Fuugahetked pausidega

ARNO OJA

Tõeline luule tuli Rein Veidemanni juurde juba poisipõlves koos kristlike salajõuludega ja nad mõlemad võeti omaks. 1960. aastate lõpus oli Pärnu ehtne eesti noorpoeesia pealinn. Aasta-paariste vahedega tulid sealt luulesse nüüdne taimetark Rein Sander, kirjandusprofessor Jüri Talvet, usuliidrid Andres Põder ja Joosep Tammo ning mõni teinegi veel. Rein Veidemann kuulub samasse ringi, ehkki hakkas oma värsse avaldama alles 1970. aastate alguses ajalehes Tartu Riiklik Ülikool.

Üllatusega lugesin nüüd koostaja saatesõnast antoloogiale „Sada hetke eesti luules“ (SHEL), et juba 1970. aastal on koolivendadest Reinud pannud kahe peale kokku käsikirjalise luulekogu „Lacrima“, mida illustreerivad Sandri linoollõiked. Pealkiri on muidugi lacrima Christi (Kristuse pisarad) oma ajale üle kantud tõlgendus, mis omakorda viitab, et autoreile polnud Euroopa kristlik kultuur ka nõukogudele annetatud Eestis sugugi tundmatu maa. Mida usklikuks (= riigivastaseks) tembeldamine toona võis kaasa tuua, mäletan ise ajast, mil arvustasin Loomingule Rein Sandri „Kolmikratast“ (1978) ja leidsin sealt huvitavaid seoseid zen-budismiga. Religioon ja filosoofia susati ühte patta ning peatoimetaja küsis minult otse: kas tahad, et teid mõlemat kinni pannakse?

Veidemanni ja Kristuse juurde me veel jõuame, aga kõigepealt tuleb tõdeda: laulva revolutsiooni eel ja vahetult selle järel, elu keskpäeval, tahtis Veidemann olla kriitik kusagil Euroopas, sest ajavahele vaatamata oli tal mälestusi Golfi hoovusest, mida kriitikakunstiks vormistada. Teoste pealkirjad ei valeta! Nüüd mängib Veidemann luulekogus „Lausungid ja pausid“ (LP) ise mõne teksti või pealkirjaga (näiteks Dylan Thomase „Piimmetsa vilus“), andes neile uue kujundliku sisu.

Uus aastasada taas iseseisvas Eestis kinkis Reinule eesti kirjanduse õppetooli Tartu ülikoolis, mida oli hea hiljem Tallinnasse „ümber kantida“ ja kultuuriuuringuid teenima panna. Gustav Suitsuga õhtusi luulehetki nautides meenutab asjaosaline nüüd „seisusliku kohusetundega“, et juhatas viis aastat sama kateedrit, mille Suits kord asutas (SHEL, lk 31). Seejuures jõudis Veidemann veel Postimehele aja kultuurselt lehte panna ning kirjutada märgukirja Rääma lastekodule. Seejärel kandis ta must valgele eksistentsiaalse Eesti tuikava teksti, mis tund enne igavikku suubus Arkaadia öösse, 101 Eesti kirjandusteost hõlma all.

I

Eesti keele seletav sõnaraamat defineerib lausungi kui ühe inimese kõneteo, millesse on kaasatud ka lugeja või kuulaja. See on rohkem kui lause ja Veidemann autorina toonitab just lausungi dialoogilisust (SHEL, lk 177), tunnistades ühtlasi, et „lausung on mõjutamise eesmärgiga kõnetegu“ (LP, lk 78). Proosalise kokkuvõtte oma seesugustest kõneaktidest aastatel 1981–2006 pani ta kirja siis, kui sai 60 täis ja tahtis kirjastaja Sirje Endrelt isikutunnistust saada. Selle ta ka sai, lisaks südametunnistusele, mis varem olemas!

Just südametunnistus ühes autori taktitajuga vormistas nüüd eri hääled luuleridadeks, paigaldas kõnekad pausid ning suunas kõik värsimuusikasse. Ometi näen ma LPs autori enda määratlusele „fuuga“ tähelepanu pööramata ikkagi esmalt luulekogu. Kui aga fuuga (otsetõlkes ’põgenemine’), siis on see romantilise allhoovuse eest põgenemisel kinni püütud ja hästi tempereeritud poeetilistest hetkedest koosnev meisterliku kompositsiooniga polüfooniline teos. Kusjuures pealkirjalühend LP (long play) tähistab praeguseks pigem haruldast kauamängivat vinüülplaati, mida YouTube’ist või nutividinatest kuulata ei saa!

Lähivaatlust alustagem fuuga südamikust ehk intermeediumist, mis muidugi paikneb raamatu keskel. Too Moelleruse Jurgeni (eks ta ikka üks eesti sugu mees oli, olgu riigi silmis ja Pühavaimu kantslis pealegi Georg Müller) kahe jutluse põhjal kirjutatud, tsesuuriga poolitatud ja autori varjatud lavastajavõimeid reetev passioon või ballaad on tõesti võimas asi! Miks ta endasse haarab, mine võta kinni, aga haarab. Ehk on see üks sajanditepikkune eestlase eduloo ja kannatuse, olemistahte ja armastuse lugu?

Passiooni esmalugeja hingeõpetaja Toomas Paul kinnitas juba Mülleri „Jutluseraamatu“ täistrüki ilmumise järel: „Rein Veidemann peab Georg Müllerit Eesti esimeseks eksistentsialistiks ning loeb 23. ja 24. jutlust otsekui eksistentsialismi manifesti“ (EPL 17. V 2008). Kuna eksistentsialismi mõiste ümber on Eestis viimasel aastakümnelgi palju tolmu üles keerutatud, siis lisagem: Veidemann ei räägi omaette ismist, tema räägib eksistentsiaalsest (olemasolu) Eestist ning oma rahvuse ja rahvuskultuuri kestmisest. Kui ühe tema doktorandi Maarja Vaino sõnu kasutada, on emeriitprofessor Veidemann eesti rahvuskultuuri palgata metsavaht. Jah, too amet kuulub juba muinsuste klassi, ent peaks õigupoolest olema looduskaitse all! Praegusel vidinaajastul, mil kadakasakstest on saanud maltsainglased (Veidemann) ja pajuvenelastest naadijänkid, vajab kultuurimets varasemast veel toimekamat vahti.

Intermeedium (mitte interluudium või intermetso) on vahemäng kahe meediumi vahel, kusjuures „meedium“ omakorda tähistab vahendajat. Raamatu prelüüd ja esimene osa vahendavad siis romantilist noorust, teine osa ja kooda elutarka eleegilist igatsusvalu, mis kokku annavad hingemineva terviku. Metakirjanik minus täheldab: „Linnutee tähtede kirjas / mina loen oma palveid seni / (kuni) ulatan end sulle nagu päevalill“. Ja veel: „Kui siin hüperboreas detsembriski / esimene lumi lõhnab piparmündi järele / ärge öelge, et te ei karda surma / somnium umbrae“. Viimane fraas, mis tähendab „varju unenägu“, on autori teadlik otselaen Uku Masingult ning määratleb inimelu olemust.

Aga sõna ja muusika ei ole veel kogu raamat! Andres Rõhu õnnestunud kujundus ja Maris Tuulingu illustratsioonid loovad visuaalse efekti. Viimastel piltidel näen elumöllust enda ette kerkivat muinaspõhja ilmapuud Yggdrasili, mille otsas Odin üheksa päeva rippus, et tundma õppida olnud aegade saladusi.

Ärgem unustagem, et meie Osmussaarele (rootsi Odensholm) maetud Odin polnud üksnes sõja-, nagu näikse arvavat tänased „Odini sõdalased“, vaid ka tarkuse- ja poeesiajumal!

Öeldust ei maksa välja lugeda Kristusest taganemist. Odin elas Põhjamaal, Jeesus Juudamaal, aga jumal on ikka üks ja ainus, meie usutunnistusele vaatamata. Fuuga looja Veidemanni sõnastatud palved on kindlasti kristlikud. Hiljaaegu nimetas ta ise meid kõiki Martin Lutheri pärijaiks. Ent Luther oli mässav inimene ning mässavast inimesest on Albert Camus kirjutanud terve raamatu. Seega viib luterlus otseteed eksistentsialismini, m.o.t.t! Ehk selles avaldubki too „neetud dialektika“, millest raamatu esitlusel rääkis akadeemik Jaan Undusk?

20. jaanuaril esinesid Pärnu uue kunsti muuseumis luuleõhtul kolm professorist luuletajat, kes pärit Pärnust või Pärnumaalt: Rein Veidemann (vasakult), Jüri Talvet ja Karl Pajusalu. Õhtut juhatas Mark Soosaar.

Miina Norvik

II

Meeldivalt pilkupüüdev on ka antoloogia­köide, mille esikaane hõbekapslis uur ei näita aega. Tema mõõdab koostaja kogetud luulehetkede lugejasse süüvimise kestvust! Kui aja kirjanik (just nii, ajakirjanik pole kuigi sõnasuutlik) Veidemann oma lugemiselamust Postimehes vahendas, tajus ta hetke määramatut pikkust. Sestap kasutabki nüüd mõjusalt kokku pandud „lillekorjamisõpiku“ (lähtudes sõna anthologia algsest tähendusest) kommentaarides just väljendit „hetk“ – ei kunagi viiv, moment või silmapilk.

Rein Veidemann käis läbi 370 aasta Eestimaa luuleaasad, 1647. aastal surnud Reiner Brockmannist kuni 1990. aastal sündinud Eda Ahini. Ta nuusutas lilli, korjas kaunimaid õisi ning põimis need iseenda ja lugeja rõõmuks ühte kimpu. Seesugune antoloogia on Eestis esmakordne ning selle koostaja pole pelgalt lillenuusutaja! Üheainsa algselt saksakeelse luuletusega oskab ta ühendada Eesti ja Euroopa, Kristjan Jaak Petersoni, Aleksandr Puškini ja Betti Alveri (SHEL, lk 14). Inimese kaduv käsi, mis liigub valgel lehel, ühendab Alveri omakorda Viivi Luigega. Eri aegade ometi sarnaseid olemishetki ilmestavad Juhan Liivi „Aeg“ ja Artur Alliksaare „Aeg“. Lisatud kommentaarid teevad oma nurga alt mõjusaks Ene Mihkelsoni luulelausungid ja Toomas Liivi olemasolu-luule. Minu teeb ajakohasusele vaatamata tõrksaks Juhan Sütistet esindama valitud „Tervitus teile“, ent eks see on ikkagi autori peaaegu viimane tekst ja sõja jalgu jäänud võrratu sonetitsükkel „Arm“ on juba Veidemanni „101 Eesti kirjandusteoses“ kenasti esindatud, pealegi ei mahuks see tervenisti ühessegi kogumikku. Toomas Pauli isa Arved Pauli vaimuliku kunstluule esindatus antoloogias väärib aga omaette tänu!

100 luulehetke pluss post scriptum’ina „Palve“, seega ikka 101 luuletust. Vaadates Toompea poole, mõjub see arv praegusajal sümbolina. Rein Veidemann oli Eesti iseseisvuse taastamise juures, kogus toona natuke riikigi. Võiks ju mõelda, et see antoloogia on mõtteliselt pühendatud nüüdsetele riigikogujatele! Võiks, ent neil juba üks hästi hoitud raamat on ning teise jaoks ei jätku aega. Auväärt Valmar Adams teadis juba enam kui 30 aasta eest, et „Tuglase ja Tammsaare ajastu / on lõplikult läbi“ (SHEL, lk 49), ent omaenda keelt ja kultuuri alavääristavaid võimumänge ei osanud vist temagi ette näha.

III

Lõpetuseks tükike kirjanduslugu. Rein Veidemann tuli vaeste patuste alevist nagu August Jakobson, tema ilmaletuleku puhul näitas Jakobson oma jutukoguga punast aovalgust elutsitadelli akendesse. Ehkki lühiproosa on Jakobsoni loomingu väärtuslikem osa, oli ta siis juba reisija lõppjaamas ega heietanud enam mälestusi laulvast kuldnokast. Nõnda harjuski noor Veidemann hoopis teistmoodi aovalgetesse akendesse vaatama. Noisse, mida sõja-aastal 1943 kirjeldas vana Karl August Hindrey.

Ants Orase mantlisiile passitanud kirjanduse okaskera Johanna Ross kirjutas „101 Eesti kirjandusteosele“ väga kõneka pealkirjaga arvustuse: „XIX sajandi pilk XX sajandi kirjandusele XXI sajandil“ (Keel ja Kirjandus 2012, nr 1). Ehkki nüüdne SHEL ei ole mitmel põhjusel toona arvustatud ülevaatega võrreldav, tabas Ross ometi midagi autorile jätkuvalt iseloomulikku. Täna tunnistab Veidemann ise: „Minu kontsenter vastab 19. sajandi literaadile“ (LP, lk 74). Teda sõnasabast väänates tõdegem: kui on kontsenter, mis hõlmab erineva raadiusega ringe, siis moodustub kusagil kontsentraat! Seega kujutab Rein Veidemanni kogulooming endast eesti rahvuskultuuri arengu ja muutumise kontsentraati, vähemalt ühe sugupõlve mõõtkavas.

Tema kõrvutus Hindreyga ei ole tühi mõtteuit. XIX sajandist järgmisse tulnud Hindrey „hakkas kirjanikuks“ 54aastaselt ja pani algatuseks kirja omaenda elukroonika. XX sajandist XXI sajandisse jõudnud Veidemann „tegi end kirjanikuna nähtavaks“ 56aastaselt, alustades autobiograafilise memorandumiga. Eelnevalt olid mõlemad töötanud Postimehes ja kirjutanud oma aja lugu, vaimulugu ka!

Kahe maailma kokkupõrkes ootab millalgi meid kõiki viimne Ragnarök, hoolimata meie kiirustusest või aeglustusest. Kirjanik Veidemann ei tohigi kiirustada – õndsa Valmar Adamsi Esta järeltulija vajab abi elluastumisel, mis on määratud teostuma alles suti vähem kui 20 aasta pärast!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming