Halli maailma huumor

fs suudab paari sõnaga tekitada loo. Ja naerma ajada.

MIHKEL KAEVATS

Kui fs-i lullasid loen, tuleb mulle silme ette terve hulk videokunsti näiteid. Need võivad olla filmitud täiuslikkuse ja ilu pretensioonita – need väriseva käe videod ühiskonna valupunktidest. fs-i luuletused räägivad meie aja valudest ja hädadest.

Lihtne on kirjutada, kuidas maailm on narr ja aeg on vale ning inimesed naeruväärsed. No on jah. Aga kirjutaja ei pane oma pääd pakule. Mille poolest ta siis teistest parem on?

Veidi ootamatult on „Tätoveerimata inimese“ tekstide tugevaim külg nende huumor. fs-i sarkasm on vahel päris naljakas. Kogu tugevaima selgroo moodustavadki lühidalt kirja pandud naljad, nt kottis silmaalused / plastiktopsis halb kohv / tunne inglismaine (lk 26, „uk 1“) ja minetimärg / sonetipärg (lk 57, „luuleliit“). fs suudab paari sõnaga tekitada loo. Ja naerma ajada. Mitte kõva häälega, aga see polegi oluline. fs ei ole humorist.

fs hallis Tallinnas

Dmitri Kotjuh / www.kotjuh.com

fs-i tunded on tema luules näha, need on ehtsad, kuigi estetiseeritud, ja vahel üleolevad. Ta on aus ega aja mingit jura. Ta ei ole ka nartsissist, kes iga oma stroofi trükki laseks. Ei kaunista end – vähemalt mitte liiga palju – sõnadega. Ja kui kaunistab, siis tavaliselt teeb end koledamaks. Teised enda ümber nagunii. Kole ja hall ja tume on tema esteetika.

Esteetika, mis räägib nappide sõnadega ja vahel üsna pikalt. Tema pikad luuletused jäävad venima, kuigi neil võib vahel olla päris mõjus lõpp. Vähemalt „Tätoveerimata inimeses“ on pikemad tekstid nõrgemad kui lühikesed, kipuvad seletama, pakkumata värisevagi käega filmitud pilte, vaid lihtsalt sõnu, vanas vooluvees. Ta paistab sellest ka ise teadlik olevat, sest kirjutab esimeses (ja viimases, tagakaanel trükitud) lullas: ma kirjutan sinule / tätoveerimata inimene / mul pole midagi uut öelda / sinu jaoks on see uus muster (lk 7).

See niit, et luuletaja on tähelepanekutes kuidagi eriline ja teised kuidagi banaalsed, läbib tervet raamatut. Vahel paraku ka ilma naljata. Aga kust ta võtab, et „tätoveerimata inimesele“ on see „uus muster“?

Mul pole aimugi, kas fs peab end teistest paremaks. Eraelus on ta tagasihoidlik ja sümpaatne ja vahel metsik tegelane, ei jõura, et teised on narrid. Aga mõnes tema lullas tundub, et peab – tal on teiste kohta hulk hinnanguid anda. See hinnangute andmine lullades on väga libe tee. Kui sellega mitte kümnesse panna – saavutada sellega erakordne kandvus või tabav nali –, siis on see täpselt sama lihtne, labane ja tüütu nagu see, mida pahaks pannakse. „Tätoveerimata inimeses“ on mõlemat – nii kandvust kui ka tüütust.

Veidi nõutuks teeb, et fs-i uues raamatus pole katsetki kuidagi iseendas edasi minna. Hüpe oli „2004“, seal liikus autor küll François Serpentist edasi. Isegi kui ükski lulla ka seal mind täielikult ei haaranud, kannan seda siiani ühest elukohast teise valitud raamatutega kaasa. Sellele kuses mu ammu surnud koer peale ja kui selle kätte võtan, on sellel ikka kusehais küljes. See on ainuke, mis mul sellest mustast koerast järel on. Ja see täitsa sobib selle raamatuga. Heas mõttes.

Luuletaja asi on luuletada ja tema ühik ei ole raamat – programmiliselt kirjutatud luulekogud on väga harva head –, vaid üksik luuletus. Selle raamatu programmiline „tätoveerimata inimese“ tegelane tundub laialivalguv ja ebausutav ning need lullad, mis niisama kirjutatud ja kaante vahele pandud programmist hoolimata, kõvasti paremad. Lisaks, see „tätoveerimata inimene“ tundub niivõrd klišeeline tegelane, et mine tea, kas sedasorti inimene praegusel kümnendil enam aktuaalne ongi. Ta on siuke viimase buumi aegne kangelane.

Küllap oleks mul lihtsam fs-i raamatuid lugeda, kui poleks lugenud kogu seda soga, mis tema kohta kirjutatud on. Ta on väga suureks luuletajaks kirjutatud. Võib-olla ei peaks fs-i luulet arvustama. Mitte nagu paska, mida pole mõtet arvustada, vaid tema kirjutusviis ei nõua seda kuidagimoodi.

Lõpetuseks fs-i kogu visuaalsest küljest. Kuigi see on säändene kahe teraga kompliment, ütlen, et kõige rohkem nautisin tema luuletuste kõrval olevaid autori enda tehtud fotosid ja kujundust, mis need hästi välja toob. Just fs-i fotodes tuleb välja see hall ja tühi ja igapäevane düstoopia, mida ta oma luuletustes kirjeldab. Hall Tallinn. Hall London. Hall Rooma (?). Ketistatud rand. Hall maailm.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht