirdest kujunenud Howard Phillips Lovecrafti rahvusvahelise tuntusega uurija ja Masingust võrdlev muinasjutu-uurija, „Enzyclopädie des Märchens” kaastööline. Kirjavahetuse aktiivsem pool oma põhjalike vastustega on kindlasti Masing, kuid on sümpaatne lugeda ka Kirde hoolitsevast suhtumisest Masingu kodusesse raamatukogusse ja selle järjepidevast täiendamisest science fiction’i (teadusulme, kirjavahetuses SF) alase uuema kirjandusega.

Teatavasti ei olnud Nõukogude Eestisse võimalik omal käel tellida välismaal ilmunud kirjandust, veel vähem seda tõlkida ega avaldada. Selsamal põhjusel on ka meie laiemas kultuuriteadvuses Kalju Kirde nimi tuttav vähestele. Esmaseid lünki teadmistes nii Kirde kui ka Lovecrafti kohta saab täita raamatu koostaja ja toimetaja Mari-Liis Tammiste järelsõnas nimetatud kasulike asjakohaste ja meil kohapeal kättesaadavate allikate abil. Järjepidev alateema kirjades on Masingu-Kirde vastastikku raamatute „üleslugemine”, mis postiga on parasjagu saadetud/saabunud. See on ka ainus detail, millest tunneb raudse eesriide ahistust nende kahe suhtluses. Ma ei ajanud täpselt näpuga rida, kuid kirjadest jääb mulje, et kogu saadetud kirjandus liikus, küll aeglaselt, aga siiski tõrgeteta Göttingeni ja Tartu vahel.

Järelsõnast saame ka teada, et kirjavahetuse algus ulatub Otto Alexander Webermannini, kes andis Kirdele Masingu kontaktid. Kahju, et see nii hilja algas ja vähe aega kestis. Seitsme aasta jooksul põimuvad kirjavestlustes järjest põnevamalt fantastikakirjandusega ka mitmed folkloristikaküsimused. Näiteks 28. augustil 1984 kirjutab Masing: „Lugesin hiljuti raamatust Naskapi indiaanlaste kohta Labradoril, et neil on olemas windigo ja taoliselt muilgi idapoolseil algonkinitel. Blackwoodi jutt sellest olendist meeldib mulle, päriselt vastu hakkavad ju ainult ta jutud jumaliku arstiga. Ei taipa, miks sellised tüübid temal ja teistel ikka on nii ennasttäis ja pealetükkivad!

„Quarber” on korralik ajakiri. Jälle ilmaaegu küll ootasin, et Meyrinku puhul ometi kord öeldaks, kust on pärit „Der Engel vom westlichen Fenster” lõpp. See ehk huvitab Teidki: AaTh 470B, mis ehk on kättesaadavaim ungari kujul [—] ega ole Meyrinku käes „paranenud”. Artiklis vähemalt selgesti, et ta pole juut, kelle temast teeb Zondergeldki.” Ja samas leiame intrigeeriva avalduse: „Üldse kuluks fantastika teoreetikuile ära lähem tutvus muinasjuttudega. Siis oleks muidu kasulikus leksikonis kirjutamata ka Gordioni sõlmeks väänatud seletus W. W. Jacobsi ’Ahvikäpa’ populaarsuse põhjusest. See on üks variant peaaegu internatsionaalsest muinasjutust AaTh 750A kolme soovi täitumisest” (lk 111–112). 1984/1985. aasta talvel saadetud Kirde vastusega need arutelud lõpevad. Masingu valmis kirjutatud ümbrikus Kirdele saabub 1985. aasta mais hoopis Masingu surmateade tema naiselt Ehalt.

Ulmekirjaniku mõttepäevik

Kuigi selle kirjavahetuse lugemist võib kirjade ladusa stiili poolest võtta kui mõnusat ajaviidet, pakub see sisult siiski enamat. Ulmehuvilisele lugejale võiks see olla omalaadne kirjavormis mõttepäevik mõlemale korrespondendile olulistest XX sajandi II poole fantastikateostest ja -autoritest. Masingu süvenevad autorite-kommentaarid tutvustavad tema suurt ulmelugemust. Seepärast on heaks täienduseks Masingu-Kirde kirjavahetuse kõrvale lugeda Masingu pikemat artiklit „Rohelise udu vang”, mis on taasavaldatud eelmisel aastal ilmunud eesti fantastika teemalises artiklikogumikus „Katsed nimetada saart”, kus Masing arutleb loetud kirjanduse ja selle tähenduse üle. Küllap pärast selle kirjavahetuseraamatu avaldamist tema ulmehuvi tõepoolest enam „tutvustamist ei vaja”, kui laenata Sven Vabari sõnu fantastikakogumiku sissejuhatusest.1 Ühtlasi tekitab Masingu tuttav­olemine vähemalt ulme vallas vastukäivaid tundeid, sest senini on Lauri Sommeri üheteistkümne aasta tagune magistritöö peaaegu ainus allikas, mis puudutab ulme, peamiselt Stanisław Lemi mõju Masingu töödele.2 Tõsi küll, Masingu utopismi on 1990. aastatel käsitlenud ka Hasso Krull, üks olulisematest Masingu-kriitikutest, kes tõi esile dihhotoomia Masingu utoopiale pühendumise ja inimeste „tervemõistuslikkusele” vastandumise vahel.3 Lühidalt öeldes tähendab see, et mida intensiivsem oli ta utopistina, seda suuremaks kasvas võõrandumine ajalikust igapäevaelust.

Uku Masingu ja Kalju Kirde kirja- ja raamatutevahetus Göttingeni ja Tartu vahel kestis 1978. aastast Masingu surmani aastal 1984. Kirjavahetuse kaudu saab heita pilgu kahe õpetlase meelest olulistele teostele ning näha Masingus ulmekirjanikku.  Kalju Kirde oli õppinud füüsikat ja töötas reaalalal, ent huvitus fantastikast ja õuduskirjandusest. Eestis vähe tuntud Kirde oli  H. P. Lovecrafti tunnustatud uurija. Masingut hindas ta luuletaja, teadlase ja inimesena kõrgelt ning oli vaimustatud Masingu romaanist „Rapanui vabastamine”, mille sai kingiks 1989. aastal Eestit külastades. Fotol istub Kalju Kirde paremal, vasakul on tema klassivend Leo Metsar, keskel Enn Lillemets. Ülesvõte on tehtud 27. VI 2002 Tartu kohvikus Werner.

Uku Masingu ja Kalju Kirde kirja- ja raamatutevahetus Göttingeni ja Tartu vahel kestis 1978. aastast Masingu surmani aastal 1984. Kirjavahetuse kaudu saab heita pilgu kahe õpetlase meelest olulistele teostele ning näha Masingus ulmekirjanikku. Kalju Kirde oli õppinud füüsikat ja töötas reaalalal, ent huvitus fantastikast ja õuduskirjandusest. Eestis vähe tuntud Kirde oli H. P. Lovecrafti tunnustatud uurija. Masingut hindas ta luuletaja, teadlase ja inimesena kõrgelt ning oli vaimustatud Masingu romaanist „Rapanui vabastamine”, mille sai kingiks 1989. aastal Eestit külastades.
Fotol istub Kalju Kirde paremal, vasakul on tema klassivend Leo Metsar, keskel Enn Lillemets. Ülesvõte on tehtud 27. VI 2002 Tartu kohvikus Werner.

Eesti Kirjandusmuuseum

Kui hästi me siiski tunneme Masingut tema peamise huvi science fiction’i kontekstis, kui paljud on julgenud paigutada tema loomingu ulmekirjanduse väljale? Vastuste otsimiseks on võimalik Masingu esseedes ja loengutekstides viidatud autorite jälgi ajada. H. G. Wells, A. Huxley ja O. Stapledon on leidnud enim nimetamist. Kirjavahetuses Kirdega on sagedamini kõneks nende kõrval veel klassikud (vabalt nimetatud järjekorras) J. L. Borges, S. Lem, E. Plunkett (lord Dunsany), J. G. Ballard, C. S. Lewis, A. Blackwood, M. C. Escher, C. Williams, Wilkins, P. Gurk, U. Le Guin, A. Grin, W. de la Mare. Kirde uurimisobjekti Lovecraftiga sõbruneb Masing pikkamisi. 13. veebruaril 1983 kirjutab Masing Kirdele: „Vaevalt ilma Teieta saanuksin lugeda Tolkieni. Ja sellest olnuks kahju pärast surmagi” (lk 89). – Liigutav tänuavaldus raamatu eest. Masing sai Kääbiku triloogia sünnipäevakingiks 1980. aastal (lk 43), 1982. aasta jõulukingiks saabus „Silmarillion” (lk 72, 94).

Need kaks Masingut kui ulmelugejat tutvustavat raamatut ajendasid mind küsima, kas võiksime rääkida ulmekirjanik Masingust. Mitte ainult Vabari sissejuhatavas ülevaates, vaid mitmegi teise kogumikus üles astuva autori käsitluses kumab Masingu varjatud XX sajandi eesti fantastikakirjanduse ideelise suunanäitaja roll. Leo Luks on leidnud kogumikku arvustades mitmeid Masingu mõtte jätkajaid, olgu näiteks kas või Jaak Tombergi esitatud utoopia teostamatuse printsiip: see, kuidas soovitud lõpptulemuseni jõuda, peabki jääma kirjeldamatuks.4 Kui lugeda Masingu arutlusi (teadus)fantastika ja teoloogia suhtest, on tõepoolest Tombergi mõttekäik dialoogis Masinguga. Loengus „Panta dynata” on Masing teemaks võtnud teoloogilise küsimuse „milline eesmärk on täiuslikul inimesel?”, mis peab aga jääma vastuseta: „piisava definitsiooni saaks anda ainult see, kellel endal puuduks ebatäiuslikkus”.5 Masingu mõju eesti ulmekirjandusele on tegelikult juba varem artiklikogumikku arvustades ühte lausesse tähelepanelikult kokku võtnud Paavo Matsin: „Sissejuhatus rohelisse uttu”.6

Kuid Masingu kui ulmekirjaniku vaimne suunanäitamine on seni nähtavale tulnud ainult seoses Jaan Kaplinskiga. Sellekohase viite „Palimplastide” kaudu on andnud samas kõnealuses fantastikakogumikus Andrus Org.7 Vaatasin seepeale üle tema käsitluse alternatiivajaloolistest fiktsioonidest eesti kirjanduses,8 aga Masingut, kes oleks Karl Ristikivi „Viikingite jälgedes” (1936) kõrvale olnud oma Jüriöö-visooniga „1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult” sobiv sisuline ja vormiline paralleel ulmekirjanduse piirialadelt, sealt ei leidnud. Meenutuseks, 1933. aastal alustas Masing ka Jüriöö-ainelist mütopoeetilist poeemi. Sealtsamast, 1930. aastatest, pärineb ka Masingu žanriliselt selge taotlusega utoopia „Rapanui vabastamine, ehk, Kajakad jumalate kalmistul”, mida võib nimetada tema loominguloos ka esimeseks realiseerunud kavatsuseks kirjutada ise midagi ulme vallas. Muuseas, ühes 1979. aastal kirjutatud kirjas Kirdele võrdleb Masing sündmustesse sisse- ja kaasaelamise poolest Ristikivi Borgesega ja küsib: „Kas kumbki sellest oma oskusest teadlik oligi?” (lk 24). Kirjavahetusest leiab Borgese teemal mitmeid noppeid, kus Masing tema annet imetleb. Küll ei jää Masingki sisse­elamisvõimelt alla kummalegi. Võrdleval käsitlemisel paljastub ehk Masingus eesti Borges?

Kolmanda korruse tagumise ajutine

Eelneva põhjal sarnaneb Masingu asend eesti ulmekirjandusväljal millegi sellisega, nagu Sven Vabari esitatud vastuolud eesti ulmekirjanduse ja ulmekirjandusliku mõtte arenguteel. Ta iseloomustab seda mündi metafoori kaudu, kus selle ühel küljel on „mõistatuslik realism”, kus „olendid, asjad, sündmused ja saatused lagunevad tükkideks, mis omavahel haakuda ei taha, moodustades kokkuvõttes määratu suure mõistatuse”, ja teisel teatud „kafkasus”, „kus kirjeldatud olendeid, asju ja nähtusi täht-tähelt võttes olemas olla ei saa”.9 Samad „mündi kaks külge” on olemas Masingu retseptsioonis, tema kui autori ja tema tööde suhtes.

Masingu kafkasus, ulmekirjanikuna mitte-olemasolemine, on kirjanduslooliselt iseenesest küünilis-irooniline fenomen. Keelatud autorina nõukogude ajal tema olemasolu avalikkuses põhimõtteliselt tühistati. Tema käsikirju ei olnud vormiliselt olemas, kuna avaldada ei oleks neid kunagi saanud. Oleks aga liiga lihtne lahendus piirduda Masingu geeniuse puhul vaid eksistentsiaalse kafkasusega. Avaldamata tööde kõrval on tema loomingulises tegevuses olemas ka kirjutamata (ulme)teosed. Seda võiks nimetada tema kui ulmeautori kafkasuse n-ö kontseptuaalseks pooleks, milles omal kombel avaldub Masingu keeletaju ja vormivõtete avarus. 1972. aastal Noorte Autorite Koondises peetud ettekandes „50aastane noor” pole ta pidanud paljuks need üles lugeda: „Eesti eepos”, „1343”, „Hoosea”, „Rooma ots”, „Sugri-indiaani mütoloogia”, „Armastuste kaleidoskoop”, „Linnutee kellassepp”.10 Ja veelgi enam, otse raamatu avalehekülgedel seisab Masingu kirjas Kirdele: „Jah, ma ju veel 1945 paiku mõtlesin kirjutada raamatut SF-ist enne J. Verne’i, sest selliseid oli saadaval ning just need olid kõikide unistuste ja nõuete konspektid. Kümmekond aastat varem ilmus ju O. Stapledon’i „Last and First Men”, mis tõeliselt virgutas mõtlema aja pääle. (Wells ei saa seda oma ajamasinaga veel!)” (lk 7–8).

Masingu 50 aastat avaldamatust ja nüüd tema käsikirjade järjestikune ilmumine on kriitikale ette pannud tõeliselt kaelamurdva ülesande leida Masingule koht eesti kirjandus- ja mõtteloos. Masingu vastuolud tekitavad kriitikas vastuolud, mille tulemusena võib retseptsioonis Masingu tööd kokku võtta ühisnimetajaga „mõistatuslik realism”. Kui püüda mõelda, mis aluselt võiks toimuda Masingu haakumine fantastilise kirjandusega, siis pakun, et selleks on just tema loomingulise käekirja üks põhitunnuseid, visionaarsus (või religioosses kontekstis ka nägemuslikkus).

Visionaarne, ettekujutav kirjelduslaad tuleneb mütoloogilisest ruumikäsitusest tema loomingulises mõtlemises, see kinnitab ka Masingu tööde sidet fantastikakirjanduse alternatiivajaloolise suunaga. Selline seostamisviis ei tundu sel juhul võimatuna, kui arvestada, et tema arusaamises olid folkloorses muinasjututraditsioonis ja fantastikažanris levinud kujutelmad tunnetuslikult samadel alustel. Fantastika lugejana oli tema esimene valik samuti arhailisema jutustamislaadiga autorid, mis moodsa kultuuriteadvuse ratsionaalsest ja intellektuaalsest vaatekohast paigutuvad küll samamoodi žanri piiriala nähtuseks.

Kirjavahetuse jooksul postitab Kirde Masingule mitmeid fantastilise kunsti albumeid ja leksikone, vastastikku saadetakse valitud temaatilisi postkaarte. Ses suhtes tundub mõlemal olevat sarnane keeletaju ja loomupärane kirjeldusviis, mida juhivad alateadvuslikud pildid, mis nn keerutab tavaliste pisiasjade ümber ja ehitab nendest muinasjutupäraseid või unenäolisi maailmu, s.t teistsugust reaalsust. Samamoodi ergutas fantastikajuttude illustratsioonide ebakonventsionaalsus visuaalse taju omatahtsi rändama-uitama, kunstikeele väljendusvahendid toimivad lihtsalt teise märgisüsteemi kaudu. Masingust on teada, et millalgi 1930ndatel idanes tal kavatsus kirjutada unenägude põhjal teadusfantastilisi lühijutte. Veidi hiljem katsetas ta ulme tõlkimisega, 1948. aastast pärineb Claude Houghtoni romaani „Kolmanda korruse tagumise ajutine” eestindus (ilmus 1999).

Võib-olla ongi Masing ulmekirjanikuna paremini mõistetav Ristikivi kaudu, kelle romantilisi kujutelmasid on Mart Kuldkepp iseloomustanud kui geograafilist utoopiat, „mis lähtub mõttest, et ületamaks igapäevareaalsuse ja utoopia vahelist distantsi ei ole tingimata vaja mitte aega, mille vältel üks muutub teiseks, vaid piisab ka ruumist, mida mööda on võimalik ühest teise jõuda”.11 Masingu juureski on oluline Kuldkepi täpsustus Ristikivi romaanide kohta, et paikadest ei räägita konkreetses geograafilises tähenduses, vaid nende „eksootilise pealispinna all peituvad mingid igavikulised enese või „teise” otsingud; piiride taha tungimine, lootus võõra kohtamise teel mõista iseennast”.12

Ulme ja luule

Äsja tsiteeritu valguses võib lugeda ka Masingu luulet. Meenutagem tema huvi Pühavaimu kiriku pastori Georg Mülleri isiku ja tegemiste vastu, kellest kirjutamisel ei piirdunud Masingu žanriotsingud vaid poeemiga Müllerist. Selle luuleteose käsikirja vahel on paberileheke küsimusega: kas teha „ooper”? Võib-olla oleks Masingu luuleköidete toimetamise ajal see ääremärkus mul tähelepanuta jäänud, kui Masingu arhiivis poleks leidunud kirjakoopiat O. A. Webermannile 16. aprillil 1962: „Oh, Müller! Kujutlesin kuidas tema 350. surmapäeval „lavastame” ühe tolleaegse jumalateenistuse. Võimalikult täpselt. Ja Müller redivivus (seks puhuks ei mitte mina) loeb yhe ta jutluse”.13 Mülleri jutluste kohta kirjutatud keeleajaloolise uurimuse pealkirjakski pani ta poeetiliselt „Somnium umbrae” – unenägude varjud.

Masingu ühe tähtsama luuleteose „Saadik Magellani pilvest” (1959–1963) peamotiivi mõjutas 1955. aastal ilmunud Stanisław Lemi romaan „Magellani pilv”. Selle kogu suhtes on Sommer oma uurimuses jätnud avatuks küsimuse, kas Masingut võiks nimetada ulmekirjanikuks. Sommer kirjeldab Masingu maailmamõistmises Magellani pilve tähendust konkreetse koha kõrval ka kui „tulevikulise formatsiooni”, lunastusühiskonna sümbolit. Formeerumise teeb võimalikuks inimeste vaimne evolutsioon, kollektiivne usuhüpe või muud soodsad muutused kogu- ja keskkonnas.14 Nendest kirjeldustest ja Masingu avaldustest mitmetes loengutes on selge, et fantastikakirjanduse headuse puhul oli ta seadnud imperatiiviks religioosse kogemuse, „võimatu tajumise võimalikuks”. Tema terminoloogias on see ümbernimetatult ka elusus, õndsus, lunastus, vabanemine; see vabastab inimese aegruumist üldse, kunst aga võimaldab end identsena tunda kogu aegruumiga, avarduda ajas ja ruumis.15 Selle „probleemiseadega” pööras ta kummuli ka esteetilised hierarhiad, žanriküsimused ja asetas fantastikateosed religioosse kirjanduse väljale. Nägemuslikkuse pinnalt, paljuski lunastuselähedasest meeleseisundist tõukuvad „Saadiku” kogu võimsamad visioonid võib siis julgelt Masingu ulmeluule baasiks nimetada.

Masingu suhtes reaalsusega, inimeste maailmaga, on tema üks valdavamaid motiive surm ja surelikkus, paljudes luuletekstides nimetab ta ennast surijaks. Kuid kui siit nihkuda ulme, utoopia maailma, tuleb nähtavale tema subjektsuse positiivsem pool; võiks öelda, et just unenäolisuses/unistamises väljendub Masingu armastus elu vastu. Ses mõttes on raamatu pealkiri täpne: „Kord kui me unistus uitis”.

Lõpetuseks märkus kaanel trükitud luuletuse kohta. „Villanelle ilmaaegu meenutades” kuulub terviktekstina pigem Masingu allegoorilisse kui utoopilisse autobiograafiasse. Kui varase loomingu tekstikogu „Roheliste radade raamat” futuristlikud kosmoseluule katsetused („Käte tõstmise viisil”) oleksid jäänud raamatu kaanele trükituna ehk liiga epateerivaks, siis fantastikažanri esindavaid ja Masingu loomingulist, kogemusvälist uut maailma loovat põhihoiakut illustreerivaid tekste oleks leidunud „Magellani” kogus, näiteks „Võõras igas maailmas”. Tõsi küll, mahu poolest seda kaanele ei paiguta.

Aga olgu, piisab ka avareas lausutud „pyhaks kullerkuppude toomise” motiivist; kullerkupp on visuaalse kujundina kahtlemata nii Masingu utoopia kandja kui ka selle kujundaja. See on tema subjektiivses teadvuses seotud utoopilise, Teise Maailma ruumiga, mida meil tuleks lugeda keelemärgi kõrval ka tajulise viitena nähtamatu nähtavusele või Masingu enese sõnutsi, „võimatu võimalikkusele”. Tähendas ju suvistepühade-aegne kullerkupul-käik talle koos oma naise Ehaga samuti sümboolset minekut siit „tervemõistuslikkuse” keskelt ja astumist hoopis teise, paremasse maailma.

1 Sven Vabar, Kaks münti. Eessõna. Rmt: Katsed nimetada saart. Artikleid fantastikast. Koostanud Jaak Tomberg ja Sven Vabar. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013, lk 8.

2 Lauri Sommer, Uku Masingu käsikirja „Saadik Magellani pilvest” (1959–1963) vaimne, ajalis-ruumiline ja elulooline taust. Tartu ülikool, 2003.

http://www.ounaviks.ee/meedia/kago/Lauri_Sommer_Masingu_hilisemast_luulest.pdf

3 Hasso Krull, Utoopiline autobiograafia: Uku Masing kirjanduses. – Looming 1998, nr 4, lk 638–644.

4 Leo Luks, Fantaasiakübemed. – Looming 2014, nr 2, lk 279–282.

5 Uku Masing, Panta dynata. Rmt: Meil on lootust. Koostanud Hando Runnel ja Urmas Tõnisson. Ilmamaa, 1998, lk 113.

6 Paavo Matsin, Sissejuhatus rohelisse uttu. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 3, lk 234–239.

7 Andrus Org, Pilk eesti ulmekriitika tulemisse ja olemisse. Rmt: Katsed nimetada saart, lk 15.

8 Andrus Org, Mis oleks olnud, kui …? Alternatiivajaloolised fiktsioonid eesti kirjanduses. – Keel ja Kirjandus 2006, nr 7, lk 521–537.

9 Sven Vabar, Kaks münti, lk 10–11.

10 Ettekanne on helilindina Eesti kultuuriloolises arhiivis kirjandusmuuseumis.

11 Mart Kuldkepp, Ameerika igatsus. Rmt: Katsed nimetada saart, lk 73.

12 Samas, lk 82.

13 Kommentaarid. Rmt: Uku Masing, Luule. V. Ilmamaa, 2004, lk 275.

14 Lauri Sommer, Uku Masingu käsikirja …

15 Uku Masing, Religioon kultuuriloos. Rmt: Meil on lootust, lk 254. Loenguna esitatud 1968. aastal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming