Globaalne ulme Helsingis

Soomes 75. Worldconil välja antud Hugo auhinnad näitavad, et ulmekirjandus on värske ja elujõuline. See teeb võimalikuks ka eesti ulmekirjanduse edu rahvusvahelisel areenil.

JUHAN RAUD

9. kuni 13. augustini peeti Helsingis World Science Fiction Convention ehk Worldcon. Tegemist on vanima rahvusvahelise ulme- ja fantaasiakirjanduse messiga: seda on peetud igal aastal 1939. aastast peale, kui välja arvata paar pausi Teise maailmasõja ajal. Ehkki Worldcon pole omataoliste ürituste seas enam kaugeltki suurim, on see kahtlemata ulmekirjanduse väljal tänapäevani kõige olulisem. Worldcon on nimelt just see üritus, kus antakse välja Hugod, ulmežanri prestiižseimad auhinnad.

Tegemist on vabatahtlike organiseeritud rändava üritusega: igal aastal saavad osalejad hääletada, kus ülejärgmine festival kahe aasta pärast korraldatakse. Ühe korraliku Worldconi ettevalmistamine võtabki umbes kaks aastat aega. Kui lõviosa convention’eid on toimunud USAs, siis sel suvel jõudis see meile päris lähedale.

Helsingi Worldcon oli juba 75. Aukülaliste kõrval, nagu Nalo Hopkinson, Walter Jon Williams, Johanna Sinisalo, John-Henri Holmberg ja astronaut Kjell Lindgren, olid kohal mitmed teisedki ulme- ja fantaasiakirjanduse superstaarid. Eesti keelde tõlgitud teoste autoritest võib mainida näiteks Robin Hobbi ja George R. R. Martinit, Charlie Strossi, Jeff Vandermeeri, Joe Abercrombie’t ja peaaegu kõigil World­conidel käinud vanameistrit Robert Silverbergi.

Kokku oli viis päeva kestnud kirjandusfestivalil kohal 7119 inimest rohkem kui 64 riigist: seega on Helsingi World­con pika ja auväärse ürituse ajaloos suuruse poolest teisel kohal.¹

Ja oli, mille üle rõõmu tunda.

Suomikumma’st hiina ulmeni

Filmi- ning kirjandusteoreetik ja filosoof Steven Shaviro on avaldanud arvamust, et ulmekirjandus on tänapäeval filosoofiale kõige olulisem kirjandusžanr, umbes samamoodi, nagu realistlik romaan oli seda XX sajandi alguse kriitilisele teooriale.² Ulme ja muu kirjanduse piir on ammu ähmastunud ning pidevalt kerkib üles uusi alažanre, samuti kohalikke koolkondi. Üks põhjusi, miks World­con sel aastal just Helsingis peeti, ongi tõenäoliselt soome ulmekirjanduse kasvav rahvusvaheline populaarsus. Viimastel aastatel on kogu maailma ulmefännide huviorbiiti tõusnud suomikumma (ingl Finnish weird).

Suomikumma termini võttis kasutusele soome ulmekirjanduse üks juhtfiguure Johanna Sinisalo. Heidi Iivari on seda žanri iseloomustanud nõnda: „Maagilisest realismist ning new või weird fiction’ist (China Miéville) erineb suomikumma selle poolest, et rõhk on soomlusel: melanhoolne põhjala, soome pärimuskultuur ning soomlaste eriline suhe looduse, eelkõige metsaga. [—] Žanrist on kujunenud samasugune kaubamärk nagu soome krimikirjandusest.“³ Sinisalo kasutas seda terminit tähistamaks spetsiifilist soome autorite kirjandust, mis küll sisaldab üleloomulikke ja irreaalseid elemente, kuid ei sobi päriselt ei fantaasia, teadusliku fantastika ega maagilise realismi alla. Küll võib aga suomikumma’s kohata kõigi nende elemente. Sinisalo kõrval viljelevad seda voolu näiteks (ka eesti keelde tõlgitud) Emmi Itäranta ja Leena Krohn, aga ka Pasi Ilmari Jääskeläinen ning Leena Likitalo. Rahvusvahelise tähelepanu eest võivad soomlased kindlasti muu hulgas tänada Ann ja Jeff Vandermeeri, kes on skandinaavia ulmet ja fantastikat väga aktiivselt USAs reklaaminud. Muidugi on suomikumma žanril ka kodumaal rohkelt lugejaid, kellest paljudele oli tänavune Worldcon esimene. Ametlike andmete kohaselt oli tänavu esimest korda Worldconil inimesi üle kahe tuhande.

Ulmemess pakkus kõigile midagi: kavas olid nii akadeemilised ettekanded, vestlusringid, kirjanike autogrammitunnid, filmiseansid, mitmesugused töötoad kui ka lihtsalt fännide vabas vormis koosviibimised. Eksperimentaalse hip-hop’i bänd Clipping, parima dramaatilise lühivormi Hugo kandidaat, andis kaks kontserti. Kokku oli festivalikavas üritusi mitmesaja tunni jagu. Käis elav arutelu: jutuainet pakkusid küberpunk, võrdlev mütoloogia, queer-tegelased ulmes, tõlkeprobleemid, naissoost autorite kirjutatud militaarulme, araabia muinasjuttude mõju tänapäeva fantastikale jpm. Akadeemilised ettekanded olid seevastu teemaplokkidesse jaotatud: näiteks keskendusid ühel päeval kõik ettekandjad posthumanismile, kliimamuutusele ja antropotseenile, teisel aga võeti luubi alla hoopis hiina ulme spetsiifika jne.

Sisse oli seatud ka laadaplats, trade hall, kuhu pääses osavõtumaksu maksmata. Seal müüdi raamatuid ja kõikvõimalikku nänni. Kirjanikud andsid seal ka teatud kellaaegadel autogramme – nii mõnegi populaarsema autori, näiteks Robin Hobbi või Cixin Liu allkirja saamiseks pidi järjekorda võtma kõvasti varem. George R. R. Martini puhul tuldi isegi kaks tundi varem kohale. Pikkadele järjekordadele vaatamata sai Worldconil kirjanikega siiski ka vabalt suhelda. Fännid avaldavad kirjanikele au, kuid nood on ise ka tihtilugu fännid ennekõike. Nii võis messi esimesel päeval näha laadaplatsil teiste seas ka Robert Silverbergi vanade ulmeklassikaköidete vahel uudistamas ja temaga juttu ajada.

Hugode väljaandmisel võidutsesid naised

Kogu Worldconi peasündmus on Hugo auhindade tseremoonia. Need raketikujulised trofeed on saanud oma nime XX sajandi alguses tegutsenud toimetaja ja leiutaja Hugo Gernsbacki järgi ning on tänaseni üks olulisemaid ulmekirjanduse sümboleid. Sageli on märge „Hugo võitja“ lugejale juba piisav põhjus, et tundmatu teos poeriiulilt näppu haarata. Kuna kõik Hugode kandidaadid on esitanud Maailma Ulmeühingu liikmed, kelleks saab Worldconi messi osavõtutasu makstes, ning võitjaid ei otsusta žürii, vaid samuti Worldconile registreerunud liikmed, võib ühtlasi öelda, et Hugo on ulmežanri kõige demokraatlikum auhind. (See on, tõsi küll, viimastel aastatel tekitanud ka probleeme.⁴)

Laureaatide nimekirja leiab netiavarustest hõlpsasti.⁵ Mainida tasub, et enamikus kategooriates osutusid sel aastal võitjateks naised, kusjuures mitte kõik pole valged. Etteaimatavalt ärritas see mõningaid konservatiivseid meesfänne, kes leidsid, et küllap on tegemist mingi poliitilise vandenõuga – justkui tohiksid ainult nemad ulmet ja fantastikat nautida ja kirjutada. Tegelikult on viimastel aastakümnetel esile kerkinud järjest enam häid ja huvitavaid ulme-, õudus- ning fantaasiakirjanikke, kes pole alati vaid valged heteromehed. Nüüdseks loeb ja kirjutab ulmekirjandust järjest laiem hulk inimesi, mistõttu on igati loogiline, et nende paremad teosed ka auhindu korjavad. Pealegi, mida rohkem erinevaid kirjanikke, seda rikkam ja dialoogilisem on ulmekirjanduse väli – ega vanad klassikud ära ei kao. Helsingis välja antud Hugod näitavad seega ainult seda, et praegune ulme on värske ja elujõuline. Sama tendents teeb teoorias võimalikuks ka eesti ulmekirjanduse edu rahvusvahelisel areenil, kuna meiegi liigitume maailma skaalal vähemuste hulka.

Kõige olulisema ehk parima romaani Hugo võitis teist aastat järjest N. K. Jemisin, seekord oma teosega „Obeliskist värav“ („The Obelisk Gate“), mis on tema „Katkise maa triloogia“ teine osa. Loodetavasti laseb mõni kirjastus need romaanid nüüd kellelgi ka eesti keelde tõlkida. Parima uue kirjaniku tunnustuse, Camp­belli auhinna, mis antakse välja samuti igal Worldconil ning mida peetakse Hugodega võrdseks, sai tänavu ulmekirjanik, ajaloolane (ning erakordne a cappella laulja!) Ada Palmer, kelle liigutav tänukõne oli ühtlasi üks tänavuse Hugode tseremoonia kõrghetki.

76. Worldcon tuleb küll paraku jälle USAs, kuid ülejärgmine leiab aset juba meile palju lähemal, Dublinis. Tasub kohale sõita!

1 http://www.worldcon.fi/whos-coming/member­ship-statistics/

2 Steven Shaviro, Connected, or What it Means to Live in the Network Society. 2003, lk x.

3 Heidi Iivari, Nostalgia meie maailma järele. – Sirp 27. III 2014.

4 Vt Tanel Pern, Kutsikate tants auhinnakatla ümber. – Sirp 27. V 2016.

5 http://www.worldcon.fi/wsfs-hugos/hugo-awards/hugo-award-winners-2017/