Hall raamat värvilise pildiga

Tarmo Kivisilla

Kuidas ja mis on kõne all etnomusikoloogia mainstream?is?

PÄRIMUSMUUSIKA MUUTUVAS ÜHISKONNAS. Koostanud ja toimetanud Ingrid Rüütel. Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakond, Eesti Rahvuslik Folkloorinõukogu, 2004. 179 lk.

Eesti kultuuriruumi ilmunud ilusa läikiva kaanega üllitis ?Pärimusmuusika muutuvas ühiskonnas II? on märk mitmes mõttes. Ühest küljest, lähtudes pärimusmuusika mõistest, justkui ahvatlus rahvamuusikasõpradele. Teisalt viitab täpsustus esikaanel  Töid etnomusikoloogia alalt tõsisele teaduslikule publikatsioonile.

Tegu on teise olulise verstapostiga Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakonna tööde-tegemiste seas ja jätkuga 2002. aastal sama pealkirja all ilmunud esimesele kogumikule. Et eesti etnomusikoloogia teadustraditsioon on veel küllalt ahtake, saab selgeks juba üsna põgusal tutvumisel. Raamatu kõigist 17 artiklist (kõik küll pärimuskultuuriteemalised) käsitletakse vaevalt kümnes küsimusi, mida võiks lugeda otsesemalt etnomusikoloogiliseks. Tahtmatult tekib absurdilaadne võrdlus: te lähete kinno ?Psycho?t? vaatama, aga näitleja haigestumise tõttu näidatakse teile ?Nukitsameest?. 

Vahest võiks raamatu pealkiri teine olla, siis võiks antud üllitist võtta kui konverentsiteese, millele koostaja oma eessõnas ka vihjab. Mainitud konverents leidis aset 2003. aasta septembris nime all ?Pärimuskultuur muutuvas maailmas? ja kujutas endast eesti, leedu, soome, ungari, udmurdi ja uelsi folkloristide ning etnomusikoloogide mõttetalguid ja südamevalutamisi pärimuse säilitamise teemadel.

Kuigi raamatu koostaja toob välja võtmeküsimuse, millele vastust justkui ootaks ? see on küsimus, kuidas pärimuskultuuri taasloomisele anda võimalikult laia ühiskondlikku  kandepinda ?, vastust kogumikust ei moodustu.

Muidugi võib väita, et teadlaste töö on uurida ja kirjeldada, põhjendada nähtusi teaduslikult ning kultuurilis-sotsiaalsete probleemide lahendamine on poliitikute töö.

 

Järgmise põlvkonna küsimus

Ometi tuleb ka selles raamatus avaldatu põhjal esile, et eesti etnomusikoloogiline suund, kuid ka ilmselt kogu pärimuskultuuriga kokkupuutuv teadusloome vajaks mingit maintsream?i, mis oleks kindlalt rakkes just toodud võtmeküsimuse lahendamiseks. Ehk ümber öeldes: see, millega paljud eesti lugupeetud humanitaarteadlased tegelevad ? ja siin on mõeldud just traditsiooniliste väärtustega tegelejaid ? peaks olema tugevaks toeks, kui mitte aluseks mitmele haridusvaldkonnale. Ja just sellistele, mis tegelevad või puutuvad kokku uute põlvkondadega. Need oleksid alusharidus, muusikaharidus, kultuurharidus laiemalt ja võib-olla veel mõned.

Pärimuslikku katkenud mäluniiti pole võimalik lihtsalt kokku traageldada. Pärimuslikku traditsiooni on aga võimalik taasõppida, missiooniks see järgmisele põlvkonnale vähegi terviklikumalt edasi anda. Nii, näiteks, me ei saa nõukogudeaja inimest panna regilaulu laulma, k u i ta seda ei taha, aga me võime noore põlvkonna inimese panna vaimustuma regilaulust, nii et ta tahab seda laulda, ja tundma, et ta vajab seda.

Selleks oleks aga vaja tervet süsteemset lähenemist eespool mainitud valdkondades, kindlas peasuunas veerevat ?teadusvankrit?.

 

Mida kogumik sisaldab?

Raamatus on kajastatud viit laiemat teemat, lisaks päevakajaline ülevaade pärimuskultuuriauhinna saajatest. Mainitud üldisematest alateemadest esimene hõlmab folklooriliikumise probleemistikku Eestis ja Skandinaavias. Teine peatükk arutleb rahvamuusika järjepidevuse ja muutumise üle udmurdi, leedu ja eesti näidete varal. Kolmas käsitleb lastemänge ja neljas puudutab tantsufolklorismi probleeme Leedus, Soomes ja Eestis. Viienda peatüki, ?Pärimus muutumisprotsessis? alla on koondatud pärimuse eri aspektide käsitlevad artiklid. Võib kohe öelda, et väga erinevad teemad, lähenemismeetodid, pikkus ning süvitsimineku aste teevad artiklikogu lugemise võrdlemisi keeruliseks.

Eesti pärimuseuurijatest võtavad sõna Ingrid Rüütel, Mall Hiiemäe, Janika Oras, Anu Korb, Anu Vissel, Melika Kindel ja Argo Moor. Pea kõik need autorid on seotud Eesti Kirjandusmuuseumiga ja arendavad käesolevas kogumikus edasi teemasid, millega on seni tegelnud. Nii on Ingrid Rüütli kaks artiklit otsene jätk sama väljaande esimeses osas alustatud folklooriliikumise uurimusele, samuti jätkab Janika Oras regilaulu variaabluse probleemistiku uurimist, nüüd veidi uue nurga alt. Anu Vissel vaeb rahvatantsu olemust eestlaste kultuuripildis ja kirjeldab lastepärimuse probleemistikku, Mall Hiiemäe, eesti rahvakalendri grand old lady, arutleb rahvakalendri üle ja visandab selle tulevikuvisioone. Anu Korb analüüsib protsesse, mis on toimunud Siberi eesti kogukonna pärimuses. Melika Kindel teeb avakäigu turismi ja pärimuse vastastikuste mõjutuste uurimisrajal ning Argo Moor arutleb inimese ja tema mineviku seoste üle.

Välisautoritest tasuks mainida soome teadlast Kari Bergholmi, kes otsib CIOFFi presidendina vastust küsimustele, milline on rahvusvaheliste folkloorifestivalide roll ja kuidas globaliseeruvas maailmas kultuuri nivelleerivatele nähtustele vastu seista.

Samuti võiks eesti lugejale huvi pakkuda soomlase Petri Hoppu ülevaade soome rahvatantsuliikumisest tänapäeval. Küllap paneb see artikkel nii mõnegi meie rahvatantsija rahulolevalt käsi hõõruma, kui veendub, et meil võib mõne asjaga paremini olla kui põhjanaabritel.

 

Traditsiooni tundmine, elavad hääled

Mis sellest mõttekogust rõhutamisvääriline oleks? Vaatamata artiklite väga erinevale tasemele, nõrgub kogu 180 leheküljelisest raamatust välja mitmeid tähelepanuväärseid seiku. Kogumiku üheks väärtuslikumaks julgeksin kindlasti pidada Anu Visseli artiklit ?Rahvatantsu asendist eestlaste kultuuripildis ja harrastuses?. See on rahvatantsuliikumise lähiajaloo kõigiti põhjalik ja just nimelt rahumeelne käsitlus, mida võiks soovitada lausa kõigile, kes ennast rahvatantsijaks nimetavad. Ja seda põhjusel, et vaidlused stiliseerimata ja stiliseeritud rahvatantsu ja sellega kaasneva probleemistiku ümber on kestnud juba hetkest, kui August Pulst ja Anna Raudkats ühel ilusal kevadisel 1922. aasta päeval kohtusid ja traditsiooni tundvad esinejad A. Raudkatsi kunstilistele näpunäidetele ei allunud (lk 112). Sama vastuolu esineb tänapäevalgi ja see võib väljenduda üsnagi kummalistes vormides.

Detailide rohkuse ja põhjalikkuse tõttu üsna keeruline, aga põhiolemuselt äärmiselt huvitav on Janika Orase katse uurida ja saada jälile neile mehhanismidele, mis sunnivad rahvalaulu laulmisel mõjutama viisivariandi valikut. Asjale annab eriti jumet tõik, et tööd on tehtud ?kaasaegsete elavate häältega?, mida võib võrrelda traditsiooniliste laulikute lindistustega. Selle võrdluse läbi on võimalik selgitada mõndagi seaduspärasust, mis avaldub heterofoonilise laulmise puhul, ja see on äärmiselt põnev.

Mitmeski teises artiklis on üht-teist märkimisväärset. Nii on edaspidi kindlasti huvitav jälgida uurimiskäiku, mis eritleb turismi ja pärimuseprotsessi seoseid. Paraku lõpeb artikkel seal, kus asi hakkab sisuliselt huvitavaks minema. Ilmse paralleeli võib tuua oktoobri keskel aset leidnud soomeugrilaste vokaalse mitmehäälsuse konverentsiga, kus diskussioon lõppes hetkel, mil algas tõeline kommunikatsioon.

Igal juhul teadmiseks  ?Töid etnomusikoloogia alalt? austajatele: sel samal viimati mainitud konverentsil lubati paari aasta pärast sarja järge, mis saab sisaldama toimunud ettekannete teese. Kas eesti etnomusikoloogiapraktika rahuldub sellise peavooluga või osutub olulisemaks mõni teine voolusäng, peab näitama aeg.

Lõpetan Kari Bergholmi vastusega küsimusele, kuidas säilitada ja levitada pärimuskultuuri: ?Esimene vastus on haridus.? Ja nüüd oleks paras hetk piiluda meie kõrgkoolide dokustaatidesse, nii Tallinnas kui Tartus, kõigi nende sahtlitesse, kes järgmisi põlvkondi maalivad. Kas on seal tehtud küllalt, et nende pärimuslik pagas värvikas oleks? Vastus võib olla vaikne, aga järgmisel korral juba parem.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming