Finlandia auhind Jussi Valtosele

PIRET SALURI

Nüüd on parim 2014. aasta soome romaan siis teada. Neljapäeval, 27. novembril kell 12.15 astus auväärse Vanha Ylioppilastalo kõnepulti professor Anne Brunila ja teatas, et selle aasta Finlandia auhinna saab Jussi Valtose romaan „He eivät tiedä mitä tekevät” ehk „Nad ei tea, mis nad teevad” (Tammi).

Soomes oli tänavu erakordselt hea raamatuaasta. Suurepärasel tasemel teoseid ilmus palju ning proosat, romaane eriti. Kirjandusüldsust rõõmustas, et mitmed väga tugevad romaanid olid esikteosed. Nõnda on, mida edaspidi oodata. Soome kirjandusel läheb hästi.

Finlandia auhind on 1993. aastast peale romaaniauhind. Finlandia asutati aastal 1984 ja seda annab välja Suomen Kirjasäätiö (Soome Raamatufond), niisiis kirjastajad. Alguses võeti hindamisele mitmed kirjandusžanrid, 1993. aastal aga statuuti muudeti ja jäi ainult romaan. Soomes ilmub aastas 500–600 romaani. Kirjastused ise valivad nende hulgast, missugused lähevad hindamiseks eel­žüriile. Tänavu saadeti eelžürii lauale 114 teost. Eelžürii valis välja kuus paremat:

Heidi Jaatinen, „Kaksi viatonta päivää” ehk „Kaks süütut päeva” (Gummerus). Heidi Jaatinen peab kooliõpetaja ametit. „Kaks süütut päeva” on tema kolmas romaan, kuid näiteks tuntud kirjanduskriitik Suvi Ahola tunnistas Helsingin Sanomates ausalt, et tema polnud varem niisugusest soome kirjanikust kuulnudki, aga nüüd huvitab teda väga, mis edasi saab. Raamatu „Kaks süütut päeva” aine on hüljatud lapsed, kes on valmis ikka ja jälle uuesti otsast hakkama. Laps tahab uskuda, et hoolekandeametnik räägib tõtt, et ema-isa on tegelikult head. Raamatu lugu on ränk ja eluline, hüljatus on pärilik. Eelžüriid liigutas eriti see, kuidas autor on oma teemasse sisse elanud, lastele kaasa tundnud.

Olli Jalonen, „Miehiä ja ihmisiä” ehk „Meestest ja inimestest” (Otava). Olli Jalost on kirjanduskriitik Pekka Tarkka nimetanud soome kirjanduse kroonijuveeliks. „Meestest ja inimestest” on meisterlik kirjeldus noore mehe ühest suvest ja mehekskasvamisest 1970. aastatel. Olli Jalonen on äärmiselt tundliku käega, tark kirjanik. 1990. aastal pälvis Finlandia auhinna tema romaan „Isäksi ja tyttäreksi” ehk „Isaks ja tütreks”. Eesti keeles on ilmunud 1990. aastal Loomingu Raamatukogus tema „Hotell elavatele” („Hotelli eläville”, 1983). Loomingu Raamatukogu töökavas on tema üks varasem romaan, õieti „Meestest ja inimestest” eellugu „Poisiraamat” („Poikakirja”, Otava, 2010).

Tommi Kinnunen, „Neljäntien­risteys” ehk „Neljateerist” (WSOY). See romaan on olnud Soome tänavuse kirjandusaasta üllatus. Tapaus, juhtum, kirjutab Helsingin Sanomate kriitik Antti Majander. Tommi Kinnunen õpetab koolis soome keelt. „Neljateerist” on tema esikteos, mis osutus kohe uskumatult menukaks. Romaan on ühe suguvõsa lugu, ka pilk Soome lähiajalukku. Saja aasta jooksul juhtub palju: on mitu sõda, uus riigikord, uus majanduselu. Pere peaks ühte hoidma, sest saatus on karm ja olud rängad. Kuid see polegi nii enesestmõistetav, vähemalt mitte alati. „Neljateeristi” autoriõigused on müüdud juba kümnesse riiki. Meil ilmub see raamat kevadel Varrakult.

Anni Kytömäki, „Kultarinta” ehk „Käosulane” (Gummerus). Ka „Käosulane” on autori esikteos. Võib öelda, et raamatu peategelane on mets, loodus üldse. Ühtlasi kirjeldab romaan kolme põlvkonna käekäiku aastatel 1903–1937. On kiidetud romaani rikast keelt, looduskirjeldusi, tähendusterohkust, kuid ette heidetud, et oleks võinud kärpida. Raamatut on üle 600 lehekülje, aga nii on autor tahtnud.

Sirpa Kähkönen, „Graniittimies” ehk „Graniitmees” (Otava). Sirpa Kähkönen on hariduselt ajaloolane, Soomes tuntud ja tunnustatud kirjanik. Ta on kirjutanud mitmeid mitteilukirjanduslikke raamatuid, aga ka romaane, mille aineks on tema enda Kuopio kandist pärit suguvõsa. „Graniitmehe” tegevuspaik on 1920.-1930. aastate Venemaa. Noored kommunistid põgenevad Soomest Nõukogude Venemaale uut helget elu ehitama. Nad leiavad eest sünge, räpase Peterburi, oludes ja ohtudes moondunud inimsuhted, revolutsiooni sünnitatud tänavalapsed, repressioonid. Tõotatud maad ei ole olemas, on lõks, kust enam välja ei pääse. „Graniitmees” on väga hästi kirjutatud, kuid kohati ka väga õudne raamat. On olnud juttu ka „Graniitmehe” ilmumisest Eestis.

Soome suurima kirjandusauhinna  võitis tänavu Jussi Valtonen raamatuga „He eivät tiedä mitä tekevät” ehk „Nad ei tea, mis nad teevad”.

Soome suurima kirjandusauhinna võitis tänavu Jussi Valtonen raamatuga „He eivät tiedä mitä tekevät” ehk „Nad ei tea, mis nad teevad”.

Markko Taina / Tammi

Jussi Valtonen, „He eivät tiedä mitä tekevät” ehk „Nad ei tea, mis nad teevad” (Tammi). 2014. aasta Finlandia auhinna võitja Jussi Valtonengi ei ole Soomes väga tuntud kirjanik. Autor on psühholoog, kaitsnud doktoriväitekirja neuropsühholoogiast ja kasutab rohkesti teaduslikku materjali ka oma romaanis. Anne Brunila kinnitusel on see raamat midagi täiesti uut soome kirjanduses ja lõpuks ometi tõesti tänapäevane romaan. Kirjaniku neljandas romaanis on vastamisi loomakaitsjad ja loomkatsete tegijad. Tegevus kandub kord Soome, kord ühendriikidesse. Romaan ei ole läbinisti realistlik, vaid on osalt ka fantaasiakirjandus. Teadus teeb pööraseid edusamme: me teame üha rohkem, me suudame üha rohkem, sest meil on tehnika, meditsiin, ravimid jne, kuid inimesed mõistavad üksteist üha vähem. Ja kuna kõik on võimalik ja kõike – ka tulevikku – saab oma käe järgi seada, siis kuhu jääb tõde? Romaani tegevuskäik on üha pingsam ja meenutab lõpus klassikalist saatusetragöödiat.

Eelžürii tegi oma otsuse teatavaks 14. novembril. Sellele järgnes nominentide tõeline tõus kirjanduselus, sest ka see, kui raamat jõuab kuue parema hulka, on suur tunnustus. Finlandia auhinna kandidaadi staatus on ühtaegu soovituskiri ka välismaisele kirjastajale. Niisiis ilmus veel arvustusi, väljavalitud kohtusid huvilistega, igas raamatupoes oli riiul või lauake, kus esitleti tänavusi kandidaate. Raamatublogides vaieldi, ennustati kirglikult, kes Finlandia auhinna tänavu saab. Paljude eelistus oli „Graniitmees”. Tormilised arutelud jätkuvad veel praegugi. Nii mõnelegi oli Jussi Valtose võit üllatus. On ka kaheldud, kas see raamat on ikka Finlandia auhinda väärt – nagu kõik need kolmkümmend üks korda, kui Finlandia auhinda on välja antud.

Pärast eelžürii otsust on kõik ühe inimese käes. Tema peab leidma kuue seast selle ühe, kõige parema. Oleme ausad, valik on siiski tinglik. Kriteeriumi, mõõdupuud ju ei ole. Soomlased nimetavad „seda üht” diktaatoriks. Mõnigi diktaator on tunnistanud, et valida oli raske, sest kõik kuus (enamasti on lõppvalikus kuus romaani) on väga tugevad, väga head. Ja siis otsustab asja diktaatori meelelaad, lugemiskogemus, maitse. Sageli pole diktaator üldsegi mitte kirjandusinimene: teatrimees Asko Sarkola, president Tarja Halonen, ajakirjanik Minna Joenniemi … Tõenäoliselt on see põhjendatud, sest mitteprofessionaal seisab realugejale lähemal.

Tänavune diktaator Anne Brunila on Rootsi kõrgema majanduskooli professor. Ta on olnud kõrge riigiametnik Soome rahandusministeeriumis ja liikunud ärimaailmas. Intervjuus mõned päevad enne auhinna väljakuulutamist ütles ta, et on raamatuid lugenud eluaeg. Nooremana otsis neis iseennast, nüüd hindab romaane, mis käsitlevad lähiajalugu. See annab perspektiivi.

Finlandia auhind on Soome suurim kirjandusauhind, mis asutatigi selleks, et see oleks kõige suurem ja olulisem. Soomes oli siis juba õige palju kirjandusauhindu, nagu neid on ka meil Eestis. Siiski oli tarvis üht, keskset, tunnustuseks kirjanikule, kuid mis veel tähtsam – teetähiseks lugejale. Kolmekümne aastaga on Finlandia auhind leidnud Soome ühiskonnas oma kindla koha. Täpselt ajastatud on seegi, et Finlandia kuulutatakse välja novembri lõpus – detsembri alguses, kui tasapisi algab jõulumüük. Auhinnasumma on 30 000 eurot. See on kirjanikule palju raha, ta võib selle varal, kui tarvis, tükk aega muretult edasi kirjutada. Ühtlasi suurendab Finlandia auhind uskumatult raamatute trükiarvu. Jätame Sofi Oksase praegu kõrvale, tema on omaette nähtus, kuid ka teistel pärjatutel on tiraaž olnud 100 000, 130 000. „Nad ei tea, mis nad teevad” ongi poodidest juba otsas ja uus trükk kohe tulekul. Auhind on autorile ka kohustus: kirjanik sõidab ringi, vahel ka välismaal, kohtub lugejatega, külastab raamatukogusid, esineb, annab intervjuusid. Kõik selleks, et lugeja võitnud romaani, aga ka raamatut üldse märkaks, ostaks, laenaks ja loeks. Jah, raamatu läbimüük rõõmustab ennekõike kirjastajat, kuid julgen arvata, et ükski kirjanik või tõlkija ei kirjuta sahtlisse. Me kõik tahame, et meie tööd tähele pandaks, et see kuhugi jõuaks ja inimestele midagi ütleks.

Ja lõpetuseks. Ega meil Eestiski kirjandusauhindu nii väga vähe ole. Neid on tore saada. Kuid ehk peaksime oma kirjandusauhinnad kuidagi tõhusamalt rakkesse panema. See oleks kindlasti võimalik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming