Hans Luik 26. III 1927 – 13. VIII 2017

Tavalised algussõnad: lahkus pärast pikka rasket haigust – need oleksid võimalikud ka Hans Luige puhul, just niimoodi see oli. Aga ometi tundub õigem, kui ütleme teisiti: pärast pikka, keerukat, sündmusrohket, püüdlustest ja saavutustest tulvil elu lahkus 13. augustil 2017 Hans Luik, proosakirjanik ja dramaturg, stsenarist ja kirjastaja, Luikede dünastia tala.

Sündinud 26. märtsil 1927, kasvades Eesti Vabariigi edukas perekonnas, sai ta juba poisipõlves aimu sellest, et ainult tegu viib eesmärgile. Ta astus ellu õhinaga, mille lõikas läbi Vene okupatsiooni toorus. Juuniküüditamine oleks võinud jalapealt kõigele lõpu teha, Luik on sellest mõjusalt kirjutanud, aga õnneks läks teisiti, ja Krasnojarski krais kasvas Hans meheks, kes oskab ja suudab. Igasugustes tingimustes, ka halvimates.

Niisugusena näeme teda kogu ta pika elu jooksul. Oma proosaloomingu ja näidenditega on ta olnud kaasarääkijaks igapäevaelu olulistel teemadel. Venemaal ja tollastes sotsialismimaadeski tähelepanu äratanud näidendiga „Homsed tähed“ hakkas Hans Luik revideerima tardunud revolutsioonikäsitlust ja lisama sinna „uudis­andmeid“. Muidugi tekitas see hulga tsensuurisekeldusi. Aga aastaid hiljem kujunes sellisest revolutsiooni „ümberkirjutamisest“ oluline vene draamalaine.

Hans Luik on avaldanud arvustusi, olnud mitme filmi stsenarist.

Viljakas on olnud Hans Luige töö tõlkijana. Ta viis mõnikord oma kolleege tagasihoidlikku pugerikku Vuti tänavas, kust kõik see alguse sai. Pärast Moskva teatriinstituudi lõpetamist oli vaja saada jalad alla ja algas pool sajandit kestnud töö, mille haaret iseloomustagu mõned tõlgitud autorite nimed: Gogol, Turgenev, Tšehhov, Gorki, Leonov, Fedin, Bondarev, Granin, Zalõgin, Abramov, Kaverin, Nabokov, Bradbury, Wells.

Tuli tõlkida, lugeda korrektuuri, vaielda toimetajatega. Selle kõrval valmis maja, kus siis juba enesekindlamalt võis töötada.

Vabariigi taastulekul sobis sinna majja suurepäraselt kirjastustegevus. Algul paar aastat vastsündinud Kupraga ühinenud Luik asutas seejärel oma Kuldsule ja näitas paljudele autoritele, kes olid harjunud nõukogudeaegse vaevalise kirjastamistööga, kui lahedalt ja rõõmsalt võib raamatuid välja anda.

Sellest elust on Hans Luik rääkinud oma peateoses, kolmeköitelises mammut-eluloos. Ta söandas panna sellele pealkirjaks „Minu imeline elu“ ja talus rahulikult vaimutsevaid kommentaare selle pealkirja ümber. „Aga mu elu on tõesti olnud imeline,“ ütles ta veendunult. Sest nii palju oli olnud võimalusi otsa saada, eksida, ebaõnne taluda, ja ega see tee olnudki lakkamatu edulugu. Visalt jätkates ja oma kätega, oma mõistuse toel elu vormides oli tal käes õigus sõnale „imeline“.

Avaldame sügavat kaastunnet Hans Luige omastele ja jääme mäletama head kolleegi.

Eesti Kirjanike Liit

Eesti Teatriliit

Kultuuriministeerium

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming