Friedebert Tuglase novelliauhinnad

Doris Kareva

Eva Maria Vint-Warmington Täna, 2. märtsil kuulutatakse Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses pidulikult välja järjekordsed Tuglase novelliauhinnad Kätlin Kaldmaale novelli „Kui poisid tulid” (Looming, nr 12) ja Toomas Vindile novelli „Pettekujutelmade linnuparv” (raamatus „Kunstniku elu”) eest. Žürii eelvalikusse kuulusid veel ka Mehis Heinsaare „Tagasitulek”, Kärt Hellerma „Mängumeri”, Andrei Hvostovi „Astma”, Toomas Raudami „Kunstnikulapsed”, Sven Vabari „Tänavakunstnikud” ja Rein Veidemanni „Kõnekirjutaja”. Mõned küsimused žüriile. 1. Millise mulje jättis seekordne novelliaasta? 2. Mis imponeeris võidutööde puhul? Mille napilt väljajäämisest on kahju? 3. Millist veel kirjutamata eesti novelli igatseksite lugeda?

Eeva Park:

1. Kui üheainsa sõnaga vastata, siis võimsa. 2011 aasta novellidesse süüvides hakkas üha enam tunduma, et just nendes, mitte romaanides, kajastub hoopis täpsemalt ja sügavamalt meie aeg ja meie aja kangelane, et novell oma pingsas ülesehituses annab nüüd ja praegu parema võimaluse pidurdamatust argielurütmist olulisi ajamärke ja inimelukeeriseid välja õngitseda ning kokkuvõtteid teha.

2. Kuna meie saak oli nii rikkalik, siis otsustasime avaldada seekord ka auhinna nominentide nimed, sest kuigi auhindu on kaks, oli häid ja isegi väga häid novelle sel aastal ikkagi rohkem.

Kätlin Kaldmaa auhinnatud novell „Kui poisid tulid” oli žüriitöös selles mõttes suur erand, et me jõudsime selle erkvärskes ja üllatuslikus mõjus väga kiirelt, peaaegu vaidlusteta üksmeelele, et siis ülejäänute osas seda pingelisemalt oma kirjanduslikke seisukohti kaitsta.

Toomas Vindi novellikogu „Kunstniku elu” (kust pärineb teine sel aastal auhinnatud novell „Pettekujutelmade linnuparv”) on väljapaistev ka seetõttu, et see on ühtlaselt kõrgetasemeline teos. Novelle, millele Friedebert Tuglase auhind anda, on selles enam kui üks.

Napilt väljajäänutest tahan kindlasti ära märkida Ants Juske „Surm Descartes’iga” ja Jan Kausi väga hea novelli „Sõrmkübar” ning siis ka Ilmar Taska mõningad novellid raamatust „Parem kui elu”.

3. See on ühtaegu nii raske kui ka imelihtne küsimus. Ma ei taha ega loe keeleliselt mannetut lugu. See tekitab minus füüsilist vastumeelsust.

Igor Kotjuh:

1. Minu muljed ei pruugi olla väga objektiivsed, kuna ma pole varem hinnanud kirjandusaastat novellipõhiselt. Tean seda, et lugeda tuli palju ja igal etapil oli raske otsustada nominentide ja laureaatide üle. Arvan, et see viitab tugevale konkurentsile, mis omakorda viitab sisutihedale novelliaastale.

2. Mõlemad novellid paistsid silma oma keelekasutuse poolest, mis oli enam kui viimseni viimistletud.

Toomas Vindi puhul on see mõnevõrra ootuspärane, mitmed novellid tema raamatust „Kunstniku elu” olid kristallselge keelega ja täpselt paika pandud kompositsiooniga. „Pettekujutelmade linnuparv” on näide klassikalisest novellist, kus kõik pidepunktid on kohal ning lugeja ülesandeks pärast lugemist on vaagida järelmaitset. Antud juhul näha peakangelasest vananeva meesterahva sisemaailma, kus asuvad kohakuti elust kibestumine ja lootusrikkus.

Kätlin Kaldmaa „Kui poisid tulid” oli minu meelest möödunud aasta sensatsioon: särav, intensiivne, haarav, poeetiline, mänglev, südamlik ja meeldejääv novell. See on korraga õnnestunud ja õnnelik tekst, mis nakatab oma positiivsusega. Kuigi selle novelli puhul on tegemist kergelt eksperimentaalse teosega, on olukord siiski kontrolli all. Seda teksti lugedes tuleb tahes-tahtmata mõte: kui hea on olla kirjanik.

3. Kui teaks, kirjutaks isegi. Mulle meeldiks lugeda novelli, mis on mõnda aega küpsenud kirjaniku sees ning alles pärast jõudnud tähtedena paberile. Ja et kirjanik seejuures ei otsiks pidevalt kindlaid lahendusi, milleks on näiteks oma käekiri. Novell äratagu emotsioone, uuendagu keelt, avastagu olevikku. Kirjanik kirjutagu mitte kirjutamise pärast, kirjanik kirjutagu lugeja pärast. Selliseid novelle oli möödunud aastal ja neid tuleb aina juurde. Edu kirjutajatele!

Berk Vaher:

1. Üllatavalt tugeva, kuigi see oli ennekõike traditsioonilise novelli ja „kõva keskmise” tugevus. On ju mõnda aega räägitud vaat et žanri väljasuremisest Eestis, tänavugi kõlas siit-sealt, et poodides-raamatukogudes ei minevat novellikogudel hästi. Aga ehk seda enam on ajakirjadesse hakatud novelle ja lühipalu saatma ning ka justkui hoopis teiste žanride raamatutesse poetama. Mis pole trend, see kujuneb ikka ajapikku omamoodi „vastaliseks” praktikaks. Ära tasub märkida ka novellidega üllatajad nende seast, kes muidu tegutsenud teistes eluvaldkondades: nii Ants Juskel kui Ilmar Taskal olid täitsa „tasemel” lood.

2. Kätlin Kaldmaa „Kui poisid tulid” oli üsna kohe žürii ilmne favoriit, ehkki pigem proosapoeem kui novell (aga sellisena ju mitmeti tuglaslik). Midagi laulvat ja eepilist oli selles, ühtaegu maist ja müütilist, mis selle teistest eraldi ja esile seadis. Teise laureaadi üle oli meil märksa enam jagelemist, hääletamist ja taashääletamist (aga kas seda pole siis tunnistanud varasemadki žüriid, ja ehk selles ongi topeltauhinna võlu?) Pean ütlema, et ma pole Vindi loomingu austaja ja ka see Vindi novell ei kuulunud mu esimeste eelistuste hulka. Aga, jah, kui miski Vindi mullustest novellidest, siis see. Ma näinuksin teise laureaadina küll kas Toomas Raudami „Kunstnikulapsi” või Sven Vabari „Tänavakunstnikke”. Pealkirjad on sarnased, novellid õigupoolest väga erinevad, aga mõlemas on olemas see seletamatu kummastuskogemus, „uncanny”, mis mulle kirjanduses nii väga korda läheb (ja pealegi on mõlemad omal moel väga südamlikud lood).

3. Kui oskaksin seda sõnastada, kirjutaksin selle ise. Aga mulle meeldiks, kui meie kirjanikud ei oleks nii väga argielus ja kodukamaras kinni, küünitaksid rohkem nii meie geograafiliste kui vaimsete piiride taha: Küllap see avardaks ka novellide tehnilist võttestikku.

Rein Põder:

1. Žüriil oli igatahes tööd kuhjaga, kuna tuli lugeda nii perioodikas rohkelt ilmunut kui ka mitmeid iseseisvaid proosakogumikke. Ja otsustamine oli komplitseeritud kas või juba seetõttu, et möödunud aastanumbri sees on lühemat proosat avaldanud mitmed varasemad Tuglase novelliauhinna laureaadid nagu M. Heinsaar, M. Mutt, T. Raudam, P. Sauter, T. Teder, J. Tuulik jt. Kui tulnuks rangemalt novelližanri kirjutatud ja kirjutamata reegleid jälgida, siis olnuks vaadeldavate tööde ring muidugi väiksem, ent otsustamine ikka sama keerukas. Lõpuks läks siiski selles mõttes kenasti, et üks laureaat on debütant ja teine juba kirjanduses tuntud nimi, niisiis nimed erinevatest kirjanduspõlvkondadest.

2. Kätlin Kaldmaa novell oli tihe ja intensiivne, ehk liigagi kontsentreeritud, ja selles oli selgesti tunda poetessi, nii et žüriis kõlas ka arvamus teosest kui omamoodi proosapoeemist. Kuid omanäoline ja ootamatu teos on see igatahes. Toomas Vint on mind ikka veennud oma peene eluvaatluse ja oma teisest kunstialast justkui lähtuva pildilisuse või kujundilisusega, antud juhul tema loomingus nii korduva pargimotiivi (Kadrioru) sissetoomisega. Ja muidugi oskusliku lõpuga, mis iseloomustab kogumiku „Kunstniku elu” teisigi novelle.

Lisaks lõpphääletusvooru pääsenutele (K. Hellerma, R.Veidemann jt) mainiksin veel kaht lugemiselamust, mille sain I. Taska ja A. Juske proosapalu lugedes.

3. Tuglaslik novell nõuab muidugi head kujutlusvõimet, suurt viimistletust, keeletundlikkust ja ühtlasi kannatlikkust lõpptulemuse saavutamisel. Seda viimast meil, kirjutajatel, alati ei jagu. Hea nüüdisaegne novell ei saa vist läbi maagilise algeta, ilma tiheda sisekoeta, tavasüžeede trotsimiseta, ja kõik see peab ikkagi liikuma ühes kindlas pingestuvas suunas ning saama lõpuks novelliliku puändi. Kui Tuglaselt midagi näiteks tuua, siis „Popi ja Huhuu”: käib pauk, tekst lõpeb ning lugeja küsib endalt hämmeldunult – mis see siis oli?

Elle-Mari Talivee:

1. Minu arvates oli väga viljakas ja kõrgetasemeline novelliaasta: hea meel oli paljusid žürii liikmena lugeda ja raske neid nominentide hulgast välja jätta.

2. Kätlin Kaldmaa proosaluuleliku novelli puhul lummas selle helgus ja meeleolu. See oli peaaegu üksmeelne valik. Toomas Vindi „Pettekujutelmade linnuparve” puhul tahaksin kuidagiviisi osata kirjeldada loo puändi tunnetatavat visuaalsust. Napilt väljajäämisest on kahju Toomas Raudami „Kunstnikulastest” – see oli novell, mis iseäralikult ja seletamatult võlus.

3. Ma ei oska vist viimasele küsimusele vastata: üllatus on peaaegu alati meeldiv. Siiski, mõnd paika kuidagi eriti iseloomulikult edasi andvad novellid on äärmiselt huvitavad: üheks selliseks oli sel aastal Sven Vabari „Tänavakunstnikud”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming