Hõimukalender on ühistöö

 

Livia Viitol küsitleb kauaaegset hõimukalendri koostajat, rahvaluuleteadlast Kristi Salvet. Kalendri on kujundanud Tiit Rammul.

Äsja ilmunud 2008/2009. aasta kalender sisaldab väga põneva valiku soome-ugri rahvaste rahvalaule. Kui mitu kalendrit olete koostanud?

Täpset arvu ei teagi, aga olen olnud enamiku hõimukalendrite juures – täielikuks erandiks esimene. Seetõttu ei oska öelda, kellel see tänuväärt mõte kalendrit teha esimesena pähe tuli. Erandlik oli ka 2003. aasta kalender, kus valisin ainult tähtpäevad, kuna tekstiosa koostas Enn Ernits. Selle ja esimese kunstnik oli Loit Jõekalda. Minu koostöö on algusest peale seotud Kadri Viiresega ja  meeskonnaga, kus määrav on tema ise, sinna kuulus veel Mare Raidma ühel aastal ja Tiit Rammul  pidevamalt. Stabiilselt on meeskonda kuulunud Eha Viluoja toimetajana, samuti tõlkijad Tatjana Nikitina, Henni Ilomäki, Sirje Ainsaar. Viimased tõlgivad need tekstid, mis vaja, vastavalt vene, soome ja inglise keelde.

Õnnelik inimene nagu ma olen – kõik mu tööd on huvitavad ja ka kalendritegemine. Kimpus olen muidugi alatihti olnud, aga ka väga rõõmus – ning see kokku ongi huvitav mu meelest.

 

Soome-ugri rahvaid on palju ja nende folkloor on rikkalik. Ka tähtpäevi on palju. Kuidas kalendritegija töö käib?

Esimene kord, kui ma koos Mall Hiiemäega kaasa lõin, otsustasime teha ülevaated soome-ugri rahvaste iga kuu tähtpäevadest ja kommetest-uskumustest. See oli tore: jagasime kuud ära, kirjutasime, siis tegime vastastikku täiendusi. Hiljem, kui tegin tekstiosa üksi, otsustasin, et ehe folklooritekst on parem, ja läksin neile üle. Ülevaatel oleks ju oht hakata ennast kordama, sest tähtpäevi on ikka piiratult.  Valdavalt on need folklooritekstid kas rahvalaulud või – ja seda paraku enamasti, sest mõelgem vaid läänemeresoomlaste, mordvalaste, obiugrilaste parallelismile, mis ei lase asju „lühidalt ja konkreetselt” öelda – laulukatked, kuigi vahel olen valinud ka vanasõnu ja kalendritähtpäevadega seotud  ilmatähelepanekuid ja -endeid, samuti mõistatusi, loodushäälendeid jm. Alguses lähtusin ikka valikul kuust, selle  järel siiamaani rahvusest, keda esitab sama lehekülje pildiosa.  

Olude sunnil olen kahe kolmandiku keelte osas sunnitud kasutama kaudtõlkeid. Muidugi, ungari keele oskajaid Eestis piisab, aga mida teha handi ja mansi keelega? Ja näiteks mari keelest saan ise mõnevõrra aru ning siis, kui näib, et kasutatud raamatu  tõlge pole täpne, on mind aidanud, nagu ka udmurdi, komi, ersa keele puhul, seda keelt emakeelena rääkivad sõbrad ja kolleegid. Neid  ikka jagub, alates  omaaegsest  professor Ariste aspirandist Niina Aasmäest kuni viimastel aegadel hõimuprogrammi toel Eestisse õppima tulnuteni. Aga oleks ju keerukas, kui udmurt valib ühe laulu, ungarlane teise ja komi kolmanda – ja ülejäänud üheksa jääksid minu hooleks. Niisiis olen  julgelt tõlkinud saksa, inglise, vene ja soome keelest, rääkimata siis vepsa, karjala ja liivi keelest – ning soome keelest kui originaalkeelest. Ma olen valinud kompromissvariandi poeetilise ja otsesõnalise tõlke vahel – iga kord iga rea juures kõheldes, kummale poole kalduda. Kui pole proovinud, siis  ei kujuta ettegi, et näiteks soome või karjala runovärsi tõlkimisel ei õnnestu vahel kuidagi algriimi edasi anda. Teine häda on, et tõlkes jääb värss liiga lühikeseks ja lombakaks.  Veel keerulisem on hoopis erinevatele poeetilistele printsiipidele rajatud rahvalauludega, mis on omased kaugematele hõimurahvastele.

 

Tekst on ju tegelikult moto, mis annab igale kuule tähenduse ja võimendab kalendri kasutaja kujutlust. 2009. aasta kalender on soome-ugri ornamendi kalender ja siin tundub võim olevat kirjutaja käes: ka ornament, olgu see kirikinnas või puidu sisse põletatud muster, on kirjutamine. Ornamendi juurde rahvalaulu valimine on antud juhul eriti põnev. Mis määrab valiku?

Eks ole aluseks ikka ühelt poolt kalendrikuu, teiselt iga numbri teema – eelmisel olid selleks lapsed, äsja ilmunud kaheaasta-kalendril soome ugri kirjad. Aitab ka konkreetne pildimaterjal, mille Kadri Viires mulle töö algusjärgus saadab. Need kõik on nagu mere- ja maamärgid, piiritähised, mille järgi oma otsingud ette võtan. Ja kuna hakkan seda aegsasti, hiljemalt eelmise aasta alguses tegema, siis võib hõlpsasti juhtuda, et mõnd värsket uurimust lugedes leian viite väljaandele, kus ju võiks midagi kalendrigi jaoks olla. Hangin siis selle, sirvin ja loen – ja jääb kaks võimalust: kas leian või ei. Kui leian, on väga hästi, aga kui ei leia, on ka hästi, sest olen tutvunud raamatuga ja saanud veidi targemaks igal juhul. Teiselt poolt võin võtta sihiteadlikult kätte „Volkslieder der Liven’i” – sest ega ammendavamat kogu liivi lauludest ole ega tule – ja vaadata, mis seal (meie vanas omatähenduses) kirjade kohta leidub. Tänapäeval kõneldakse muidugi mustritest ja ornamentidest. Ning leitu hulgast valin loomulikult selle, mis on minu meelest ilusam, millele silm peale jääb, millest ei raatsi loobuda, isegi kui seos teemaga  näib nõrgavõitu.  

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming