Fragmente fragmenteeritud raamatuist

Indrek Kofi loomingut läbiv joon on autori ilmumise ja kadumise, säramise ja varjul olemise dihhotoomia.

RAUNO ALLIKSAAR

Indrek Koff on fenomen – seda nii sõna eesti keeles juurdunud tähenduses (haruldane nähtus, ebatavaliste võimetega inimene1) kui ka ühes kreekakeelses tähenduses (sõnast φαίνω, nähtavaks saama, ilmuma). Fenomen on see, mis on haruldane, ja fenomen on see, mis kellelegi nähtavaks saab. Et miski saaks aga nähtavaks saada, peab ta esmalt olema varjatud.

Indrek Koff ei ole üldiselt kuigivõrd varjatud – tegemist on tuntud ja tunnustatud, austatud literaadiga, kes rabab õige mitmel rindel. Indrek Koff on laste­kirjanik. Indrek Koff on frankofiil. Indrek Koff on Prantsuse Vabariigi rüütel. Indrek Koff on viljakas tõlkija (Michel Houellebecq, Claude Lévi-Strauss, Paulo Coelho, Muriel Barbery ja Emmanuel Bove on vaid mõned nimed tema tõlgitud autorite muljetavaldavas nimekirjas). Indrek Koff on kirjanikupalgaline. Indrek Koffi võib kohata kirjandusüritustel ja Indrek Koff räägib meediaga, thomaspynchonlik erak ta seega kindlasti ei ole. Indrek Kofi originaallooming väljaspool lastekirjandust võib tunduda mõneti varjujäänuna, ent kuivõrd varjatuks võib siiski pidada autorit, kes on kirjutanud täiskasvanutele neli teost, millest küll ükski ei küüni mahult üle 70 lehekülje ning millest kaks („Eestluse elujõust“ ja „Saja rahva lood“) on lisaks veel küsitava žanrilise kuuluvusega, ent kes on pälvinud nii Siugja Sulepea preemia kui ka Kultuurkapitali aastaauhinna?

Kuidas saab siis rääkida varjatud ja ilmuvast Indrek Kofist?

Kõiki neid nelja teost, kirjutatud kümne aasta jooksul, võib tinglikult pidada luuleraamatuiks. 2006. aasta „Vana laul“ ei ole niivõrd luulekogu kuivõrd poeem, ja seejuures üsna konventsionaalne. Suudluse motiivi kasutades on paberile valatud kogu inimelu, mis jagatud episoodideks. Fragmentidena see raamat ei toimi, tekstid on üksteisest selgelt eraldatud, ent ükshaaval on need võrdlemisi mittemidagiütlevad. Autori hääl, originaalne hääl, kajab tekstist selgelt läbi. Selle raamatu on kirjutanud konkreetne autor, nagu kaanel kirjas, Indrek Koff. Selles ei teki hetkekski kahtlust.

2010. aastal (ja uuesti 2016) ilmunud „Eestluse elujõust“ pälvis nii positiivset kui ka negatiivset tähelepanu. Positiivset ennekõike ja üle kõige muidugi Kultuurkapitali luulepreemia puhul, negatiivset aga näiteks Berk Vaheri sulest, kes nimetas seda „püsiväärtuseta naljaraamatuks“.2 Kas Koff „Eestluse elujõuga“ midagi tõeliselt uudset ja põrutavalt originaalset üldse taotles, seda ei oska siinkirjutaja arvata. Raamatu puhul, mis koosneb aga enam-vähem (kui mitte päriselt) täielikult rahvasuust korjatud fraasidest, on autor-Koff aga sama hästi kui surnud ja maha maetud, teda asendab koostaja-Koff. Indrek Koff ilmub vaid iseenda varjukujuna, jäädes fragmentide taha peitu.

„Poeem“ ja „Saja rahva lood“ ei ole otseselt üksteisega seotud, ent nende enam-vähem üheaegne ilmumine, sarnane temaatika, üks ja sama toimetaja (Kajar Pruul) ning ühtne Jüri Mildebergi illustratsioonidega kujundus jätavad paraku mulje, et tegemist on teosega, mis vaid mingi kentsaka juhuse läbi on sattunud kahtede eri kaante vahele. Siiani perioodikas ilmunud arvustused, mis käsitlevad teoseid koos (nagu ka käesolev kirjatükk!), ainult süvendavad arusaama neist teostest kui kaksikraamatust. Tõsi, raamatuil on siiski ka pääle kujunduse nii mõndagi ühist: laias plaanis räägivad mõlemad loo kirjutamisest, aga lähenevad sellele vägagi erinevalt. Sellal kui „Poeem“ on pigem kirjaniku pihtimus, mõjub „Saja rahva lood“ justkui ideedekompendiumina kõigist lugudest, mida Indrek Koff võinuks kirjutada, aga ei teinud seda mitte.

Mõlemad koosnevad aga – nagu „Vana laul“ ja „Eestluse elujõustki“ – fragmentidest, et mitte öelda kildudest. „Saja rahva lood“ loetleb muinasjutuideid:

Muinasjutt juudi kirjanikust, magustoidu kõrvale õlut rüüpavatest naljahammastest ja imelinnast, mis sundis kord üht panoraamvaadete vihkajat endal silmi peast torkama.

Nukker muinasjutt guljašiste vuntsidega soomeugrilasest, kes annab endast kõik, et vaenulike rahvaste piiramisrõngas iseendaks jääda. Kahjuks on seda ikkagi liiga vähe.

Dekadentlik muinasjutt kõrgklassi kuuluvast prouast ja metsavahist, keda ei loobitudki kividega surnuks. Kuidas küll niisugune asi läbi lasti? Mine võta kinni. (lk 20)

„Poeem“ seevastu on isiklikuma laadiga, käsitledes kirjanikuks või laiemalt kirjatööd tegevaks inimeseks olemist. Leidub nii humoorikaid palasid (nt Autor peab oma tegelasi / armastama. // Selles valguses mõjuvad / nii zombie-õudukad / kui ka / laste loomalood / pisut perversselt, lk 40) kui ka tähelepanekuid kirjutava inimese töö kohta (nt Täiesti tavaline pastakast imetud tekst / võib olla parem kui / täiesti tavaline pastakast imetud tekst, / juhul kui imetud on innukalt, / süstemaatiliselt, / pühendumusega, / ja / kui imejal on jätkunud jõudu / tõmmata sisse / kõvasti-kõvasti, lk 25) ja samuti kirjutava inimese elust (nt Lastekirjanik kirjutab toredat lasteraamatut. / Laps segab. / Lastekirjanik üritab segavast lapsest mitte välja teha ja jätkab toreda / lasteraamatu kirjutamist. / Laps segab edasi. [—] Lastekirjanik tahab toredat lasteraamatut väga edasi kirjutada. / Ta hakkab lapse peale karjuma ja ähvardab teda mitmesuguste vanatestamentlike karistustega. / Laps ei lase ennast ähvardustest häirida ja jätkab segamist, lk 10).

„Saja rahva lood“ ja „Eestluse elujõust“ evivad märkimisväärseid vormilisi paralleele. Mõlemad koosnevad peaasjalikult mikroskoopilistest lühi­paladest, fraasidest, ideedest, uitmõtetest. Mõlemad on kahtlemata piinliku täpsusega läbi komponeeritud tekstikogumid, ent kui „Eestluse elujõust“ puhul on, nagu mainitud, autor sisuliselt maha maetud, siis „Saja rahva lugudel“ on autor olemas, ent ta on pigem nähtamatu. Raamat justkui sisaldab täiesti päratut hulka muinasjutte, ent mitte ühtegi neist pole lahti kirjutatud, on vaid kondikavad ja kohati vaid abstraktsed üldplaanid („Kajav ja kõmisev intertekstuaalne muinasjutt“, lk 32, „Muinasjutt kõigist asjadest, mida ei tohiks olla“, lk 43).

„Saja rahva lugude“ põhitegijaks on siiski lugeja, kes täidab teose oma mõtte ja fantaasiaga. Muidugi võib neid killukesi lugeda vaid muhedate anekdootidena, ent teisel või kolmandal lugemisel tuleb tahes-tahtmata pähe hulk mõtteid, milliseid need kirjeldatud muinasjutud võiksid olla. Selles faasis muutub Indrek Koff peaaegu tähtsusetuks tegelaseks, pelgaks nimeks kaanel. Teda pole õieti näha ega tunda, tekst hakkab elama omaenda elu, autor on kadunud, varjus. Võib-olla luurab sealt omaenda metsa eksinud lugejat ja muheleb endamisi? Võib-olla on ta kogu aja lugejaga mänginud? Võib-olla oligi endalt tähelepanu kõrvale juhtimine selle kõige eesmärk?

„Poeemi“ puhul tuleb aga täheldada jällegi vormilist sarnasust „Vana lauluga“. Mõlemad raamatud moodustavad terviku, tegu on pikemat sorti luuleteostega, mis paberil on esitatud lühemate osadena. Erinevalt siinkohal vaadeldava kaksikraamatu teisest poolest, on „Poeemil“ siiski väga selge autor, kellest ei saa lugedes lahti, kas või juba seepärast, et säärast teemaspetsiifikat nagu on käsitletud, rahvasuust ei leia. Isegi paadunud kirjandushuvilisele, kes ise kirjutamisega ei tegele, jäävad jutud laureaatidest (lk 52), kirjanikele esitatud totratest küsimustest (lk 39) ja tellimustööna kirjutatud asjadest (lk 32) siiski võõraks. Autor-Koff laulab täiel rinnal ning valab oma mõtted ja tunded paberile, et teised saaks neid lugeda. Ja kirjutab hoogsalt sellele kõigele alla kui „Mina, autor!“.

Autori ilmumise ja kadumise, säramise ja varjul olemise dihhotoomia on Kofi loomingus seega läbiv ja mitmeski mõttes tema tööd ka iseloomustav joon. Mõeldagu veel täiendavalt sellele, et käsitletud neljale teosele lisaks on Indrek Koff avaldanud ka Jan Kausiga kahasse kirjutatud raamatu „Asjaõigusest“ (2012). Kahasse kirjutatud raamatutega on nagu ikka – mõlemad on ühest küljest kahtlemata autorid, teisalt pole aga justnagu keegi teose „pärisautor“. Mõeldagu ka sellele, kui sageli on Kofi lasteraamatute puhul rõhutatud tema kui teksti autori sümbiootilist koostööd illustraatoriga ning teksti lahutamatust piltidest. Peaasjalikult tõlkijana tuntud literaadi puhul ilmneb see varjatu-nähtava kahesus ka tõlketeoste juures – eesti kultuuris ja kirjanduses hinnatakse tõlkeid ja tõlkijaid väga-väga kõrgelt, ometigi on nad alati justkui autori kõrval või varjus.

Indrek Koff on tõesti eesti keeles fenomen: väga oskuslik ja väga võimekas tõlkija ja kirjanik, kahtlemata üks tegusamaid ja mitmes mõttes intrigeerivamaid literaate. Samavõrd on ta aga ka φαινόμενον, kes kaob ja ilmub, varjab end ja hüppab siis varjust välja. Hüppab seejuures väga osavalt.

1 ÕS 2013 definitsioon.

2 Vikergallup. Eesti kirjandus 2010. – Vikerkaar 2011, nr 3.♥

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming