Hando Runneli best of

KAAREL KRESSA

Runnel oli siis juba suur (1981)? Hando Runnel, Suureks saamine. Ilmamaa, 2004.

Mida originaalset on öelda plaadikriitikul, kel tuleb arvustada mõnda Beatlesi best-of-kogumikku, mis rahaahnete stuudiobosside tahtel jälle kord turule on paisatud? Enam-vähem kõik, mille ütlemine oleks võimalik või mõttekas, on juba öeldud, ning seda, mida veel ehk öeldud polegi, ei taha keegi kuulda. Selline on kord juba klassiku saatus: alates hetkest, mil kõik tema teoseid peast teavad, jääb nende üle arutlemiseks vähe ruumi. Nii juhtub mitte vaid ansamblite, vaid ka populaarsete kirjanikega, ehkki üks oluline erinevus siin on. Sest iga bänd läheb ükskord laiali, kui kuulsusesära juba iiveldama ajab ja liikmete omavahelised suhted sõlme on keerdunud; veidi pärast loomingulise kollektiivi lagunemist ehk surma ollaksegi juba legend ning plaadiärimehed võivad hakata plaatide müügiedu põhjal paremaid hitte kogumikule koondama.

Kirjanikul, kellest saab klassik juba eluajal, on aga raskem tagasi lihtsurelikuks muutuda. Mõistet ?endine kirjanik? põhimõtteliselt kasutusel ei ole, niisiis saab ta ?laiali minna? vaid omaenese eksistentsi lõpetamise hinnaga, mis on ühe inimolendi jaoks enamasti liiga ränk tingimus. Klassik olemine ei pruugi olla sugugi meeldiv, see võib olla isegi ohtlik, kui meenutada ajukääbikutest noakangelaste-?satanistide? rünnakut Hando Runneli vastu uuesti sündinud EV algusaastatel. Ilmselt muutun ma jultunuks, kuid Runneli uus luulekogu ?Suureks saamine? ? tegelikult rohkem best-of-kogumik ? näib osutavat teatud staaritüdimusele, annab nagu märku, et aeg on otsad kokku tõmmata.

Teose viiest osast neli on niisiis vanade hittide kordusesitus. Samade kaante vahele on ära mahtunud luulekogud ?Miks ja miks?, ?Mere ääres, metsa taga?, ?Mõtelda on mõnus? ja ?Taadi tütar?, seega kõik need tekstid, mida tuhanded Eesti inimesed peast teavad. Isiklikust kogemusest võin öelda, et ?Põrsapõli? ning ?Mõtelda on mõnus? olid üldse esimesed luuletused, mis mu mudilasemällu pidama jäid. Nagu professionaalselt koostatud albumil ikka, on lisandunud ka mõned remix?id (?Nutikas lutikas?) ning kogumiku lõpuosa ?Suureks saamine? on vähem tuntud ning seni avaldamata tekstide päralt.

Kahtlemata on Runnel juba tükk aega tagasi suureks saanud, nii vanuselises kui kirjanduslikus mõttes. Ometi ei ole temas suuremat täiskasvanulikkust nii, nagu seda tänapäeval mõistetakse. Tema luuletustest on lastel sama lihtne aru saada kui täiskasvanutel, see oleks nii olnud ka tuhat aastat tagasi. Öelda, et Runnel on looduseluuletaja, oleks õige, kuigi veidi ebatäpne ? Runneli tekstid tulevad loodusest, on osake sellest, nagu ta isegi. Nende tegelasteks on mesilased, kassid, koerad, linnud, kärbsed, lapsed, kalad. Intellektuaalitsemist siit ei leia, küll aga tavalist talupojalikku nutikust. Suurt elutarkust laulik aga jagama ei tõtta, kuigi ta väidab rockstaariliku bravuuriga end teadvat, miks on taevas tähed ja miks on maa peal rohi. Teab, aga ei ütle, nagu lausujad ikka. See-eest oskab ta oma emakeelt ning selles sõnu seada, samamoodi nagu ta oskab puid lõhkuda või heina teha.

Kunagi lubas Runnel ?kõige vastu võidelda, mis vaenulik ja valelik?. Antud kogust seda teksti huvitaval kombel ei leia. Selge on see, et kirjaniku võitlus on igal juhul rahumeelne ja seisneb enamasti iroonilises muiges ja õlakehituses, tasaselt väljendatud tänulikkuses selle eest, et iseennast nõnda nõmedaks pole loodud kui mõndagi teist. Vastab selline rahulik suhtumine ju ilmselt suurema osa eestlaste meelelaadile. See, mis on vale, pole nii oluline, et seda siunata, oluline on, et ?linnupesi ei lõhuta/tigusid ka ei tallata? ning suvi, kevad, sügis ja talv, heinapebred juustes ja pannkoogilõhn köögis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming