Geeniuste asi

Jaanus Adamson

Õpetlik on jälgida, kuidas Vladimir Tšiž üritab irrutada väärtusliku osa vääritust, kirjandusliku geniaalsuse maisest, moraalselt ja sotsiaalselt süüdimatust isikust.        Vladimir Tšiž, Kirjanik psühhiaatri silmis. Koostanud Hando Runnel, tõlkinud Antti Lääts, toimetanud  Siiri Ombler. Ilmamaa, 2010. 432 lk.       Smolenski aadlikest põlvneval Vladimir Tšižil  (1855–1922) on suuri teeneid meie mõtteloo rahvusvahelisel viljastamisel. Kuulsa Emil Kraepelini järglasena tegutses ta aastatel 1891– 1915 Tartu ülikooli närvi- ja vaimuhaiguste professorina, aastast 1904 ka arstiteaduskonna dekaanina. Esimesed eestlastest psühhiaatrid ja psühholoogid (Juhan Ottas, Juhan Luiga, Siegfried Talvik jt) olid tema õpilased ja on mõistetav, miks algidee Tšiži kirjutiste väljaandmiseks tuli just psühhiaatrist kirjamehelt Vaino Vahingult, tema pärandi kirglikult uurijalt ja propageerijalt (viiteid Tšižile leidub näiteks ka Vahingu sõbra Mati Undi kirjutistes). Kenakese koha meie mõtteloos on Tšiž pälvinud ka tänu Tartu perioodil avaldatud artiklitele ja linnarahvale peetud (avalikele) loengutele. „Kraepelin, Tšiž, Luiga, Talvik …Vahing – eks olegi üks uhke, katkematu liin meie omases mõtteilmas!” rõõmustab kogumiku koostaja Hando Runnel köite avasõnades.     

Rõõmustagem meiegi, lugejad, sest lugedes selgub, et Tšiži tekstid ei eelda meilt erilisi psühhiaatria-alaseid teadmisi, need võiks liigitada  populaarteaduslikeks, kuid seda enam paneb mõtlema – kas ei ole tähelepanuväärne, et kõik nii-öelda erialased mõisted, mida Tšiž kasutab (paranoia, hüpohondria, maniakaalsus, depressiivsus jne), on praeguseks juba liigagi mõistetavad või üldteada, kuuludes pea igamehe tavaleksikoni? (On see omamoodi kinnituseks, et XX sajand on olnud üleüldise psühhiaatristumise – või psühhopatologiseerumise – ajajärk?)       

Kirjutades küll üldmõistetavalt, esindab Tšiž siiski omaaegset (teaduslikku) tipptaset ja kohati võib see mõjuda kummastavalt – näiteks võib tunduda veidrana, et Tšiži arvates tabas  Gogolit juba äärmiselt varakult (hiljemalt 27. eluaastal) ägedakujuline vaimne vananemine (mis tähendaks ju ka seda, et „Surnud hinged” on kirja pandud patoloogilise seniilistumise käigus). Siis aga taipame, et Tšiž on lihtsalt lähtunud tollase psühhiaatriateaduse „viimasest sõnast”, Kraepelini poolt lansseeritud diagnostilisest mõistest dementia praecox; taipame sedagi, et teaduslikud mõisted ei pruugi olla „neutraalsed” – need suunavad meid nägema ja  seletama teatavaid (haiguslikke) ilminguid just teataval, sageli just ekslikul viisil (XX sajandi teisel kümnendil asendatigi dementia praecox ühe teise, „õigema” või arvatavasti vähem eksitava üldmõistega).       

Varajase vanadusnõtrusega on Tšiž põhjendanud paljusid Gogoli veidrusi, näiteks ülikriitilist suhtumist ajastusse ja „kokkuhoidlikkuse propageerimist” („Nagu vanainimeste puhul sageli juhtub, on Gogol oma ajastu peale  pahane; see on tema meelest iseäranis patune ja allakäinud; talle tundub, et kõik on halvasti … Neid täiesti vanainimeselikke mõtteid saadavad vanuritele omased nõuanded: Gogol soovitab säästa ja koguda”); vaimse degenereerumisega seletab psühhiaater ka „geniaalse satiiriku imetabast kosjaskäiku” („… niisugune haiglane ebasiiras tundepuhang võib vahel tabada laguneva hingeeluga vanureid /…/ Kes poleks kuulnud muldvanade raukade imekspandavatest  abiellumistest; kustuva kire haiguslik puhang paiskab niisuguseid haigeid kõige räpasemate kasuahnete naisterahvaste embusse”); tagatipuks reedab Gogoli enneaegset dementsust ka tema kummaline hiigelisu („… võib-olla on selline aplus tingitud kõrgema vaimse tegevuse nõrgenemisest või siis nüristumisest; on üldteada, et rumalad inimesed söövad liiga palju lihtsalt igavusest, tegevusetusest”). Jah, mõnes kohas võib ajada muigama, kuid  Tšiž on ka ise teadlik teaduse abitusest („ … kui Gogol praegu elaks ja kui teda uuriks mitu psühhiaatrit, ilmneks nende diagnoosides erinevusi … meie andmed Gogoli haiguse kohta on üsna puudulikud ning seetõttu on võimatu tema haigust täpselt diagnoosida”) ja, mis peamine, põhimõtteliselt ei ole ka täna põhjust kahelda selles, mille juurde Tšiž kindlaks jäi: Gogoli haigestumise põhjused ei peitunud vahetus päritolus, keskkonnas, kasvatuses (jms), vaid mingis  absoluutselt immanentses teguris, mingis tundmatus x-faktoris (või x-faktorite hulgas). Ehk siis: tema haigestumise põhjused olid puhtalt orgaanilised. Mis tähendab ühtlasi ka seda, et Gogoli haigus elas Gogolis oma täiesti autonoomset, vaid iseendast sõltuvat, päritolust ja ümbrusest justkui kõrgemal seisvat elu („meie meeleolu sõltub üldse märksa rohkem sisemistest kui välistest põhjustest,” kirjutab Tšiž minu meelest täiesti tabavalt, „geniaalne, tark Gogol  seisis oma patoloogilise närvisüsteemiga tõepoolest välistest oludest kõrgemal”).       

Õpetlikud ongi just need kohad, kus Tšiž lükkab ümber võhikute lihtsameelse loogika: Gogoli käitumist (näiteks tema lahkumist Venemaalt vms) ei saa põhjendada mingite banaalsete väliste asjaolude või tavapsühholoogiasse kuuluvate seikadega (näiteks tema pettumisega inimsuhetes või oma teoste retseptsioonis vms), ei: Gogol sõitis Venemaalt ära  ja tegi muidki inimlikult ehmatavaid või mõistetamatuid asju peamiselt ikkagi seetõttu, et tal oli alati, nii või teisiti väga halb olla (Tšiži väited, et Gogoli jaoks „oli elu kannatus” ja et ta ei nautinud õnne, mida „suudavad saavutada lihtsad inimesed”, mõjuvad lugedes äärmiselt usutavatena, kuigi …väljaspool konteksti võiks keegi neid nimetada rumal-küüniliselt ka „romantilisteks” klišeedeks).       

Kuid ega Tšiži peamiseks kirjutamisajendiks polegi mitte meditsiinilised küsimused  ja üksikasjad („Gogoli haiguse täpsel, kindlal diagnoosil pole minu arvates erilist tähtsust”), tal on üks teine mure. Ta heidab Gogolile küll psühhiaatri pilgu, kuid teeb seda moralisti positsioonilt, inimliku või ühiskondliku moraali seisukohast ja huvides. Läbi aegade on moraliste huvitanud küsimus kollektiivsest eetilisest eeskujust, ideaalinõuete kandjast, Sigmund Freudi mõistes siis kultuuri-Üliminast (das Kultur-Über-Ich, cultural super-ego), kelle rolli  täidavad Freudi sõnul „suured juhtidest isiksused, tohutu vaimujõuga inimesed” või – nagu Freudi termin juba ütleb – igat laadi tähtsad ja mõjukad Kulturträger’id. Kas saabki rääkida kultuurist ilma kultuuri-Ülimina(de)ta – isegi veel tänapäeval võime ju juhtumisi täheldada teatavat (diskrimineerivat) kalduvust eeldada suurtelt loojatelt ka väljaspool loometegevust midagi enamat kui tavalistelt inimestelt, justkui ei tohikski nad inimeste ja moraalisubjektidena  jääda alla oma teoste kõrgele kunstilisele väärtusele ja suurele ühiskondlikule kaalukusele (s.t nad ei tohiks ka kirjandusväliselt mõjuda harilike jobude, moraalsete värdjatena vms). Järgnev Tšiži tsitaat ongi erakordselt hea näide nii mainitud diskrimineerivast suhtumisest kui ka tungivast kalduvusest leida suurvaimude moraalipuuetele (nende nõmedale väiklusele, upsakale eneseimetlusele, vaimsele piiratusele jne) seesuguseid põhjendusi,  mis tavaliste mölakate puhul pähegi ei tuleks: „Paraku ei tohi unustada, et väga targa inimese suhtes peame olema palju rangemad kui tavalise inimese puhul; rumala inimese poolt välja öeldud labasus ja inetus ei viita sugugi tema psüühilisele haigestumisele; aga kui selliseid labasusi hakkab rääkima andekas inimene, siis on meil õigus kahtlustada haigust”.   

Lühidalt, kõigist ootustest hoolimata ei kanna kõik imetletud loojad või nii-öelda  suurvaimud kultuuri-Ülimina rolli siiski välja ja mõni juhtum – nagu näiteks Gogoli oma – võib moralistile paista erakordselt lootusetu. Just siis vajabki ta psühhiaatri tuge ja nii on ka Tšiž kogu oma vaimujõu ja professionaalsuse lasknud käiku vaid ühel eesmärgil – selleks, et välistada toda kohutavat võimalust, mida vapustatud Belinski ei söandanud oma kirjas Gogolile isegi välja öelda („Te kas olete haige ja peate kiiremas korras ravile minema, või – ma  ei söanda oma mõtet lõpuni välja öelda …”). Vaid psühhiaater suudab Tšiži sõnul õigesti hinnata „suure satiiriku moraalset palet, anda õige seletuse nende tegude põhjustele, mis pälvisid tema parimate sõprade meelepaha” – ja just seetõttu ongi tema, Tšiži moraalseks kohuseks anda kõigile usaldusväärne ja „lohutav teadmine”, et „paljukannatanud Gogol ei olnud haiguse tõttu oma halbade tegude eest vastutav”. 

Lugedes ei jäägi mingit kahtlust, et just  haigus tegi Gogolist moraaliebardi ja tõmbas alates 1841. aastast kriipsu peale ka tema loomingulisele tegevusele („Haigus mitte üksnes ei nõrgendanud varakult suure kirjaniku jõudu, vaid hävitas üsna peatselt ka tema vaimu”), kuid ega me tänapäeval sellist „leevendavat teadmist” nii väga ei vajagi, see, mis jääb, on looming, ja pealegi – eks mõju ju mis tahes kõrgendatud ootused kultuuriinimeste suhtes tänapäeval lausa naiivsete või anakronistlikena  (moralistide ja kultuuri-Üliminade ajad on möödanik, kuigi sporaadilisi erandeid ju ikka leidub). Igal juhul on aga huvitav ja õpetlik jälgida, kuidas Tšiž üritab irrutada väärtusliku osa vääritust, s.t loomingu elust ja kirjandusliku geniaalsuse maisest (moraalselt ja sotsiaalselt süüdimatust) isikust. Näiteks selgub, et Gogol ise ei näinud oma kirjanduslikus tegevuses sugugi nii suurt väärtust, nii nagu progressiivsed kultuuriinimesed tollal või praegu seda  käsitavad („Gogoli suurusluul, enese ülehindamine oli puhtalt patoloogilist laadi, seda tõestab seegi, et ta ei hinnanud üldse oma tõepoolest suuri teoseid või hindas neid väga vähe … ta ei mõistnud neid nii, nagu mõistame meie, seega peame ütlema, et ta ei saanud neist teostest aru”). Või siis teine näide: ettekujutus Gogoli palavast armastusest Ukraina vastu on küll kooskõlas sinisilmse ja idealiseeriva kuvandiga, kuid psühhiaatri külm pilk näeb kuvandist  läbi: tegelikult suutis Gogol armastada vaid iseennast, kallist Ukrainast, millest ta võimalikult eemal püüdis püsida, hakkas ta aga kirjutama konjunktuursetel kaalutlustelt („… ta märkas, et Peterburis tuntakse huvi Ukraina vastu ning ta otsustas seda rahateenimiseks ära kasutada”).     

Asja põhjalikult vaagides ongi Tšiž sunnitud järeldama, et „kunstiline geniaalsus oli suure satiiriku vaimsele isiksusele võõras” ja et Gogoli  geniaalsed teosed olid teisel pool tema enda vaimset haardeulatust, s.t Gogoli erakordne kirjanduslik andekus eksisteeris justkui millegi talle võõra, kõrvalisena, tema muust (vaimsest) tegevusest lahknevana („Gogoli geniaalsus avaldus otsekohe, väga varakult, juhuslikult, talle endalegi ootamatult, see ei olnud talle justkui omane … Geniaalsus oli justkui midagi eraldiseisvat, mis ei sulandunud Gogoli vaimulaadi ning seetõttu peab geniaalsuse ja geniaalsed  teosed haige kirjaniku ülejäänud vaimsest tegevusest alati lahus hoidma”). Huvitav on aga see, et kuigi Tšiž sooritab puhta lõike, keerab ta oma hiilgava operatsiooni siiski kihva (mis on ühtlasi hea näide, kuidas tekst nii-öelda ise dekonstrueerib binaarsetel vastandustel põhineva mõtteviisi): asudes otsima selgitusi Gogoli geniaalsusele, tema elust ja haigusest ekstraheeritud „võõrkehale”, satub Tšiž vastamisi millegi tundmatuga, mingi x-faktoriga ehk siis,  nagu ta lõpuks tunnistama on sunnitud, ikkagi haiguse endaga: „Tahes-tahtmata peame N. V. Gogoli geniaalsust seletama haigusega, üksnes sellega võib põhjendada niisugust järsku kõrvalekallet … ei keskkond, vanemate iseloom, kasvatus, lapsepõlvemuljed ega haridus – ühesõnaga, mitte miski peale haiguse ei seleta meile N. V. Gogoli imetlusväärseid võimeid … peaks ütlema, et geniaalsus on mingisugune ebardlikkus, kuid sel sõnal on halvamaiguline  tähendus”.     

Teadlasena jääb Tšiž niisiis monistiks, mis ka ei üllata: ta selgitab orgaaniliste põhjustega („aju ehituse eripäraga”) nii Gogoli-nimelist  kirjanduslikku fenomeni kui ka Gogolit kui psühhopatoloogilist isiksust ja tema lähtekohaks on keha võim vaimu üle (meenutagem, et Tšiži kaasaegse Sigmund Freudi lähtekoht oli risti vastupidine – vaimu võim keha üle, hingeliste „komplekside” võim looduslike tungide üle jne1 –, kuid Freudi huviorbiidis olidki peaasjalikult teist sorti nähtused, hinge-, mitte vaimuhaigused). Seega on Tšiž kirjutajana ka ise (ilmselt naiivselt) lõhestunud: moralisti  positsioonilt oli oluline kirjandusliku geeniuse lahutamine haigest inimesest, teadlase silmis oli aga geniaalsus haigusest lahutamatu või, täpsemalt, lihtsalt üks haiguse „kaasanne”, sattumuslik kõrvalsaadus („side-effect” või „by-product”), mille suhtes jäi Gogol ise sama süüdimatuks kui muus vallas.        Eks ole see Tšiži („skisofreeniline”) lõhestumine heaks näiteks teadlase või mõtleja kohtumisest (ja konfliktist) moralisti või ideoloogiga: kui üks vaatab tõe ebamugavasse kuristikku, siis teine üritab ebamugavustest üle saada lihtsate  ja mugavate vastanduste abil (geniaalsus versus haigus, kirjandus versus elu, hea versus halb)? Vastuolusid on Tšižil muidugi veelgi, näiteks: kõigest hoolimata näib Tšiž siiski uskuvat, et geenius jäi geeniuseks ka sügavaimas pimeduses ega minetanud päriselt kunagi oma vaistlikku võimet eristada head halvast, iseäranis oma (uute) teoste kirjandusliku väärtuse osas (grafomaanidel puudub see võime täielikult kohe algusest peale); et Gogol siiski taipas  mingi imetabase selgusega oma allakäiku nii inimese kui ka kirjanikuna ja surigi selle (talumatu) teadmise tõttu …       

Tšiži kirjutis Gogolist („Gogoli haigus”) on artiklikogumiku keskne, kõige pikem, põhjalikum ja minule ka kõige huvipakkuvam tekst. Peatun nüüd väga lühidalt veel ühel Tšiži tekstil, mida samuti läbib punase niidina mõistatusliku geeniuse teema („Puškin kui vaimse tervise ideaal”). Liikumine ideaalide suunas  on ränk, ideaalsete ja seejuures ka usutavate eeskujude leidmine võib olla keeruline – seda ehmatavamalt või lausa uskumatult mõjub, kui me seesuguse leiamegi. Ideaali kehastus võib mõjuda veelgi suurema mõistatuse, kõrvalekalde või häirena kui tema erisugused ja tavapärased antipoodid. Kui geniaalse Gogoli puhul oli psühhiaater vastamisi haiguse kui mõistatusega (miks geenius mõistuse kaotas, kas ja kuidas on geniaalsus seotud haigusega?),  siis Gogoli antipoodi Puškini puhul oli Tšiž vastamisi veelgi rabavama reebusega – ideaalse vaimse tervise mõistatusega (miks geenius mõistust ei kaotanud, miks ei ole geniaalsus seotud haigusega?).     

Kuivõrd Tšiž näib eeldavat, et hulluks minna on geeniuse (ja ränkades oludes ka inimese) puhul lihtsam ja mõistetavam kui mõistus säilitada, siis oligi Puškin talle midagi täiesti arusaamatut: „Mina kui psühhiaater imestan, kuidas suutis Puškin teda tabanud hädadega hakkama saada … ta oli vaimselt täiesti terve … Tal ei olnud närvisüsteemi kaasasündinud,  konstitutsionaalseid anomaaliaid … Puškin ei põdenud isegi neurasteeniat, ehkki teda tabanud õnnetused mõjusid vaimsele tervisele aastaid kahjulikult”. Eriti tänuväärne, kuigi arusaamatu näidismaterjal oli Puškin moralistile aga seeõttu, et ka „moraalses mõttes seisis ta keskkonnast mõõtmatult kõrgemal”. Lõpetaksin oma ülevaate aga ühe eriliselt mõistatusliku tsitaadiga (Tšiž libiseb sellest kiiresti, selgitusi andmata üle), tegu on Aksakovi  mälestuskilluga Gogolist: „Ta üllatas mind sellega, et hakkas kurtma oma haigust … Vaatasin teda üllatunud ja uskumatu näoga, sest ta tundus olevat terve, ning küsisin: „Mis haigus teid siis vaevab?” Ta vastas ebamääraselt ja ütles, et tema haiguse põhjuseks on raamatud”.   

1 Kõige rumalam asi, mida ma kohalikust kirjasõnast Freudi kohta lugenud olen, on väide, et Freud taandas inimese loomalikele tungidele – ei, Freud lihtsalt soovis, et me suudaksime olla mõistlikud, moraalsed  ja õnnelikud ka ilma usuta hinge surematusse jms. Kuidas, kui küüniliselt või pessimistlikult Freudi soovi suhtuda, on omaette teema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming