Greifswaldi maraton – kolm päeva ja viisteist kirjanikku

Peeter Helme, Eesti Ekspressi kirjandustoimetaja

Kirjanduse mõistmiseks on vaja lugeda. Seda teavad kõik. Aga kirjanduse tunnetamiseks lugemisest alati ei piisa. Sain sellest aru, viibides novembri alguses Põhja-Saksamaal, vanas Läänemere-äärses ülikoolilinnas Greifswaldis. Selles linnas toimus nimelt juba 12. korda kirjanduskonverents „Noor Euroopa kirjandus” ehk „Junge Literatur in Europa”. Üritustesarja korraldajaks on Hans Werner Richter-Stiftung, mis on oma nime saanud oma loominguga vähetuntuks jäänud, kuid sõjajärgse Saksa kirjanduselu korraldajana võtmerolli täitnud autori järgi. Nimelt oli Richteri teene, et moodustus suurt osa sõjajärgse Saksamaa salongikõlbulikku kirjandust ühendanud rühmitus Gruppe 47.

Ja seda vaimu – et kirjanikud tulevad kokku, loevad üksteisele oma tekste ette ning diskuteerivad nende üle avameelselt ja kriitikat kartmata – püüab elus hoida ka igal sügisel Greifswaldis toimuv üritus.

Ettevõtmine on iseenesest üsna kammerlikku laadi (kohal oli 15 kirjanikku) ning mõneti ka eksitava pealkirjaga. Kuigi konverentsil on aastate vältel sageli viibinud eestlasi (näiteks on seal käinud Elo Viiding, Jan Kaus, Rein Raud, Jürgen Rooste jpt) – selle eest suur tänu Irja Grönholmile, kelle lobitööta poleks see võimalik! –, on „Noor Euroopa kirjandus” suhteliselt Saksamaa, täpsemalt saksa keele keskne ettevõtmine.

Ja väga karm ettevõtmine. Tseremoonitsemise peale suurt aega ei raisata: ürituse esimesel päeval peetakse üks lühike tervitussõnavõtt, räägitakse natuke korraldusest, sellele järgneb kiire tutvumisring ja siis läheb lahti. Tund aega esineja peale, siis tund järgmise peale, kohvipaus ning jälle tund ja tund. Järgmine päev on veel karmim: hommikul poole kümnest õhtul seitsmeni (tõsi, kahetunnise lõunavaheaja ja kahe pooletunnise kohvipausiga) toimuvad lugemised ja arutelud. Iga kirjanikku modereerib üks kirjandusteadlane, kes juhib pärast teksti ettekandmist ka diskussiooni.

Võib küsida, kuidas on niimoodi võimalik üldse midagi meelde jätta. See on ju umbes sama hullumeelne nagu mõnda kodumaist filmifriiki tabav PÖFFi-maania, mil päevas vaadatakse ära 5–7 filmi ja lahkutakse pärast kinost, silme-esine maailm virvendamas. Ja nii ongi. Ei virvenda küll võib-olla silmis, vaid kumiseb kõrvus, kuid muus osas vahet pole.

Kui lugeda tagantjärele konverentsi kava ning püüda panna kõigi viieteistkümne osaleja nime juurde õige nägu, hääl ja tekst, läheb kohati ikka raskeks. Jah, algus on kerge: Šveitsist pärit ning paralleelselt saksa ja retoromaani keeles kirjutava Arno Camenischi (sünd 1978) laulvat intonatsiooni, kohati võõramaalasele võimatut hääldust ning tundmatuid sõnu sisaldavat etteastet on võimatu unustada. Kuid sellele järgnenud Berliini lood – kokku vist kolm –,mis esindasid lapsepõlvemälestusi küll Ida-, küll Lääne-Berliinist, lähevad tagantjärele paraku natuke sassi. Mitte et ette loetud enam kui pooletunnised katkendid oleksid tingimata olnud halvad või et esinejad oleksid jätnud endast rumala või andetu mulje, aga lihtsalt – võõrad teemad, kohati veel väga spetsiifilisedki. Selle taustal on huvitav küsida: kuidas võiks näiteks Andrei Hvostovi „Sillamäe passioon” võõramaalasele mõjuda? Kas ta naeraks? Nutaks? Või kehitaks õlgu?

Igaühele oma, ilmselgelt. Ja seda rõõmustavam oli kogeda tõeliselt võimsaid tekste, näiteks Judith Zanderi (sünd 1980) seni avaldamata lapsepõlveteemalist lühijuttu „Meri” („Die See”), mis nii luulet kui proosat avaldanud autori suust kõlas sügavalt läbitunnetatu ja täpsena. Või Gregor Sanderi (sünd 1968) novelli „Vastuvalgus” („Gegenlicht”), kus Lapimaa sünges polaaröös lahatakse ühemunakaksikute koosolemise traagikat.

Eks asi ongi muidugi ka tekstides endis. Sakslastel on pikkade proosapalade avaliku ettelugemise traditsioon tugev ja õitsev. Näiteks toimub igal kevadel paralleelselt Leipzigi raamatumessiga linnas ka ürituste sari „Leipzig loeb” („Leipzig liest”), mille kavas oli tänavu üle 1500 ürituse, kus vältel kirjanikud lugesid oma tekste kõikjal, alates messikeskusest ning lõpetades surnuaedade ja autoremonditöökodadega.

Võib oletada, et saksa publik kuulab seetõttu mõnuga ka katkendit pikemast terviktekstist ja ilmselt just harjumatule inimesele on parem, kui loetakse ette terve lühijutt, mitte romaanikatkend.

Aga sõltumata sellest, kuidas üks või teine tekst mõjus, kui hästi või halvasti seda ette kanti või kui universaalse ja olulisena etteloetu mõjus, on „Noor Euroopa kirjandus” kahtlemata inspireeriv üritus. Seda põhjusel, et tegu on üritusega, kus põhimõtteliselt osalevad ainult kirjanikud. Nii esinejate kui kuulajatena. Jah, Joel Haahtela (sünd 1972) tõi muidugi saali Ernst Moritz Arndti ülikooli (Greifswaldi ülikooli ametlik nimi) fennistika osakonnast arvukalt soome keelt õppivaid noori ning tšehh Pavel Bryczi (sünd 1968) ja Berliinis elavat venelast Dmitri Dergatševi (1977) saabusid kuulama slavistikatudengid, kuid peamiselt olid kirjanikud isekeskis.

Võib-olla kõlab see intsestuaalselt või konnatiigilikult, kuid vähemalt väljast tulnuna mul seda tunnet polnud. Kujutan küll ette, et noortel saksa literaatidel võib teinekord ühes ruumis koos olla natuke ebamugav – keerleb ju kogu Saksa kirjandus-Geschäft auhindade, stipendiumide ja toetusrahade ümber, mida ihalevad võrdselt kõik, saavad aga vaid vähesed –, kuid kõrvalseisjana oli kogemus ainult meeldiv. Sai lobiseda enam-vähem omavanuste inimestega, kes samuti kirjutavad, mõtlevad kirjandusest ning annavad tahes-tahtmata uusi ideid ja vaatenurki.

PS! Loodan, et Hans Werner Richter-Stiftungi konverentsile kutsutakse edaspidigi Eesti kirjanikke ning julgen seda soovitada eriti autoritele, kes end saksa keeles kodus tunnevad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming