Häilimata hõbe

Mart Kangur on riikliku kultuuri aastapreemia pälvinud luulekogus „liivini lahti“ kriitiline kultuurisõja pidajate suhtes.

PAUL RAUD

mul on tunne
et ma pole veel kunagi
midagi öelnud
olen ainult laotanud sõnu
enda ette
otsekui puhastamata
seeni
istunud maha
nuga pihus
aga seda on juba
peetud ütlemiseks

Nii kirjutab Mart Kangur oma kolmanda luulekogu „liivini lahti“ alguses (lk 8), olles ennist tervitanud lugejat sõna / köögipoolele / kus kõik on alles / garneerimata / serveerimata / eksponeerimata, kuid sellega / tegeletakse (lk 5). Seekord näib luuletaja olevat siiski sõnaseentega ka midagi ette võtnud: ta pole neid küll päris piduliuale sättinud, ent maitsvamaid sellegipoolest natuke puhastanud ja võib-olla soustigi vaikselt podisema pannud.

Kummalisel kombel mõjub luuletekstis toores sõna tihtipeale palju serveeritumalt ja eksponeeritumalt kui veidi peidetud sõna, millel liha rohkem luudel (või siis marinaadi rohkem kübaral). Kui Kanguri teise luulekogu „kõrgusekartus“ (2015) sõna jäi võib-olla natuke tooreks, siis esimese raamatu „kuldne põli“ (2009) sõna on jällegi (liiga) valmis ja lihav. Oma viimases kogus on Kangur otsinud ja leidnud tasakaalu nende kahe lähenemise vahel ning proovib seekord hoopis pooltoorest sõna.

Mitu kriitikut on püüdnud seletada ning mõtestada, kuidas Kanguri luule lugejaga (ja luule lugejaga) toimib või ideaalis toimida võiks. Vaieldamatult saab sellega kõige paremini hakkama Hasso Krull, kes on kirjutanud Kanguri „kuldse põlve“ kohta: „Igatahes on selge, et Kanguri luule kaks poolust [s.o emotsionaalsus ja võõritusvõtted] on teineteisega tugevasti seotud, ja seotud kummalise sõlmega: emotsioon hargneb siin lahti siis, kui sikutada võõritusvõtete [s.o vaatepunkti ootamatu muutumine, maskid ja intertekstuaalsus] otsast.“1 Selguse mõttes võiks võõritusvõttena määratleda ka igasuguse eksponeeritud sõnamängu. Krulli paljastatud kummaline sõlm elab edasi autori hilisemas luulepuntras. Muide, just seetõttu ei ole võimalik Kanguri luuleridu tsiteerida, ilma et ülejäänud luuletuse puudumine valusalt tunda annaks. Üldisemalt seisneb küsimus aga hoopis selles, kuidas sõlm esile kerkib ning kas lugejal on võimalik seda ülepea lahti harutada.

„liivini lahti“ kogub neid Kanguri tekste, kus see emotsionaalsuse ja võõritusvõtete sõlm on tänu pooltoorele sõnale varasemast paremini – mitte tingimata lihtsamalt – ja mõjusamalt tabatav. Käesolevat luulekogu ei tasu kindlasti tembeldada rangelt „tuntud headuses vanaviisi“2 jätkamiseks, kuigi esmapilgul võib selline mulje tekkida. Tegelikkuses on aset leidnud oluline tunnetuslik nihe. Selle nihke tõttu tõuseb käesolevas kogus tugevamalt esile Kanguri luule kurvameelsus, mis varem jäi tihtipeale sõnamängulise huumori varju. „Mängulust on asendunud võib-olla siis rohkem isegi mänguängiga,“ nendib niisamuti Mari Niitra.3

Kirjanikku rõhub vananemine: nagu mets kuhu / satud oma elu keskel / lootes et / kõhus keerab / õigele poole (lk 63), kõik lõdveneb lõtvub / vajub longu längu / ainult laup tõuseb / nagu kevadpäike (lk 43), ja ma olen äkki / nii noor / igavesti noor / ja korraga / olen vana / nagu kivi / mis kukub / mida / ei ole (lk 21). Aga ka elu iseenesest: elu sa oled / mulle lihtsalt vastik / elu asi ei ole / kaugel vihkamisest // elu ma / armastan sind (lk 48), ilus ta ei ole. / nagu adruvall, / haiseb. üks / elu, ripakil (lk 53).

Paljud Kanguri tekstid kõnelevad armastusest: ma mõtlen su peale / kaitsva katte / ma mõtlen su alla / kindla pinna / ma mõtlen su taha / inglihulgad (lk 34); mitu korda päevas läheb / mõte sinu peale / või tegelikult peaks ütlema / lähevad teised mõtted / nagu pilved / sinu sära / eest ära (lk 33). Kuid seegi on pigem nukker ja õnnetu: kuhu jäid / su sõrmed / ja sõnad / need kolm (lk 51).

Ja kes oleks üks luuletaja, kui ta ei kahtleks pidevalt omaenda luuletamise vajaduses: kas on võimalik / mitte pillata / ja raisata oma elu / tühikõne / tühikargamise tuulde? (lk 6), väärtuses: olen rabe / ja laisk aga / rabelais’d raisk / kokku ei tule (lk 73) ja tervislikkuseski, sest isemoodi mürgine on sõna enesejaatus / ja esilolu / ja lakkamatu mühisemine (lk 19)? Ent mis siis, kui lõpptulemuseks ongi hoopis luuletaja ülbus / ja edevus / ja lämisemine (samas)?

Kanguri äng võrsubki alatisest suutmatusest, kas kirjaniku või maailma omast, ning paratamatust pettumusest, mida see sünnitab. Selle kiuste jääb aga alati püsima ka õhkõrn lootus.

Kuhugi pole kadunud ka Kanguri sotsiaalne närv. Kirjanik taunib tänapäevast kapitalistlikku ühiskonda: väikesed võidud / on see kõige hullem / oopium / rahvamassile / või pigem indiviidimassile (lk 45). Ta kirjutab kurvastuse ning jõetu vihaga: süüriat pommitatakse maa sisse / põletatakse maa sisse / tulise rauaga (lk 87) ja ikka vaatad ju / seisu süüria sõjarindel / pangakontot / ja postkasti (lk 86) ning küsib-vastab kibeda irooniaga „millest on tehtud / väikesed sõdurid? / kahurilihast / ja padruninahast (lk 88). Kui aga varem võis paika pidada nending, et seda laadi vastuhakud jäävad rohkem eneselohutuseks,4 siis nüüd tuleb tunnistada (ja tunnustada) luuletaja ühiskonnakriitika mõjuvust. Oma põhilise pahameele suunab Kangur nende poole, kes peavad kultuurisõda (lk 14) – kas kultuuri eest või vastu, jumal seda teab – ja seisavad eesti kultuuri / puhtuse eest (lk 15). Viimastele teatab autor: mina olen / eesti kultuur / ja ma olen / must (lk 15).

Sellest, et kõik see ka kellelegi korda läheb, kõneleb 2016. aastal pälvitud Juhan Liivi luuleauhind luuletuse eest, kus Kangur kirjutab soovist eesti / liivini lahti võtta ning puhastada räpasest / puhtuse-retoorikast ja väikesest vastikust / eesti-fetišist (lk 13). Väga palju rohkem ei saagi üks luuletus ilmselt tänapäeva Eestis pildil olla, v.a tekstid, mis kõlavad laulupeoliste huultel.

Uus raamat seob eelmistest veelgi oskuslikumalt emotsionaalsuse ja alatises solk pole veel / välja viidud / ja hõbe / on häilimata (lk 5) olekus sõna, mistõttu martkangurlik tekst toimib paremini kui kunagi varem. Vaid kolme kõhna kogu ja pooltooreste sõnadega on Mart Kangurist saanud heast luulest paks luuletaja, kelle looming jätab lugejad õnnekombel alati näljaseks.

1 Hasso Krull, Keeleusaldus. – Vikerkaar 2009, nr 12, lk 113.

2 Leo Luks, Sõnavaht. – Looming 2017, nr 12, lk 761.

3 Kirjandusministeerium. – ETV 28. III 2017.

4 Martin Oja, Kodus ja võõrsil. – Looming 2010, nr 5, lk 730.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht