Flâneur koduneb eesti kirjanduses

Jüri Talvet

Paastu-Pilve minustik kammib Mazzano võrastikku        Aare Pilv, Ramadaan. Toimetanud Tiina Hallik, kujundanud Andro Küün. Tuum, 2010. 444 lk.  Mu arvustusloo alapealkiri ei ole nii irooniline, nagu paistab. Lihtsalt matkin keelt, mida pruugib Aare Pilv [edaspidi: AP ] ise oma „Ramadaanis”. Leheküljel 56 kutsub AP Tuglast, kes Napolis korraks rahata jäi, „kerjus-Tuglaseks”. Miks siis mitte „paastu-Pilv”? Moslemite suurima usupüha ramada(a)ni, sisuliselt paastuaja  järgi nimetatud reisiraamat ei pajata ramadaanist suurt midagi, pigem näitavad rohked viited seda, et ega Pilvel ja tema kaaslasel Sirlel (Sirtsul) just prisket rahakotti sööma- või joomapidudeks kaasas ei olnud selle kuu jooksul, mil Rooma lähikonnas Mazzano loomemajas oldi ning mõningaid Itaalia teisi paiku väisati. AP ei salga, et araabia telekanalitest nähtu, sealhulgas paastuaja palved talle mõju avaldasid. „Minustik” (lk 194) ja „võrastik” kuuluvad  AP sõnavarasse, sõna „kammima” kasutan aga slängilähedases kõnekeeles, mille näiteid „Ramadaan” paljudes episoodides pakub – võtmelise „kolama”-verbiga sarnases tähenduses, sest AP mitte ainult ei kola Itaalia linnade tänavatel, vaid käib kõik paigad läbi ülihoolsa kammijana, kelle peas pärast ööpäevaringset soengutegemist ainsamgi karvake ega ude puutumata ei jää. 

Miks on „kolama” ja „(ringi)kolaja” võtmelised? Sellepärast, et AP kuulub vaimuinimeste põlvkonda, mille (kindlasti lihtsustav) üldnimetaja on postmodernism. Viimase sõnavara hulgas, eriti selles, mis võiks seostuda reisikirjandusega või vähemalt linnaturismiga, tõuseb esile flâneur – prantsuse keelest viisakamalt tõlkides „(ringi)uitaja”, „lonkija”, „luusija”, slängilikumalt-AP -likumalt „kolaja” (eesti keel on rikas: samas tähendusväljas veel „kondaja”,  „kollaja”, „loivaja” jm). Sellest postmodernistlikust tegelasest tehakse eriti palju juttu marksistliku mõtleja Walter Benjamini tööde kommentaariumis, kuid mõiste algeid otsitakse Baudelaire’ist ja ehk veelgi varasematest ilu-, elu-, ja kunstinautlejatest peale. Flâneur uitab-kolab ringi linnas, vaatleb, kaeb, mõtiskleb, naudib arhitektuuri ja kunsti pisidetaile, filosofeerib, ei sekku tegelikkuse sotsiaalsesse ega ideoloogilisse kulgu, ent sellegipoolest  võtab tundlikult vastu kõik selle, mida urbaannekodanlik keskkond ta silmadele-kõrvadele, muudelegi meeltele pakub, eeskätt moodsa kultuuri objekte, aga muidugi nende teravamaks eristamiseks vajalikku olgu looduslikku või ajaloolist tausta. „Ramadaani” kõrvaltegelasena hõivab „vaikivast” Sirlest märksa enam kirjutusruumi fotograaf Ly. Teadjate andmeil kandus flâneur’i-kujund fotograafia-ala teoreetilisse juttu ameerika kulturoloogi Susan Sontagi  tööde põhjal 1970ndate lõpupoole. 

„33 öö ja päeva teod”   

Järgnevalt üritan kirjeldada seda, mida AP need 33 päeva ja ööd tegi, ning lisan sulgudes valiku isiklikke aistinguid, koos viidetega lektüüri laienduse võimalustele. „Ramadaani” avab luuletuse vormis abstraktne mõtisklus, mille lõpus on rida „keel veel ei mõtle”, ja ennustus, et peagi hakkab mõtlema,  sest huuled juba avanevad. (Mu endagi 2000. aasta esseeraamatus „Ameerika märkmed ehk Kaemusi Eestist” kannab üks lühiessee sellist pealkirja: „Keel, mis meid mõtleb”. Praegu aga eelistaksin sõnastada seda nii: keel, mis meid tunneb. Sellest lähemalt vt mu 2005. aasta esseeraamat „Sümbiootiline kultuur”, avaleheküljed jm.)   

„Eelõhtu”. Kirjeldab suure põhjalikkusega Itaalia reisi alguse olmeseiku. Mis kaasa võetud pudelitest lennuki peale minnes sai, mis kohvri ülekaalust sai jms. (Tühja-tähja-kirjeldus jätkub läbi kogu „Ramadaani”. Juri Lotman ütleb kusagil, et „romaan vajab loba”. Võib-olla on „Ramadaan” romaan. Mina tean siiski ka romaane, mis loba ajamatagi suurde romaaniajalukku  on läinud. Kahtlustan pigem, et eesti kirjandusproosale omane pikaldane heietuslaad, mis mõnegi teose väärtust minu silmis alla kisub, laseb tahtlikult-tahtmatult „Ramadaani” määratleda kui flâneur’i-lugu à la estonienne. „Esimene päev”. Arutleb põhja- ja lõunamaiste silmade erinevuste üle. (Selle kohta Ramón Gómez de la Sernal ilus metafoor: „Mustad silmad lubavad meid endasse, sinised hoiavad ukselävel”, vt. „Gregeriiad”, 1974.) Otsib  sarnasusi kodumaaga, võrdleb võõrast ja oma. (Seda on teinud kõik reisikirjanikud, ma ise ka, ehk rohkemgi kui vaja, vt näit mu neli reisiesseed raamatus „Hispaaniast Ameerikasse”, Mazzano ja Itaalia kontekstis aga Kärt Hellerma „Sinise missa” „Mazzano päevik”, 2008.)       

1–11 

„Esimene öö”. Itaaliakeelne luuletus. („Järelmärkustest” lk 437 saab teada, et tegu on Vergiliuse  eepose „Aeneis” algusvärssidega itaalia tõlkes. Kas ei võinuks viitekese teha maakeelsele „Aeneisile” ja Ants Orasele, kes selle suure vaeva nägi, või koguni anda eeposekatke eesti keeles, seda enam, et nagu AP tunnistab, itaalia keeles ta end veel kuigi koduselt ei tunne.) „Teine päev”. Napoli: „Vesuuvi kohal oli pidevalt pilv, isegi kui ümberringi oli lage pilvitu taevas.” (Mäletan, et Rein Veidemann, kes Mazzanos viibides sai valmis oma romaani  „Lastekodu”, mainis ühes kirjas, et suurimaid elamusi oli seal üks tohutu suur pilv, mis liikumatult püsis erksinises taevas. Vahest just selle pilve ilu andis „Lastekodu” jutustusrütmile erilise püsivuse ja samas hoo, laskmata sel heietustesse vajuda-hajuda – nagu eesti proosapalades enamasti juhtub. Itaalia pilve märgiline mõju kirjutavale Pilvele sai olla vaid ülisoodne.) Selgitab endale ja lugejale etümoloogilist seost „viisaka”, „õukonna” ja „parkaia”  vahel. (Tõesti, selle mõju hakkab lõpuks jõudma ka Eestisse. Vastselt ümber kujundatud Pärnu rannapargis veetsid linnakodanikud läinud augustis pika õhtu ja öö kontsertide ja muu kultuurilise tegevuse keskel, keegi end vana kombe kohaselt lääpa ei joonudki. Uued pargipingid, muide, on pärit Itaaliast.) „Kolmas päev”: „Sitta oli Napolis endiselt küllaga nagu Tuglase ja Laikmaa aegadelgi”. (Tuli kohe meelde üks Quevedo sonett, mille  lõpuvärsid kõlavad raamatus „Valik luulet”, 1985, minu tõlkes: „On selge, sitt on sitt ja kusi kusi, / see tõde ainus on, kõik muu on jama, / ei soovi ma teilt käimla ülistusi.” Quevedo nimelt pidas sõnalahingut endast põlvkonna jao vanema Góngoraga, kes oli luules algatanud ülipeente „metafooride algebra” – Ortega y Gasseti väljend. Gongoristlik manerism-kultism on kaugeim eelkäija nii sümbolistlikule hermetismile (Mallarmé) kui ka uusmaneristlikele  postmodernistlikele teoorialugudele.   

Ma ei suuda veel otsustada, kas AP on teinud neist sammukese välja või tammub sessamas teoorias, mille teine väide ei välista kõrgkultuuri lõimumist massikultuuriga.) Tsiteerib  Eduard Bornhöhe Napoli-elamust aastast 1898. (Väärt tegu, Bornhöhe oli tõesti esimesi Eesti avajaid lääne kultuuridele, näiteks „Don Quijote” ja „Robinson Crusoe” esmatutvustaja Maarjamaal.) Hüvastijätt Andreaga. (Ootamatugi südamlikkus. Kodumaiselt jäme naha või flegma pealiskiht hakkab vahemereliku hinguse ja teistsuguse (katoliikliku?) vaimu mõjul lahti kooruma. Tore.)   

„Neljas päev”. Kirjeldab rünkpilve Vesuuvi ees. Hüüab eesti keeles koerale, kes metroorongi alla kipub: „No kuhu sa jooksed!” (AP -l on võimet endast välja tulla. Hea.) Lisaks Bornhöhele tsiteerib baltisaksa rändurit Johann  Adam Freyd aastast 1893. (Jälle kiiduväärt. Mu enda peakummitusi esimesel Hispaania rännul oli Jõgevamaalt pärit intellektuaal ja vabadusvõitleja Ernst (Ernesto) Bark, „Teekonnas Hispaaniasse”, 1985, pühendasin talle terve peatüki, sest erinevalt Tuglasest tolle sajandialguse Hispaania rännul sain lugeda paljusid neist ligemale 50 teosest, mis Bark hispaania keeles oli avaldanud.) Arutleb Antiik-Rooma ja Mussolini aja taustal rahvusliku populismi ja  tsentristlike demokraatide vastasseisu, viitab Lotmani ternaarsele kultuurimudelile. (Jah, eks loodus paneb tasakaalu lõpuks ikka maksma. Paraku tervetele sajanditele ja inimpõlvedele, mida „poliitiliste loomade” ehk mehetaimede vastasseisudest sündinud julmused on kägistanudahistanud, ei ole ternaarsuse teoreetiline aksioom kuigi suur lohutus.)         

„Viies päev”. Andrea juures avastab itaalia tänapäevafilosoofi Galimberti, kelle ühe raamatu sisukorda kuuluvad Nietzsche, Freud, Lacan, fenomenoloogid. „Siin lühidalt kirjeldades on liiga keeruline kirjeldada Galimberti tohutut mõtet, millest ma tunnen ja mäletan vaid väheseid osi.” (Johannes Semperilgi oli aastal 1924 „sealsesse” vaimuilma sisenemiseks  kaasas reisilektüür, renessansiaegse Girolamo Cardano autobiograafia. Semper (meie „Dekameroni”-tõlkija, kes küll oskas itaalia keeles lugeda) kirjutab reisikirjas „Rännakud Itaalias”: „Kõige selle juures kasvas ta vaimne looming määratu suureks: ta pärandas 3000 lehekülge traktaate kõigest, millest tol ajal huvitatud oldi, olgu see moraalifilosoofia või mälukunst, matemaatika või muusika, õnnemängud või astronoomia, müstika või maleteooria.”  Niisiis oli Cardano tänapäeva mõttes omamoodi Juri Lotman, semiootik, kes püüdis kogu olevat märgistada-haarata, kindlasti oli temalgi oma „tohutu mõte”. Sellest, kuidas sajad või tuhanded „tohutud mõtted” filosoofilistes katusekambrites ja urgudes tärkavadkäärivad ning kuidas nad sellegipoolest natuke hiljem hääbuvad-pudenevad ühte ajaloo muu tolmuga, võib lugeda Álvaro de Camposi poeemist „Tubakapood”/„Tubakaäri”. Kui miski ajaloo  õhku kauemaks võbelema jääb, siis on see ehk vaid põgus luulekaja – nagu see, mille oma nurjunud katseist maailma ära seletada sünnitas sessamas poeemis Pessoa. Katsetama aga peab, selge see, igaüks oma lootuste ja võimete kohaselt.)   

„Kuues päev”, alapealkirjaga „Buddha”.  Mazzano. Võrdleb end „virguva Buddhaga” (Aimub eneseimetlust.) „Üheksas päev”. Käib Roomas paigas, mis 50 aastat tagasi oli meeldinud Ristikivile. (Taas üks väärt kodumaine teejuht.) Kajastab Mati Undi tõdemust, et „suurushullustus tuleb realiseerida”, ilma selleta ei sünni kunstis midagi suurt. (Õige.) „Üheteistkümnes päev”. „Ma sõin [viinamarju] otsekui vägevat päikest endale sisse,  täidlast ja täielikku loodust. Selles oli mingit alaägedat riivatust ja tiirasust.” (Õige seegi, naudi elutäiust, kuniks seda. Sellest kirjutavad teiste seas Pierre de Ronsard, Johannes Semperi tõlkes, vt „Renessansi kirjanduse antoloogia”, 1984; Luis de Góngora, vt „Maailmakirjanduse lugemik”, 1993.) 

12–22 

„Kaheteistkümnes päev” alapealkirjaga „Mõistate”. (Kirjutab, nagu kirjutaks kirju kodustele Eestis, aga ei saa aru, miks pikib tihedasti vahele: „teate”, „mõistate?”, „kujutage ette”. Otsekui kirjutaks tobukestele.) „Kolmeteistkümnes päev”. Tsiteerides Freyd ja Bornhöhet, peegeldab Vana-Rooma vaatemängude julmust ja toorust. Järeldab, et seesama praktika pole tänapäeval lakanud,  vaid et „metsikusi viiakse täide kontrollitult ja süsteemselt.” (Täiesti nõus.) „Neljateistkümnes päev”. Tõdeb Guantánamo salavanglate praktika põhjal, et kuri on tõesti olemas. (Hea, et nii ütleb postmodernistliku põlvkonna kirjanik.)         

„Viieteistkümnes päev”. Arutleb Kristuse ja andestuse üle. Tunnustab Jaan Toominga hinge-teatrit. (Jah, Toomingale olen minagi tänulik, et andis tõuke Calderóni „Suure maailmateatri” tõlkimiseks. Toomingast endast jäi see lavastamata, kuid Rakveres mängiti seda läinud suve hakul ja septembriski sealses kirikus.  Üle-eestilises ajakirjanduses ei ilmunud selle kohta sõnagi.) Elustab ärkamisaegset Valgat ja sealset kultuurilist äratajat Hans Einerit. (Tubli.) Seoses püha Peetri kirikuga ja Roomaga vahelepõige Gustav Adolf II vaimurikka salakatoliiklasest tütre Kristina teemal ja sellest, et võimukandjana jäi Kristinagi südametunnistusele üks tapakäsk. Surmanuhtluse statistika maade kaupa. (Järjest enam selgub AP humanistlik vägivallaeitus. Olen temaga selles täiesti  ühtsama meelt.) „Mina olen tolstoilane.” (Mina ei ole, aga sümpatiseerin.)     

„Kaheksateistkümnes päev”. „[—] ma ei tunne nälga teiste inimeste järele.” (Sel oleks nagu kannibalismi mekk man.) Kirub Eesti  bürokraatiat. (Mida õieti teab Itaalia bürokraatiast, peale selle, et Firenze rongi piletikontrolör võõramaalaste vastu leebust üles näitas?) „Väljal kivivõsa aunasid.” (Ka koduse Juhan Liivi kibe isamaakriitika tuleb meelde.) „Kaheksateistkümnes öö” (Luuletuse vormis arutlus laseb aimata sedasama „teadmise – tundmise” erinevust, millele viitasin ülalpool.) „Üheksateistkümnes päev”. Lapsepõlvemälestused: oli eriline laps, kujutles end tihti  tikukeseks, mis satub kuu peale, kartis kätepuudutust. Lastepsühhiaater tuvastas ta ajus valged laigud. Reprodutseerib Leonardo da Vinci inimese proportsioonide joonistuse allkirja itaalia keeles ja annab eestikeelse tõlke. Paljud geeniused hälbisid normist juba oma kehatunnustes. (Sellest kuuleme tõesti tihti.) Dante majamuuseumist peab vajalikuks kopeerida „(Jumaliku) komöödia” süžeeskeemi, ligi 3 lk. Tsiteerib filosoof Levinast koha(tuse) ja  kodu(tuse) teemal. (Levinase arutlus on ju elegantne, aga järeldus lihtsakene: oma kõigearmsam, ise kõigekaunim. „Ramadaani” tugevaim lõik AP -lt endalt, lk 252-253, kus unustab vormeli „jälle-aitab-meid-välja-Foucault”, selle asemel julgeb kahelda, kas Levinase „il y a”-arutlus ikka katab kogu universumi „Paiga(tuse)”. See osutab autori mõtte võimalustele. Arutluse lõpuosa, kus AP vahet tegemata tsiteerib Levinast ja Nikolai Pärna, vajanuks korrastamist, loo  identifitseerimist juba selles „paigas” endas, mitte aga „Järelmärkustes”.)       

„Kahekümnes päev”. Avastab karusselli ja rüütliturniiride piigivõistluse seose. Üritab vaadata  Tartut võõramaalase pilguga. (Seesuguste võõrituste esiisasid on Jonathan Swift, seejärel Montesquieu „Pärsia kirjades”.) Kiri Jackile linnasemiootika teemal. AP lemmiklinnad on sünnilinn Viljandi, siis Tartu, Praha, nüüd ka Firenze – kõik jõelinnad. Tsiteerib Madis Kõivu „Kuninglikku jalutuskäiku”, kust selgub, et väikelinn võib väga hästi olla pealinn. Merelinnad, nagu Pärnu, ei saa AP -le lähedaseks, sest merd ei anna kodustada. (Eesti kirjanduse esi-flâneur  ongi vist AP vaimuvanaisa Kõiv. Meie füüsikust filosoofi arutlus kipub päädima samas, kus Levinasel: kõiksearmsam oma, kõikseilusam ise. Kauneimal lüürilisel viisil võtab selle ürgloomuliku vaistu aga kokku Alberto Caeiro oma tuntuimas Tejo-luuletuses, e k Ain Kaalepi tõlkes, vt kas Pessoa „Autopsühhograafia”, 1973, või „Sõnum”, 2010. Ise olen Pärnust, pooldun kuidagi Tartu ja Pärnu vahel. Meri on mulle armas poisipõlvest peale. Ma ei tea, miks peaks  keegi tahtma merd kodustada või nukrutsema sellepärast, et see pole võimalik. Lääne filosoofia mainstream’i suurimaid eksitusi, alates vähemalt Descartes’ist postmodernismini välja, ongi minu meelest see, et merd aina ihaldatakse kodustada.)     

„Kahekümne esimene päev”. „Meie aga räägime [Sirlega] parajasti sellest, kas nondel kuulsatel renessansiaegsetel alasti mehekujutistel on munnid tõepärase suurusega …” (Kas Sirle ikka rääkis keelt, mis AP -le ja meist enamikule ei ole kindlasti mitte ema keel? Või on see vaid jutustaja-kirjaniku AP fiktsioon, et „räägime”?)     

23–33     

„Kahekümne neljas päev”. Meenutab, kuidas lapsepõlves käis Mõisakülas vanaisa-vanaema  juures. (Sealsamas käisin minagi poisikesena, ronisin aias kõrge kase otsa ja unistasin meresõitudest. AP -ga ühekandimehed igatepidi.) „Kahekümne kuues päev”. Selgub, et Õnnepalu on Underit kusagil nimetanud „naeruväärseks eputiseks”. (Mina ei teadnudki. Jah, eks kiitus paneb kepsu lööma mõnegi, mõni lähebki selle nahka.) Vaidleb Lyga vabadussamba teemal ja ütleb Lyle otse silma vaadates: „Isamaa eest on võimalik surra ainult teisi  tappes”. Joone all tsiteerib Ly hilisemat kirja ja oma vastust sellele, mõlemad lepitavas laadis. (Nõustun AP patsifismiga, kuid oletan, et alates vähemalt Jeesus Kristusest on olnud võimalik isamaa eest surra ka teisi tapmata. Kahjuks võib tõesti arvata, et praegune sammas tekitab tänapäeva eestlastes kristlikke aistinguid üksnes viimases järjekorras.)   

„Kahekümne seitsmes päev”. Imetleb pilvestikku. Sirle tuleb autori kaissu, ütleb, et on sisalik. „[m]e kehad imbuvad teineteisesse nagu kivimikihid maa sees”. (Ilus poeetiline kujund küll, aga aiman, et vaesel Sirlel muud üle ei jäägi: temast silmatorkavalt enam köidavad AP tähelepanu Mazzano sisalikud. Mis  muud kui Sirle peab ise sisalikustuma, omandama sisalikukeele, et „virguv Buddha” ka teda märkama hakkaks.) 

„Kahekümne kaheksas päev”. Hakkab kartma Eestisse naasmist. „Eestisse kisuks mind tagasi ainult kodused, mitte „eesti elu”.” Annab pika nimistu oma lemmikmuusikapaladest ja -lauljatest. (Muusika seob vist tugevamalt kui miski muu üht põlvkonda, kõrvaldab muupindsed  erimeelsusedki. Mina ei tea sest muusikast midagi, veel vähem teavad AP vaimuvanaisad. Näen ainult, et eesti ja inglise nimed „listis” tihedasti lõimuvad. Ju on seegi ühe põlvkonna hingevajadus.)         

„Kahekümne üheksas päev”. Tsiteerib pikalt Carl Gustav Jungi, kellele Mussolini (esteetiliselt) meeldis rohkem kui Hitler, ja imestab,  et Jung seda ütleb. (Mis seal imestada, ei ole just napp vaimuinimeste rida, kes ajaloo pöördehetkedel on vaimse tasakaalu kaotanud. Heidegger. Pound. Oh kui paljud veel, teadusmehi trobikondadena, ka üksikuid luuletajaid ja filosoofe. Mingis kõige olulisemas tahus on nende mõttemaailm ikka päris ahtake.) 2,5 lk Galimberti raamatu (mida AP ju korralikult lugeda ei saanud) sisukorda. Tüli Sirlega, sest enam „Sirle ei viitsi mööda linna kollerdada”.  (Veel üks flâneur’i-vaste: kollerdaja.) AP ei taha Eestisse naasta, poetab „trepiastme urbsesse pinda” pisaragi. (Loodan, et siira – hakkad ju kahtlema pärast „Ramadaani” põimitud vigurdusivangerdusi ja nendejärgseid ülestunnistusi stiilis: no mis ma nüüd valetan, tegelikult oli asi hoopis teisiti. Eks me kõik ihka sinna, kus „soe ja hea”.)     

„Kolmekümnes päev”. Lk 407-408: Itaalia näitab AP -le oma rohkeid armunud hüvastijätupalgeid. (Raamatu ilusamaid poeetilisi lõike. Ka „Kolmekümnenda öö” Tuleviku-luuletus on kaunilt lüüriline. Sest üks hea mahlane tükike elu on veel ees ja liigselt muretseda pole tõesti  mõtet.)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming