Haav laubal

Paavo Matsin

Leo Perutz, Viimsepäevameister. Tõlkinud Ilme Rebane. Eesti Raamat, 2006. 134 lk.  

XX sajandi alguses ilmus päris mitmeid teoseid, kus müütilisi tegelasi või sündmusi üritati taandada inimese alateadvusele. 1915. aastal ilmunud Gustav Meyrinki romaanis “Golem” kujutatakse näiteks juudi legendidest tuttavat rabide poolt ellu äratatud savimeest, golemit, eelkõige kui inimeste kollektiivsest alateadvusest ikka ja jälle esile kerkivat algkuju/arhetüüpi. Tegelane Zwakh iseloomustab golemit nii: “Olen mõelnud kõige selle üle sageli ning kaua ja mulle näib, et pääsen tõele kõige lähemale öeldes: kord iga inimpõlve kestusel tabab järsku mingi psüühiline epideemia juudi linnaosa, haarab mingi meile tajumatu eesmärgiga kõikide hinged ja elustab mingi õhupeegeldusena iseäraliku olendi piirjooned.” Ja edasi (see on ) “…psüühiline plahvatus, mis kihutab meie unenäod päevavalgele, et sünnitada – nagu looduses välku – siin kummitust, mis oma kuju, kõnnaku ja žestidega peab ilmeksimatult ilmutama massipsüühika sümbolit – kui me vaid õieti taipame vormide salapärast keelt?” (lk 31 “Golem”, Kupar, 1994).

Seega kujutatakse teoses golemit pigem psüühilise fenomenina, mis tuleb kollektiivsest alateadvusest, kui legendaarse savist valmistatud mehena, nagu ta esines juudi pärimustes. Jung ise kasutas kollektiivse alateadvuse mõistet esimest korda alles 1916. aastal. Loomulikult oli nähtus ise tuntud teiste nimetuste all juba aastatuhandeid. Kuna sajandi alguses suheldi aga väga palju kohvikutes, siis erinevad ideed, sealhulgas ka Jungi ideed võisid levida äärmiselt kiiresti. Nii näiteks võis olla üheks võimalikuks kontaktisikuks keegi Otto Gross, kes, olles küll Jungi patsient ja hull, viis ise kohvikutes läbi psühhoanalüütilisi vestlusi huvilistega. Selliste boheemlastest patsientide kaudu võisid ideed kollektiivsest alateadvusest jõuda ruttu ka samu kohvikuid külastanud kirjanikeni. 

Leo Perutz, kes ka nagu tema kaasaegne Gustav Meyrink, oli oma elus pisteliselt seotud Prahaga ja kes nagu viimati nimetatugi pöördus isikliku kriisi ajal abisaamiseks okultismi poole, esitab 1923. aastal ilmunud teoses “Viimsepäevameister” põhimõtteliselt analoogse vaate. Ta kujutab Viimse Kohtupäeva sündmusi kui midagi, mis võivad vajaliku katalüsaatori olemasolul (raamatus on selleks suitsusegu, droog, mida saab valmistada XVI sajandi saladusliku retsepti alusel) ärgata inimese alateadvuses ja viia eksperimenteerija suitsiidini. Peab kohe ütlema, et erinevate narkootiliste ainetega katsetamine oli tollastes okultistlikes ja kirjanduslikes ringkondades laialt levinud. Perutz asetab tollase kunstimaailma ette nagu peegli, kuna ohtliku ja veetleva viimsepäevasegu tõttu teevad enesetapu tema teoses just mitmed kunstiinimesed, kes üritavad oma loomingulisust turgutada. Saabuvad nägemused sunnivad aga haarama surma järele. Ka igaüks, kes asub juhtumit uurima ning jõuab seguni, käib sama ohtlikku rada. Kõigil on midagi, mis võiks kõnelda viimse kohtu ees nende vastu.

 

Perutzi trikid

 

Peene  irooniana mõjub seik, et kõigepealt peetakse surmade põhjustajaks mingisugust ebaesteetilist (paks, rasvunud) monstrumit, kes kütib õilsaid ja süütuid kunstiinimesi. Või siis näitleja Bischoffi surma puhul ohvitserist parunit, kellel on olnud suhe tema naisega. Fiktiivses väljaandaja lõppsõnas vihjatakse, et kogu fantastilisevõitu loo oligi kirja pannud parun, et tõendada iseendale, nagu poleks ta süüdi. See sõnum ja võimalus paneb kogu teose nagu vibreerima ja peaks lugejat sundima paljusid detaile ümber hindama. Võimalus käsitleda teose autorina parun von Yoschi kui osavat lugejaga manipuleerijat suunab tõesti juba teise pilguga jutustatule tagasi vaatama. Peategelase kummaline passiivsus, põhjendamatud meeleolumuutused jne, mis algul lugemise käigus võivad mõjuda kirjanik Perutzi kohatise küündimatusena, saavad nii justkui vettpidava põhjenduse, parun Yosch ei peagi ju olema eriline kirjamees. Vastupidi. Iga puudus või küsitavus tekstis muutub nii hoopis paljutähenduslikuks tugevuseks, mis iseloomustab Yoschi isikut ja käekirja. Ta ei peakski paremini kirjutama. Seega Perutzi trikk väljaandja lõppmärkuses mainitud võimaliku autorsusega on vaieldamatult efektne. Kas aga sellest peab piisama muidu suhteliselt keskpärase raamatu meeldima hakkamiseks, on iseküsimus. Niimoodi arutledes tundub õhku jäävat ikkagi  mõnigi episood või pisiasi teoses, mis nii algul “süütul lugemisel” kui ka pärast Yoschi autorsuse väljakäimist mõjus/mõjub põhjendamatult. Võib-olla tõesti ei peagi ohvitser Yosch eriti osavalt ja kütkestavalt kirjeldama kas või mõnda apteeki või erakorterit, aga “süütult lugedes” tundus midagi puudu jäävat. Näiteks Meyrinkiga teose atmosfääri loomises võistelda ta ei suuda. On see Yoschi tugevus või Perutzi nõrkus? Kui piirduda ainult Perutzi käesoleva teosega, siis ei ole võimalik vastust anda. Ja selles paradoksis on geniaalsuse aroomi küll ja rohkemgi. Perutzi (või peaks nüüd kirjutama Yoschperutzi?) keel on üldiselt poeetiline, aga kui võrrelda veel kas või Nabokovi “Luzini kaitse” peategelast enesetapuni viinud filigraansete nägemustega (mis samuti ammutasid oma jõu elus kogetust ja segunesid hävitavalt argireaalsusega), siis jääb rittmeister von Yoschi kogetu/kirjutatu kahvatuks. Nabokovi kõrval mõjub küll enamik kirjandusest täiesti küündimatuna, aga ikkagi. Küpsise maitset on väga raske tagantjärele mõjutada. Perutzi üritab seda teha. Nabokovit lugedes mõjuvad maletaja enesetapp ja üldse nägemused aga nii veenvalt, et autor (küpsise ulataja) võib ka sedaviisi kirjutades vabalt küpsistuda.

 

Initsiatsiooniromaani võimalused

 

Vene kirjandusteadlane Vladimir Krjukov on kirjutanud seoses Gustav Meyrinki romaanidega (eriti “Valge dominiiklane”) sellest, kuidas teos võib harukordsetel juhtudel, kui lugejas leidub vastuvõtlikku pinnast justkui pühitseda, initsieerida väljavalitud lugeja, tungida tavateadvuse eest suletud hingesoppidesse. Põhjuseks, miks kirjanik on loonud sellise teose, võib olla arusaamine, et keel ei sobi piiridetaguse tõe edasiandmiseks. Arvan, et selliste tekstide üheks tundemärgiks, ja nende ehtsuse garantiiks on teatav unenäolisus, katkendlikkus, rohked tegevuse katkestused, tegelemised mäluprobleemidega, unustamistega, tegelaste kummalised kukkumised teistesse paralleelreaalsustesse, rohked uinumised ja ärkamised uude olukorda, anamneetilised otsingud. Need ei ole autori poolt teadlikult konstrueeritud, vaid teispoolsuse läbilöögi kohad. Eesti kirjanikest võiks siinkohal mainida eriti Maara Vinti, kellel hiljuti ilmus alkeemilist teisekssaamist, isiksuse individuatsiooni kandev autorile omaste luksuslike illustratsioonidega “Roosipoiss umbrohuvangis” (Tiritamm, 2005). See protsess, iseendakssaamine ei ole otsene tee, pigem võiks seda iseloomustada tsüklilise või spiraalse liikumisena. Nii liiguvad ka unenäod kui alateadvuslike protsesside avaldused ümber keskpunkti, püüdes temasse. Sellistele spiraalidele võib paralleeli leida taimede kasvamises. Ka unenägudes, fantaasiates ja spontaansetes joonistustes ilmnevad tihti taimemotiivid, alkeemias on näiteks puu hermeetilise filosoofia üks sümbolid. Kui vaadata Maara Vindi pilte, siis nii kirglikult ja rohkelt ei kujuta taimi küll mitte ükski teine eesti kunstnik või kirjanik. Järeldus? Sellises ilmnemises on peidus midagi maksimaalselt ausat.

Siit tuleneb  ka Perutzi teose tugevus. Von Yosch kukub samuti pidevalt ajast välja, tal on paljustki ebaselged mälestused. Eriti tähenduslik on aga haav laubal, mille teket parun ei mäleta. Need on romaani võimsamad kohad. Lõpuks ei olegi oluline, kes von Yoschi tegelikult Perutzi loodud fiktiivses reaalsuses lõi. Ka lugejal on õigus mäletada ja unustada. Meenutada kas või kunstiajaloost seda, et Michelangelo kuulsal “Viimsel kohtupäeval” Vatikanis on kujutatud jõulisi atleetlikke ingleid, kes peksavad jõhkralt rusikatega allapoole neid surnuist ülestõusnuid, kelle koht ei ole paradiisis. Või unustada see kui ilmselt täiesti ebaoluline uitmõte, millel paruni ega Perutziga mingit pistmist ei ole. Ainus küsimus oleks, kust selline mõte ikkagi tuli? Kas see viimaks ei tähenda, et ongi käivitunud “Viimsepäevameistri” hukatuslik lugeja initsieerimine, mille käigus alateadvus asub iseenese üle kohut mõistma ja raamat kukub põrandale.