Feria d’Arles

Helle-Iris Michelson

Otsekui mingi geomeetriline kujund on paigutatud kahe sarve vahele: see on härja pea. Provansi omapärast innustust saanud ametlikud disainerid on agarad paigutama seda motiivi kõikvõimalikes variantides linna kõikvõimalikele pindadele. See toidab nii suurte asjatundjate kui muidu vahtijate kujutlusvõimet. Üksnes see, võib olla rohkemgi kui loomade vallapäästmine võidujooksuks, on kujunenud sümboliks inimese (tugeva, alati vormis isase) ülimuslikkusele looma suhtes, muutes vääramatus folklooris metsiku veise vapiloomaks.          Tunglevate inimhulkade peade kohal paiskavad valjuhääldid välja väsimatult Balavoine’i, Claude Francois’ või Gypsy Kingsi laule, mille rütmis ei jää tulemata julged tantsusammud baarides varikatete all õlle ja sangria seltsis. Pidu on kaupmeeste, usklike, uskmatute, ekspertide, fännide, läbisõidul turistide, perekondade,  kohalike napsuvendade asi: see on kultuur, mis tapab igavuse enne, kui tapetakse härg. Selle väikese essee pani siinsamas Arles’i loomemajas kirja Bastien Robert, prantsuse keele õpetaja Pariisis, kes oli siin veetmas lihavõttepühade koolivaheaega, pakkudes seltsi oma titeootel kaasale tõlkija Elodie’le.       

Arles’i loomemaja       

Roomlaste asutatud Rhone’i jõe ääres paiknevas Arles’is tegutseb Prantsusmaa kõige mainekam loomemaja. Siin on leidnud lahket vastuvõttu mõnedki eestlased, enim kordi Merike Riives ja mina. Sellisesse paika sattumine on uskumatu elamus: meie residents asub peatänavast mõnekümne meetri kaugusel linna ühes tuntuimas vaatamisväärsuses, Espace Van Gogh’is, mis on keskaegne siseõu, nelja kanti hoonega, toetumas kaaristule ja galeriile.  Kuulsa kunstniku nime on ta saanud seeläbi, et kunagi oli siin hospidal, kus teda raviti. Nüüdseks on saanud kunstnikust linna hinnatuim visiitkaart, selleni välja, et ühe endisaegse maja seinal seisab humoorikas silt „Selles majas ei ole Van Gogh ei sündinud, ei elanud ega surnud”. Loomemaja ruumid on ühes tiivas, teisel ja kolmandal korrusel juhatus ja suur raamatukogu, neljandal residentide toad ning ühisruum. Maja hindamatuks eripäraks on selle  paksud müürid väikeste akendega, magamisnišš pool korrust kõrgemal katuse all ning poolemeetrised tumepruunid laetalad ning seinatoed. Kogu sellest miljööst on võimalik ammutada nii vajalikku rahu kui hingepidetki. Lihavõttepühad on vähemalt siin selles linnas aasta suurimad. Ei millegi muu kui härjavõitluse pärast, sest siin on üks kahest hästi säilinud roomaaegsest amfiteatrist, les arènes, Nimes’i kõrval. Kogu seda melu ja lõunamaist kaasaelamist kirjeldada on võimatu, seda tuleb endal näha, liiati, et teadmisi napib meil selles vallas kõvasti. Programmist sain nelja päeva kohta kokku viiskümmend kaks üritust, ligi kümnes paigas. Muidugi oli palju kordusi: näiteks härjavõitlus amfiteatris ja hobustehärgade jooks peatänaval toimus kahel korral päevas jne. Rahvast voorib kokku nii lähedalt kui kaugelt, politsei andmeil ligi sada tuhat, kontroll linna sisse- ja väljapääsudel on range.  Peatänaval, mina palju kaugemal ei käinud, sest olin kõike seda varem näinud, on üht äärt pidi restoranid ja baarid üksteise küljes kinni, orkestrid mängivad iga nurga peal, teisel pool tänavat on aga furgoonide rida kõikvõimaliku kiirtoidu pakkumise tarvis.       

Punase värviga ei ole sel nädalal siin linnas kokku hoitud: vaateakendele on sätitud punaseid atribuute, kleite, särke, rätikuid peo sümboolikaga,  mida rahvas ohtralt kaelas kannab, kübaraid punase lindiga jne. Orkestrandidki ei ole sellest värvist puutumata ja publik on samuti õhinal tavast kinni pidanud: silma ees on daam punase voogava seeliku, jaki ja kübaraga, rihma otsas taksikoer, kel samuti ei sobinud patseerima tulla ilma punase mantlita! Hobuste ja härgade jooksu tõttu on kõik  kolm päeva mõlemal pool sõiduteed kõrged metallvarbadest piirded, ent rahvas astub neist vabalt läbi ja kõnnib volilt seal, kus tahab, ainult kui loomad, ratsanikega hobused ja härjad nende vahel, on lahti lastud, astutakse pisut kõrvale, poisid aga liduvad neil sabas. Hästi toidetud prullakad hobused, neid on jooksus ligi paarkümmend, on kõik valged, pärit mereäärselt looduskaitsealalt Camargues’ist, nagu ka väledad mustad härjad. Looduse kummalise  trikina sünnivad nende varsad mustade või tumehallidena ja vaid viiendaks eluaastaks jõuavad nad oma valge värvini, mille järgi nad tuntud on. Ratsanikel on uhkelt peas mustad kübarad ja seljas mustad vestid.   

Corrida   

Corrida on vana traditsioon, mis on saanud alguse IX sajandil Hispaanias, levinud Portugali, Lõuna-Prantsusmaale ja Ladina-Ameerikasse ning paneb rahvahulgad liikuma ning sündmusele täiest hingest kaasa elama. Lühidalt käib asi nii. Igal corrida’l on võitlemas kuus härga järgemööda. Neid härgi kasvatatakse nimelt Hispaanias. Loetakse ette härja andmed, vanus,  kaal jne ja kui pikadoorid hobustel on odadega härjad vihale ajanud, banderiljeerod looma selga vastavad piigid loopinud ja siis punase rätiga matadoor võitlusväljal etenduse andnud ning härja surmanud, veetakse see lohistil ära, otse lihunike kätte. Mina panin esimesel korral vastu kolmele tapatööle, siis tõusin ja läksin teiste imestunud pilkude all minema. Nüüd teist korda samal ajal siia sattunud, otsustasin ennast parandada ja suhtuda teiste traditsiooni  suurema lugupidamisega. Võtsin kohe nädala algusest peale kohalikku lehte La Provence lugeda ning suuri värvilisi pilte vaadata: härjad juba kohale toodud ja rahvale vaadata, kui agarasti õpivad 10–18aastased noored seda kunsti, missuguses vormis on üks või teine matadoor, kuidas läheb kohalikul noorel Tomasitoks kutsutud võitlejal, kes kahjuks siiski tõsiselt haavata sai, arvamusi ja hinnanguid vanadelt matadooridelt kuni rõõmuhõiskeni välja, et 22. aprillil kanti härjavõitlus Prantsusmaal kultuuripärandi nimekirja, esimesena maailmas. Paar meie tõlkijat võtsid nõuks corrida’l ära käia, nende hulgas selle loo alguses ära toodud teksti autor. Tema mind siis mitmes asjas pärast valgustaski. Matadoor tuleb areenile, kübar peas, siis heidab selle eemale: kui kübar kukub õiget pidi, on hea enne, kui tagurpidi, halb.         

Mina pean seda kommet küll inimvaenulikuks, olgu need matadoorid nii karastatud kui tahes. Lehest lugedes ei saanud ma aru, kuidas mõned võitlejad lõikasid loomal ära ühe või kaks kõrva või koguni saba – kohalikul lugejal oli asi seletamatagi selge. Kena kolleegi sõnutsi olevat need trofeed ning rahvas andvat valgete rätikutega märku, kas nad on selle au ära teeninud  või mitte.       

Aga kuhu on jäänud siis meile teada olevad toreadoorid? Neid tõepoolest sellise nimega enam ei ole, kõik võitlejad on toreerod, toreadoore võime kohata veel vaid Bizet’ ooperis. Pierre Gallissaires, üks siinseid prantsuse kolleege, väikest kasvu hallipäine härra, kes  oma huumoriga alati kaasvestlejaid juurde meelitas, rääkis loo, kuidas oleks viiekümnendate teises pooles äärepealt ise ka härjavõitlust vaatama sattunud. Ta nimelt läks Vallauris’sse Alpes-Maritimes’i departemangus külla oma vennale, kes töötas õpipoisina potitööstuses, mis pärast sõda vaevu kiratses. Küla aga tõusis uuele elule, kui sinna asus elama maailmakuulus kunstnik Pablo Picasso. Tema aitas järjele potitööstuse ja andis tõuke keraamikakunsti  viljelemisele, mida ta ka ise harrastas. Kõikvõimalikud kunstnikud ning muidu harrastajad ja kiibitsejad leidsid kiiresti üles tee sellesse külla, turistidki ei jäänud tulemata. Kuna ta oli ülimalt populaarne, aga ka atraktiivne inimene, oli tema ümber vahtijaid hulgi. Keeva hispaania verega Pablo tahtis ka oma maa traditsioone Vallauris’sse tuua. Ja mida uhkemat sai veel olla kui corrida! Ta laskis ehitada sobiva areeni ja võitlus võis lahti minna. Ühel niisugusel päeval  oli juhuslikult seal ka praegune saksa keelest tõlkija, Arles’i loomemaja resident Pierre. Et saada toimuvast paremat ülevaadet, läks ta kohviku teisele korrusele kunstniku fotograafi kõrvale. Kui rahvamass areeni poole defileerima hakkas, oli Picasso see, kes kõige ees astus, rahvas juubeldades järel. Kogu see pilt oli niivõrd põnev, et tõlkijahärra ei hakanud seda mingi härjavõitlusega varjutama ning nii see tal nägemata jäigi, alatiseks, nagu ta jutu  lõpetuseks väitis. 

Kuulsa kunstniku elu on olnud Provence’iga tihedalt seotud, ta suri siin ja on maetud AixenProvence’i lähedale. Vanas kloostris Vallauris’ külje all asub Picasso muuseum tema puumaalingutega, samas teinegi tema keraamikataiestega. Nimede kontrollimiseks kasutatud teatmeteoses on teda valgustava artikli kõrval foto, kuidas ta seisab areenil härjavõitleja poosis, kübar peas ja puldanriidest kangas või „rätt” selja taga käes.   

Karjuste püha   

Nädala pärast, 1. mail, sattusin jumala juhuslikult niisugusele vaatemängule, mida ma seal varem kogenud polnud. Kuuldes jällegi peatänavalt orkestrihääli ja teades, et on rahvusvaheline  töörahva solidaarsuse päev, hüppasin hommikulauast üles, et sealsele demonstratsioonile pilku heita – ikkagi tugev ametiühingumaa. Tänav oli tühi, vaid raekoja platsile viiva põiktänava otsas oli inimesi ja hobuseid. Astusin söakalt kohale ja seal, nii kaugele kui silm ulatus, läbi tänava ja üle platsi, valge-mustakirju rodu: valged muidugi hobused, mustad ratsanikud. Kiirendasin inimeste vahel sammu ja varsti hakkas pilt kirjumaks ning põnevamaks muutuma. Iga ratsaniku selja taga istus naistesadulas, jalad uhke siidseeliku varjus vasakul pool, ikka seesama traditsiooniliselt väljaehitud arles’itar (arlesienne, mis on meil Bizet’ süidi pealkirjaks andnud ka – arleeslanna) Ratsanikud, kes on tegelikult karjused (gardians), kes Camargues’is loomi kasvatavad ja kantseldavad, hoidsid käes pikka teivast, mil pisike kolmeharuline hark otsas, oma põhilist tööriista, paljudel oli rinnataskus maikellukesed,  mida ka ohtralt tänavail müüdi. Selline hobuse, ratsaniku ja daami kooslus on üks siinseid levinumaid tõmbenumbreid. Rongkäik liikus aeglaselt mööda kitsaid tänavaid Foromi platsile. Pugesin vaatajate ridade vahelt päris platsi äärde, nii et see ilu ja hiilgus, sõna otseses mõttes, minust mööda voogas. Nende rahvarõivad, nii riie, värvid, pitsidega laiad kraed või rätid, mis vöökohale kinnitatud, võivad erineda, ent on enamikus ühevärvilised. Seelikud  on taha selja peale ohtralt kokku volditud, mis annab nende üldiselt saledale ja sirgele figuurile suursuguse hoiaku. Juuksed on kahelt poolt üles rulli keeratud ja pealael kas lindi või väikese tanuga kinnitatud. Palju oli kaasas lapsi, kes kandsid samasuguseid kostüüme. Suureks pilgupüüdjaks olid viieaastane poiss ja tüdruk hobuse seljas, isa kõndis kõrval ja hoidis looma suitsetest vaos. Rongkäik tegi ümber areeni ringi, siirdus kiriku juurde, kus peeti missa ja  preester loomi ning karjuseid õnnistas. Keskpäevaks oli raekoja plats jälle publikust ja osalejaist tulvil: nimelt toimus kolme aasta tagant korduv Arles’i kuninganna valimine. Ka linnas tuli vastu rahvarõivais inimesi, palju neid rongkäigus oli, on võimatu öelda, hobuseid aga olevat olnud sada seitsekümmend! Kogu see suurejooneline vaatemäng jõudis täiel määral minu teadvusse ja aistinguisse alles siis, kui kuulsin rongkäiku jälgides enda kõrval hõigatavat:  „Vive la Fête des gardians!” („Elagu karjuste püha!”). Imelik, et ma polnud sellekohaseid plakateid linnas näinud – ka loomemajas polnud sündmus jutuks tulnud. 

Tundub uskumatu, et ühes suhteliselt  väikeses linnas, elanikke umbes 60 000, saab nädalase vahega pidada kaht nii sisult kui vormilt erinevat suurt rahvapidu. Järgmise päeva ajalehest lugesin ja nägin piltidel, et kuskil olevat olnud ka tööväe demonstratsioon. Viimase tähelepanekuna manaksin lugeja silme ette pildi laupäevaselt suurelt Arles’i turult, kui kogu peatänav on kaupmeeste ja ostjate päralt. Võib-olla küll väheke liialdan, kuid vist iga kolmas lettide vahel kõndiv naine on moslemilaadselt riides, pikk sirge siidhõlst seljas ja pea rätiga kaetud, kauplejad on samuti enamjaolt kuskilt kaugelt pärit. Kui aga käisin linnas ringi pidustuste aegu, ei näinud ma neid selles rahvarohkuses ainsatki! Meie siin Eestis kurdame kahe eraldi seisva „kogukonna” üle, aga mis integratsioonist saab seal Lõuna-Euroopas rääkida?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming