Fragmente taevase laega labürindist

Jan Kaus

Walter Benjamin, Ühesuunaline tänav. Tõlkinud Katrin Kaugver. Loomingu Raamatukogu 2007, nr 25-26. 72 lk. Paar aastat tagasi toimunud kirjandusfoorumil “Paabeli raamatukogu” sõnastas Peeter Laurits päris täpselt ühe raamatute lugemise ideaalidest, nimetades seda ise “labürintlikuks lugemiseks”. Kunstnik räägib sellest muu hulgas ka nii: “Raamat tekitas mõtteid ja küsimusi, neile sai vastuseid ja riime teistest raamatutest. Üks seos sünnitas teise ja kolmas teos vallandas bibliograafilise orgia.” (1) Mõned (harvad) teosed tuletavad seda bibliograafilist orgiat eriti hästi meelde, tekitavad ja põhjustavad selle. Nii võib juhtuda ka näiteks Walter Benjamini “Ühesuunalise tänavaga” või “Ühesuunalisel tänaval”.

-Labürintliku lugemise juures rõhutaksin kaht aspekti. Esiteks vabastab see lugeja lineaarsuse painest (juhul muidugi, kui lugeja tunneb sellist painet). Tõsi, on asju, mis eeldavad lineaarset lugemist, nagu romaan, kuigi seda ehk vaid esimesel lugemisel. Kuid nii novellikogusid, artiklikogusid kui ka luulekogusid saab lugeda kas pisteliselt, segatud järjekorras või esimesest ettejuhtuvast kohast alustades.

Teine aspekt muidugi kinnitab seda, et kuigi üks tekst paistab eraldiseisvana tänu raamatu piiritletud vormile, siis sisuliselt moodustab ta osakese võrgustikus. Mõned raamatud juhivad võrgustikku või ilmnevad võrgustikku seotuna otsesemalt kui teised. Mõned tekstid annaksid justkui tunda, et nad ei kuulugi õieti raamatukaante vahele, et kaaned piiristavad neid, et tekstid tahaksid justkui hüpata raamatust kuhugi mujale ja mujalt edasi.

Võib-olla on selline rahutu mulje tekkinud fragmendi vormiliste võimaluste tõttu. Benjamini fragmendid liiguvad aforismide ning pikemate mõtiskluste vahepeal, tuues meelde niivõrd erinevaid autoreid kui Kenkô, Karl Kraus, Pentti Saarikoski, Rein Raud, “Argimütoloogiat” kirjutav Mati Unt. Teiselt poolt, fragment võimaldab vägagi liikuvat, kurvilist, labürintlikku sisu. Üksainus fragment võib sisaldada ajakirjanduslikku päevakajalisust, ilukirjanduslikku ja kihilist poeetilisust ning filosoofilist põhjapanevust. Mnjah, miks mitte nimetada mitmeid Benjamini kilde näiteks “proosaluuletusteks”?

-Benjamin kõneleb muuseas kuulsast saksa aforismimeistrist Karl Krausist. Benjamin ütleb Krausi kohta: “Kes talle sülle jookseb, ongi juba kohtu all: ainuüksi tolle nimi muutub tema suus kohtuotsuseks” (lk 42). Minu üks lemmikuid Karl Krausilt kõlab nii: “Jumal, anna neile andeks, sest nad teavad, mida nad teevad!” (2)

Kraus avab vaid ühe Benjamini raamatukese sees avaneva labürindi kanalitest. Pealegi, Krausi kirjutatu võib meenuda ka teisal, kohe alguses. Minu Benjamini labürintlik lugemine jäigi tükiks ajaks toppama “Ühesuunalise tänava” esimesele fragmendile “Tankla”, mis räägib kirjanduse ees lasuvatest väljakutsetest. Need, kes (enam-vähem) tuttavad sellega, mis sisu annab Benjamin sõnale “aura”, võivad näha mõningast irooniat järgmises: “kaalukas kirjanduslik teotsemine võib õnnestuda ainult tegevuse ja kirjutamise range vaheldumise korral; selle käigus tuleb välja arendada mingid lihtsakoelised vormid, olgu siis lendlehtede, brošüüride, ajakirjades ilmuvate artiklite või plakatite kujul, mis vastavad kirjanduse mõjule tegusates ühiskondades märksa paremini kui raamat oma nõudlikus universaalsuses” (lk 7).

Kuna tegu on raamatukese esimese tekstiga, tundus siin ilmnevat järgnevates fragmentides peituv liikumisvõime. Võib ju pooleldi muigega, kuid pooleldi jällegi täie tõsidusega kujutleda, kuidas mõni päevaleht tellib väljapaistvalt mõtlejalt näiteks terveks aastaks selliseid tekste nagu tordilõike. Need võivad ilmuda ükskõik kus – ilmateadete, surmakuulutuste, naljanurga, maleülesande vahel, kõrval, all. Vaatab üks juhuslik lugeja surmakuulutusi, koomikseid; uurib, millistel kuulsustel on täna sünnipäev, kui korraga näeb ta kas või ühest lausest koosnevat rubriiki: “Jumal on kõikide inimeste toitja ja riik nende alatoitja” (lk 57). Mõni Benjamini poeetiline mõtisklus lahkuminekust või elu mööduvusest mõjuks ajalehesabas nagu meditatiivne muusika lennujaamas. Brian Enol olevat olnud oma ambient-muusika klassikuga “Music for Airports” tõsi taga. Suurepärane mõte, lennujaamas kui kiireid ja sirgjoonelisi liikumisi koondavas kohas ujuksid ja hoovaksid mitte-lineaarsed, rõhutatult aeglased, ilma rütmitaustata helindid. Sarnane efekt võib tabada, kui kujutada Benjamini fragmente põgenemas raamatukaante vahelt “lihtsakoelistesse vormidesse”. Kuidas mõjuks lendleht tänavanurgal, kuhu on kirjutatud: “Sest parimal juhul on elu, mida inimene on elanud, võrreldav ilusa kujuga, millel transportimise käigus käed-jalad küljest on murtud, nii et nüüdseks ei kujuta see endast muud kui hinnalist tahukat, millest inimesel tuleb oma tulevik välja raiuda” (lk 38). Teatud sorti haiguste ravi?

Kõrvalepõikena – kui Benjamin kirjutab, et Jumal on kõikide inimeste toitja ja riik nende alatoitja, siis kaigub siingi Krausi teravust. Benjamin jätab kokkuvõttes Krausist pehmema mulje, kuigi mõne Saksamaad ja sakslasi iseloomustava fragmendi võitluslikkus meenutab aeg-ajalt hoopis Brechti karmust.

Teise kõrvalepõikena – mõningast sarnasust ilmneb Benjamini ja Brechti saatuses. Mõlemad pidid Saksamaalt põgenema, Brecht kaotas pagulasteel oma lähedase, Benjamin elu.

Kolmanda kõrvalepõikena – ehk kõlab ülal tsiteeritud kirjanduse vormi ümberhindamise katses samuti Krausi kajasid: “Eepikas on teatavat külmunud tarbetust” (3)?

Niisiis, “Tankla” on väga hästi valitud fragment. See alustab raamatut tonaalsuses, mis säilib kogu raamatu lugemise – ja sealt teistesse raamatutesse siirduva lugemise ajal. Benjamin loobub siin binaarsusest “kirjandus versus ajakirjandus” või “raamat versus lendleht”. Kuidagi säilitab see tekstilõik usku, et ka ajakirjanduslikus vormis on võimalik ilukirjanduslik väljendusviis. Seda enam, et hämar mõiste “fragment” sobib vormiliselt ajakirjanduslikku formaati palju paremini kui luuletus või novell. Kõige lähemal on see artiklile, sest seal avaldatakse sageli arvamust – tihtipeale ka täiesti päevakajalistel teemadel –, kuid arvamus ei pea siin haakima ennast päevakajalise külge, vaid võib tõmbuda lõpuks ajakirjanduslikule lugemisviisile täiesti ootamatusse poeetilisusse nagu tigu oma kotta. Benjamini lugemisel tekibki tihtipeale selline mulje: teksti lugemisega puudutamisel tõmbub see oma sooja ja hämarasse kotta. Ehk tingib jällegi vorm intensiivsuse ning tiheduse – ja samas hüplikkuse, mõtte liikumise risoomina? Muuseas, Benjamini kauge eelkäija, Jaapani zuihitsu-meister Kenkô alustab oma “Jõudeaja võrseid” järgnevalt: “Kui jõude olles vaevaliselt päeva õhtusse veeretad, tuleb ette, et jääd tušinõud vahtima ning hakkadki äkitselt peas ringi keerlevaid mõtteid ilma mingi seoseta järjest üles kirjutama. Igasuguseid asju juhtub nende sekka, vahel on endalgi imelik.” (4)

“Tanklas” ennetaks Benjamin justkui Derrida’d – temagi credo ütleb pigem “nii… kui ka” kui “emba-kumba”. Olgugi et Benjamin kasutab binaarsusi, näiteks “kunstiteos versus dokument” (vt lk 27 – 28, “Kolmteist teesi snobistide vastu”), tundub ta seejärel neid varsti kui mitte ümber lükkavat, siis vähemalt ootamatuid seoseid loovat, püüdes näiteks lustakas-sapises fragmendis “Nr. 13” leida sarnasusi raamatu ja libu vahel.

Labürint kangastub Benjamini lugemises tasapindsena, üks käik juhatamas teiseni, kõik käigud põhimõtteliselt kättesaadavad ja ühendatud, ekslema võibki jääda ning just seda ekslemist võibki nimetada “bibliograafiliseks orgiaks”.

Sellise labürindikujundi keskmes asub ruumilisuse mõiste ning ka Benjamin on autor, kellele pakub huvi ruumi poeetika. See tundub olevat üks teemasid, mille juurde ta ikka ja jälle tagasi tuleb. Taaskorduvaid teemasid leidub teisigi – näiteks unenäod. Benjamini lugedes võib mõista, et unenäod võivad ehitada teatud silla või tunneli argisuse ja kunsti vahele, et ehk toimivad just unenäod sobivate vahenditena argisuse poetiseerimiseks. Muuseas, praeguses eesti luules harrastavad argisuse poetiseerimist unenägude abil nii erinevad kujud kui Aare Pilv oma “Näolises” kui Wimberg oma eelmise aasta luulekogus “Kärppsed”.

Benjamin: “Nägin unes tühermaad. See oli Weimari turuplats. Seal käisid väljakaevamised. Minagi tuhnisin veidi liivas. Korraga tuli nähtavale kiriku tornitipp. Mõtlesin tohutu rõõmuga: Mehhiko pühamu…” (lk 22). Paari reaga astutakse unenäos argisest olukorrast läbi sajandite ja kilomeetrite mingisse hoopis teise aega ja kohta.

Benjamin kirjutab palju ka lastest. Loos “Peidus laps” kirjeldab jällegi Benjamin, kuidas binaarsused, vastandused kaovad, piirid hägustuvad, sulavad teineteisesse: “Laps, kes seisab kardinate taga, muutub ise millekski lehvivaks ja valgeks, kummituseks. Söögilaud, mille alla ta on pugenud, muutub puust templi-iidoliks ja nikerdatud lauajalad on neli templisammast” (lk 36).

See tõi meelde, kuidas Michel de Certeau on kirjutanud: “Kokkuvõtteks võib öelda, et ruum on koht, mida praktiseeritakse.”  See viib mõtteni, et ruume on “niisama palju kui erinevaid ruumilisi kogemusi” (5). Niisiis toimib ka ruum labürindina, kuid sellisena, kus seinu asendab samaaegsus või vähemalt samaaegsusele avatus. Siit paistab ruumiks muutunud erinewus; piiride, vastandite, erisuste, distantsi ähmastumine füüsilises ümbruses. Certeau: “Piiri paradoks seisneb selles, et kahe keha eristamispunktid, mis tekivad just kokkupuute tagajärjel, on ühtlasi nende ühised punktid. Ühendus ja eraldus on seal lahutamatult seotud” (6). Benjamini kirjeldus, ku(ida)s laps muutub lehvivaks kardinaks ning laud templiks, järgib seda loogikat. Ning see loogika viib ehk Benjamini fragmendikogu kõige olulisema sisulise jooneni.

Nimelt ei paista ruum olevat Benjamini jaoks loogiline või loomulik, kui pole kedagi, kes selle loogiliseks või loomulikuks muudaks: “Üks väga segane linnajagu, tänavate võrk, mida ma aastaid vältisin, sai mulle korraga hoomatavaks, kui sinna ühel päeval kolis mulle armas inimene. Tundus, nagu oleks tema aknale üles pandud helgiheitja, mis lahutas ümbruskonna oma valgusvihkudega osadeks” (lk 31). Kas siin ei kõnele seesama ruum kui koht, mida praktiseeritakse? Ruum, milles on võimalik liikuda, s.t eristuda alles siis, kui keegi tähenduslik on selle kohaga seotud, nii et tema tähenduslikkus sulab kohaga kokku, muutes kohagi selgemaks, täites selle? Piirid saavad nähtavaks, kui tekib keegi, kelle suhtes tuntakse lähedust, armastust, piiride puudumist või vähemalt ähmastumist.

Kui Certeau räägib piiri paradoksist, kus eristavad punktid ka ühendavad ning vastupidi, siis Benjamin kõneleb läheduse paradoksist, millesse on alati sisse kirjutatud ka eemalolek; soov piire kaotada on piiritletud, läheduses peitub eemalolek. See ilmneb imeilusalt näiteks kohas, kus Benjamin kirjeldab metroost päikesevalgusse väljumist ja kui kummaline võib olla sellise valguse üle ehmumine: “Nõnda kiiresti unustame ilma maapealses riigis. Niisama kiiresti unustab see omakorda meid. Sest kel oleks oma olemasolu kohta öelda midagi rohkemat, kui et ta käis kahe-kolme inimese elust läbi niisama põgusalt ja lähedalt nagu ilm” (lk 61).

Ometi – mis oleks inimese ilm ilma selle põgusa läbi-käimiseta? Benjamini vastus on kindel: “Kui olete üksi, nagu nüüd, lebab mõte lamedalt, trööstitult ja varjamatult teie tunnetuse valguses” (lk 38). Selle lause valguses tundubki, et Benjamin mitte ainult ei kirjuta labürintlikult, vaid tajub ruumi ja inimesi labürintlikult. Ning kas ei paku Benjamini labürint paradoksaalset piiritunnetust – esmapilgul selgelt piiritletud ruum võib välja juhtida ükskõik kuhu ning alati kellegi juurde? Eraldatused on siin alati ühendatud, isegi kui neid ei kasutata. Unenäod kasvavad argisest, iga asi sobib kuhugi – võib-olla just sobimatusega. Ehk on siin võimalik astuda läbi seinade, näha pea kohal taevast ning jõuda välja nii, et ükski jõudmine ei sarnane teisele, kuid jääb ometi teises äratuntavaks. Sest nagu ütles juba Kenkô: “Tundku üks mees pealegi kõikvõimalikke kunste, kui armastus on ta puutumata jätnud, on kõik tema väärtused asjatud – ta on nagu jaspisest tahutud sake-tass, mil pole põhja all” (7). Benjamini saketassil on kindlasti põhi all ning ta tass pärineb suurest ja uhkest komplektist, mille üksikuid tükke võib leida täiesti ootamatutest kohtadest.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming