Gailiti galantne kummardus

Doris Kareva

„Prima vista” kümnes festival 9. – 11. maini möödus elevas sündmustest laetud õhustikus välgatusena, mille mürisev kaja jõuab lugejateni tagantjärele. Festivali viimasel päeval anti Valgas Nipernaadi kuju juures üle kolmas August Gailiti nimeline auhind. Valdur Mikita ja Mehis Heinsaarega samasse ritta asus Kärt Hellerma oma novelliga „Mängumeri”. Värskele laureaadile lisaks õnnitlustele ka üks küsimus. Milline võiks olla gailitlik pilk tänasele maailmale? Kärt Hellerma: Kui sellele küsimusele vastust mõtlen, siis vaatan samal ajal kella, et mitte maha magada ETVs näidatavat dokumentaalfilmi droonidest, tänapäeva lendavatest robot-tapjatest. See, mis võis olla vaid sajand tagasi utoopia või kuri ulme, on tänane reaalsus. Jah, kui August Gailit oleks hibernatus, kes jääplokist välja sulatataks, pärast seal veedetud sajandit, siis võiks tal olla tunne, nagu oleks ta sattunud mõnda oma noore ea novelli või ilmutuslikku unenäkku. Kuna maailm on muutunud sama fantastiliseks kui Gailiti nägemuslikumates teostes, siis võiks ta olla vägagi tänapäevane kirjanik. Ent targa inimesena saaks ta ilmselt aru, et ta on surnud. Tema loomingulised juured on taluühiskonnas, millest meie ajal on järel vaid mälestus.

Tema loodud Nipernaadi on muidugi jäänud. Kes on Nipernaadi? Rändaja, seikleja ja hulkur, üksildane, kohanematu veidrik, kes mõtleb kummalistes, paisutatud vormelites ja keda kuulates tundub, et ta on väheke nupust nikastanud. Jah, Nipernaadi on luuletaja – valetaja tähenduses –, komejandimees, kaabuga boheemlastüüp, keda mõistmast üdieestilik terve talupojamõistus tõrgub, aga kelle janditamise taga kumab alati midagi valulist, nukrat ja tõsist.

Küllap jääks Gailit ikkagi oma loomusele truuks – eksistentsiaalseks otsijaks klounirüüs, natuke heitlikuks ja rabedaks natuuriks, kelle looming ei mahu ära argimõõtmesse, vaid valgub üle selle äärte. Dekadent, sümbolist, modernist, fantast, suur stilist – kelleks kõike pole Gailitit peetud. Kord kaldub ta tumemeelsesse groteski, siis jälle küünitab tähtedeni. Kord mängleb tema huulil fauni pilklik muie, siis jälle helgib silmist lapselik, puhas pilk. Kindlasti pole ta puhtakujuline ühiskonnakriitik, vaid seotud universaalsemate, igavikulisemate tundeväljadega. Müstik, kloun ja faun – ta on kõike korraga.

„Kas sätendavad nad kuratliku kalliskivireana eesti modernismi vundamendis?” küsib Toomas Liiv artiklis „Infernaalne Gailit” (Looming 1991, nr 8), vaagides noore Gailiti ekstravagantseid novelle. Gailiti lemmikhoiak on trots, mida mõnigi kord varjutab pühaduseteotus, leiab Liiv. Ta toob välja ka psühhopatoloogilisi motiive ja puberteetlikke jooni Gailiti loomingus. Lisaks seostab Toomas Liiv Gailitit karnevaliseeritud kurjusega, „mida korrastab kaos ja ilustab inetus”. Sellisena oleks Gailit tänagi sisuliselt keskteekirjanik – aga vormilt muidugi mitte. Uute lugejate jaoks tuleks tal oma väljenduslaadi keeleliselt kõvasti ajakohastada.

Mis suunas oleks kulgenud Gailiti loominguline areng? Mis helistikes ja registrites oleks see jätkunud? Kas oleks ta liikunud süngemate või helgemate kujutluspiltide suunas? Missugused oleksid nüüdisaegsemad Nipernaadi-variatsioonid? Neil teemadel võime ainult spekuleerida. Eks ole Gailiti looming vastuoluline, raskelt analüüsitav nagu iga vähegi omanäolise kirjaniku oma.

Ent võib-olla ta kohaneks kiiresti, teeks endale aega viitmata Facebooki konto ja koguks seal peagi hasartselt laike? Või koliks ta hoopis maale, eemale linnakärast ja meediamürast, võttes sealt mõnusalt irvitada nende üle, kes internetis igast oma võileivaampsust või kohvilonksust raporteerivad?

Tänan kaasa fantaseerimast ja jätkuvalt hoogsat mõttelendu!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming