Harju keskmine: eesti lastekirjandus aastal 2011

Jaanika Palm

Möödunud lastekirjandusaastat pisut lähemalt uurides ja laiemasse konteksti paigutades hakkavad ennekõike silma muutused kogustes. Eesti algupäraste lasteraamatute arv, mis seni üsna visalt halvenenud majandusseisule vastu oli pidanud, langes märgatavalt. Nii ilmus mullu lastele 118 nimetust eesti ilukirjandust, esmatrükke oli 74 (luulet 12 ja proosat 62 nimetust). Võrdluseks olgu öeldud, et 2010. aastal ilmus eesti ilukirjandust 24 ja esmatrükke 11 võrra rohkem. Iseenesest pole sellistel näitajatel meie rahvaarvu ja võimaluste juures suurt midagi viga, kuid varasemate eriti rikkalike aastate taustal tundub see siiski kasinam. Vanema põlvkonna autoritest ilmutasid teosed Aino Pervik, Lehte Hainsalu, Olivia Saar, Jaan Rannap, kerkis esile ka mitmeid uusi lootustandvaid debütante. Keskmist, kõige elujõulisemat ja hetkel kõige paremas loomeeas generatsiooni tabas mullu seisak. Nii ei avaldanud ükski selle põlvkonna esiautoritest uudisteost. Kristiina Kass, Andrus Kivirähk ja Piret Raud võtsid väikese mõttepausi, mistõttu on raske leida möödunud aastast juhtivaid teoseid, kuigi üht-teist meie laste lugemislauale on pakkuda olnud ka teistel kirjanikel.

2011. aasta tõi lasteluulesse kaks debütanti (Siiri Laidla, Tormi Kevvai), kuid kumbki ei toonud lasteluulesse värskust ja uusi tuuli. Multitalent Tormi Kevvai on neist võimekaim, kuigi tema kogupere-luulekogumiku alapealkirja kandev „Kiikshobu” (Elmatar) on eklektiline. See sisaldab küll mõningaid köitvaid ja rutiinivabu keelemängulisi leide, kuid rohkem on tunda pingutamist ja mõtte luulevormi surumist. Koguga on kaasas lauludega CD.

Pärast pisukest pausi avaldas ka võru keeles kirjutanud Milvi Panga kirjakeelse kogu „Kus sa oled, päkapikk?”(Varrak). Vaatamata luuletaja poolt juba mitmeid kordi käsitletud teemale, suudab Panga ometi sellele huvitavalt läheneda, leida uusi nüansse ja köitvaid riime. Panga luuletustes on olemas algaja luuletaja siirus ja esmakordsus, kuid on ka vilumust seda sobivasse, lihtsasse vormi valada.

Ilmar Trullgi jätkab talle omase napi ja vaimuka stiiliga. „Väike viisakas kärbes” (Varrak) sarnaneb eelmiste kogudega hea rütmitunnetuse, üllatavate allusioonide ja sümpaatse sõnamängu poolest. Trulli teemade spekter on nagu ikka lai, ulatudes poliitikast vallatute igapäevaelu kirjeldavate värssideni ning ametikirjeldustest loodusluuleni.

Selle aasta tippkoguks võib aga pidada Wimbergi „Rokenrolli” (TEA), mis on tänapäevase ja tempoka luule ilmekas näide. Kogu on ka vormiliselt huvitavam kui keskmine eesti lasteluulekogu, sisaldades nii vabavärsilisi, kordustel põhinevaid ja lauldavaid luuletusi kui ka mitmekesiste riimide ja rütmidega traditsioonilisemaid värsse. Ei saa märkimata jätta, et Wimbergi luule saavutab täiuse tema enda ettekantuna, omandades nõnda nüüdislasteluules haruldase vahetuse ja võimsuse.

Lasteproosa osas ei toimunud mullu suuri muutusi. Jätkus paaril varasemalgi aastal tunda andnud fantaasiaraamatute suundumus, seda eriti algklassilastele mõeldud lektüüri osas. Märgatav on fantastilise ainese lisandumine ka noortekirjandusse, realistlikke, meie kaasaja tavaelu ja probleeme käsitlevaid teoseid ilmub ka sellele vanusele üha vähem. Mida aeg edasi, seda keerukam on määratleda teoste adressaati, kuid proosast parema ülevaate saamiseks jaotasin need siiski nelja gruppi: väikelasteraamatuteks, algklassi- ja põhikooliõpilastele mõeldud teosteks ning noorteraamatuteks.

Mudilastele mõeldud raamatuid tabas möödunud aastal tõsine tagasiminek. Tunamulluste rohkelt illustreeritud sümpaatsete värsslugude kõrvale on möödunud aastast lisada vaid mõni üksik sellele vanusegrupile mõeldud raamat, mis ka väikelapse nõudlikku maitset vaevalt rahuldab.

Heli Illipe-Sootaki „Kiisu reisib” (Dolce Press) saadab sarja esimesest osast tuttava Kiisu koduuksest kaugemale maailma avastama. Kiisu reisib nii pisut lähemal, näiteks Lätis, Venemaal ja Gotlandil, kui ka sellistel väga kaugetel maadel nagu Uus-Meremaa, Kongo ja Antarktika. Igal maal kohtab Kiisu loomadest sõpru (pingviine, gorillasid, pandasid, hülgeid), kes talle nende maade kombeid tutvustavad. Teksti sees on ära toodud ka mõned kohalikud väljendid, samuti leiavad tutvustamist rännuviisid, alates jalgrattamatkast kuni helikopterite, lennukite ja allveelaevadega reisimiseni. Kuid raamatus ei jutustata vaid reisidest ja võõra maa kommetest. Kiisu püüab suunata lapsi ka tõsisematele teemadele mõtlema, näiteks selle üle,mis on rikkus ja milleks peab trenni tegema, kas on vaja alati võita ning mida tähendab sõprus.

Nagu Kiisu esimeses raamatus, on ka tema reisiseiklustes mõningast ebaühtlust. Sümpaatsemad on jutud, kus tunda autori soojust ja sügavat isiklikku kirge. Eriti õnnestunud on Kiisu reisikirjeldus Venemaast, kus Kot ja Kiska meie Kiisut samovari ja tee ning pirukatega vastu võtavad, ta ahju peale magama panevad ja hiljem talvist kalapüüki harrastama viivad.

Raamatuga ka kaasas Kiisu pappfiguur, mis pakub lapsele võimaluse lihtsaid dialoogilisi tekste esitada või raamatutekstide tegevustikku edasi arendada. Kui selleks soovi pole, võib Kiisu raamatus lugemisjärge hoida.

Kiisu raamatute loomisel ja nende laste seas menukaks kujunemisel on suurt rolli mänginud teoste illustraator Katrin Ehrlich. Tema värvikad, vaimukad ja detailirohked pildid on vaatamisväärsus omaette, pakkudes igal korral uusavastamisrõõmu ka täiskasvanuile.

Väikelastele on köitvad ka Leelo Tungla „Liisbeti päev” ja „Tragi tüdruk Krata” (mõlemad Tammerraamat), kus luuletaja on kirjutanud mudilaste toimekast igapäevaelust värsid Ilon Wiklandi piltide järgi.

Ligi pool meie lasteraamatutest on adresseeritud algklassilastele. Mullused sellele vanusele mõeldud teosed on kõvasti fantaasiakirjanduse poole kaldu. Realistlikku lasteraamatut näivad viljelevat juba kogenud autorid. Aino Pervik jätkas Tirilinna lugude sarja kuuenda osaga „Jüri soolaleivapidu” (Tammerraamat), kus käsitleb meie lastekirjanduses erandlikult rassismi ja nõidumisega seotut. Teose teksti integreeritud Anu Kalmu illustratsioonid pakuvad lugemisnaudingu kõrvale silmailu.

Meie nüüdiselu sümpaatseima käsitluse andis mullu Ilmar Tomusk raamatus „Volli vanad vigurid” (Tänapäev). Volli lugude esimene, 2007. aastal ilmunud osa „Tere, Volli!” sai kohe suure lugejamenu osaliseks. Kahtlused, et teine osa on esimesest lahjem ja värvivaesem, saavad kohe hajutatud. Pigem vastupidi. „Volli vanad vigurid” on eelmisest osast läbimõeldum ja stiilipuhtam. Autoril on juba julgust ballastist loobuda, jätta nõnda ka lugeja fantaasiale tööd.

Mullu ilmus lastele tavapärasest rohkem memuaare. Ülo Vooglaiu jutukogu „Vanaisa” (Väike Vanker) on küll suunatud lastele („Lastele meeldib kuulata, mida vanasti keegi tegi, mõtles ja tundis, ning ennastki ajas tagasi mõelda”, lk 6), kuid kirjutamisstiili poolest on see sobilikum ehk vanematele lugejatele. Sümpaatne on autori soojus ja südamlikkus, kadestamist väärt lähedus vanaisaga, kelle tarkus ja hoolivus väljenduvad ennekõike tegudes, vahel harva pinnale kerkiv sõnaline tunnustus on seda väärtuslikum. Kuigi autor rõhutab eessõnas jutukeste õpetlikkust, on iva enamasti oskuslikult maskeeritud.

Edgar Valteri jutukogu „Noodaspea luiskelood” (koostanud Merle Lepik, Elmatar) adressaat on samuti segane, kuna lasteraamatule iseloomulikult pole fookuses mitte laps, vaid lapsest jutustav täiskasvanu. Kuigi raamatu tagakaanel on sedastatud, et tegemist on 1970. aastate lapsepõlve kirjeldustega, on tegemist pigem ajatute lugudega, mis vahendavad ilmekalt lapselikku fantaasiat. Kindlasti oleks saanud raamat värskem vaid Tõivu ja Taago jutustustena. Raamatut lõpetades on valdav tunne pettumus ja kahjutunne kirjaniku ja kunstniku nime ärakasutamise pärast.

Köitvaim mälestustekogu on „Rosinad. Lood lastekirjanike lapsepõlvest” (koostanud Ilona Martson, Petrone Print), kus 18 tuntud ja armastatud lastekirjanikku pajatavad mälestusi lapsepõlvest. Oma säravaima lapsepõlvemälestuse on jutustanud nii vanema põlvkonna kirjanikud (Ellen Niit, Aino Pervik, Heljo Mänd jt) kui ka noored autorid (Piret Raud, Kristiina Kass, Jaanus Vaiksoo jt). Enne iga kirjaniku juttu on ära toodud tema lapsepõlvefoto ning lühike lastepärane loominguülevaade.

Kuna tegemist on väga erinevatel aegadel ja tingimustes elanud kirjanikega, on ka nende lapsepõlvelood isesugused. Erinevale ajastu vaimule vaatamata sisaldavad need mälestused ometi midagi igipõlist ja kestvat, olgu selleks siis õpetaja toetav sõna, mis läbi elu aitab (K. Vainola, Wimberg), lapselik soov hästi käituda, mis küll alati ei õnnestu (J. Rannap) või soovitus enne hinnangute andmist asja või nähtusega lähemat tutvust teha (Contra). Loomulikult leidub kirjelduste hulgas ka lausa imepäraseid juhtumisi, mis alles aastate pärast oma tõelist palet näitavad (nt L. Tungal), lüürilisi ja mõtlemapanevaid memuaare (E. Niit, H. Mänd) ning vallatumaid ja kelmikamaid mälestusi (nt J. Vaiksoo, I. Trull).

Teose jutustamisstiil ja kujundus ei jäta kahtlustki, et teose lugejatena on ennekõike lapsi silmas peetud. Siiski ei maksa ka täiskasvanutel end pelutada lasta – igaühel meist on ju lapsepõlv, millega paralleele tuua. Lisaks eelmainitule on selle raamatu puhul oluline ka meie lastekirjandusliku mälu loomine ja kinnistamine.

Huvitava realistliku ja fantastilise ühendamisega on hakkama saanud ajaloolane Lauri Vahtre. „Meie suured tegijad” (Hermes) kujutab endast lugusid meie kangelaste elust, olgu nendeks kas väljamõeldud ilukirjanduslikud tegelased (nt Suur Tõll, Kalevipoeg, Ülemiste vanake, Joosep Toots) või lihast ja luust reaalsed inimesed (nt Konstantin Päts, Lennart Meri, Carmen Kass või Kihnu Virve). Igale suurele tegijale on pühendatud nii fantaasiat kui ka ajaloolist tõde sulandav lugu. Jutustatu on vaimukas ja köitev, küsitavusi tekitab ainult laste täiskasvanuist õhem teadmiste ja kogemuste pagas, mistõttu võib neil tekkida raskusi ajaloolise tõe ja fantaasia eristamisega. Seda saab vältida asjaliku ja ajalooga kursis täiskasvanu selgitustega.

Algklassilastele mõeldud fantaasiaraamatutes kujutavad meie lastekirjanikud tihti fantastilisi olendeid, olgu nendeks haldjad, kratid või tondid. Realistlikkuse osakaal sellistes teostes kõigub üsna suurel määral. Nii näiteks on Evelin Kivimaa oma lastekirjanduse debüütteoses „Kratitüdruk Krata ja ääretu suvi” (Menu) kasutanud vaid fantaasiategelast, tegevustik ise on küllaltki realistlik. Tegemist on suveks maale kolinud ema ja lastega. Esialgsest maalekolimise igavusest otsustavad lapsed vana raamatu järgi krati meisterdada. Neil õnnestubki kratt valmis teha ja vanapaganat marjamahlaga pettes talle ka eluvaim sisse puhuda. Krati ülesandeks jääb lastele hea sõber olla. Kirjaniku esikteos on südamlik ja soe, pikki kirjeldusi pole ning see on tempokas ja köitev. Eriti on autoril õnnestunud nukramad stseenid, mille kirjeldamisel Kivimaa oskab olla tundlik, kuid vaoshoitud.

Köitev on ka meie lastekirjanduses põhjalikult kanda kinnitanud Markus Saksatamme värskeim jutukogu „Tont ja mannapuder” (Tänapäev), mis kannab alapealkirja „Naljajutud lastele”. Kuigi autorit on süüdistatud Andrus Kiviräha liigses lugemises, on tegemist siiski omanäolise ja huvitava raamatuga, mida on vahva nii ette lugeda kui ka kuulata. Saksatamme lapselikult animistlik maailmanägemine ja uperpallitav fantaasia on esitatud napis kirjeldavas vormis, millesse pikitakse ohtralt dialooge.

Epp Petrone „Muinasjutte armastusest” (PetronePrint) pakub vähe tuntud muinasjutte meie lähematelt naabritelt Skandinaaviast (Taani, Island, Norra) aga ka Euroopast (Leedu, Itaalia, Bulgaaria). Rohkelt on jutte eksootilistelt maadelt, nagu Nigeeria, Filipiinid, Jaapan, Peruu, Mehhiko jne. Ometi seob kõiki neid lugusid üks teema – armastus.

Kuigi raamatu lõpus on muinasjuttude algallikad ära toodud, on lugudes siiski tuntav kirjaniku käekiri. Ka on autor nii mõnegi muinasjutu leebemaks, oma olemusega sobivamaks muutnud. Iseenesest ei ole see midagi uut, kuna suuliselt levinud muinasjutte kohandas ju iga rääkija omasoodu. Petrone pajatatud lood on tänapäeva laste vajadusi arvestades lühendatud ja tihendatud, peamisele tegevusliinile keskendatud. Kohati kipub mugandamine isegi häirima, näiteks vene muinasjutus tsaaritari asendamine printsessiga jms.

Põhikooliõpilased vanuses 10–13 pole kunagi raamatute ületootmist tunda saanud. Mullu ilmus sellele vanusegrupile kolm arvestatavat teost. Enamasti on need realistlikud, vaid Ilmar Tomusk kasutab jutustuses „Inglid kuuendas b-s” (Tammerraamat) fantastilisi sugemeid. Autori firmamärgiks on humoristlik maailmanägemine, hea keeletunnetus ja ladus jutustamisstiil. Iga peatükk on keskendatud nüüdisaja koolielus levinud probleemile, mida lahendama hakatakse, olgu selleks siis erivajadustega Jürgeni integreerimine klassi ellu, bänditegemine, sportliku vormi ja tervise saavutamine vmt. Kõigi nende tegemiste juures on lastel abilisteks taevased jõud, mille sissetoomine tundub kohati lausa liigne.

Mika Keränen jätkas mullu teosega „Salapärane lillenäppaja” (Kirjastus Keropää OÜ ), sarja „Eesti laste krimka” neljanda osaga. Salaseltsil Ramps tuleb seekord lahendada kummaliste lillevarguste juhtum, mis tabab Tartut otse enne Soome presidendi külaskäiku.

Eagrupi loomust, huvisid ja soove on aga kõige täpsemalt tabanud Ketlin Priilinn, kes jutustuses „Evelini lood” uurib paljusid tänapäeva elu olulisi probleeme, näiteks töötust, vaesust, koolikiusamist jne. Kajastatakse ka kogukonda sobitumise, varastamise, anoreksia, tähelepanupuuduse jt küsimusi. Kuigi üleskerkivaid teemasid on ohtralt, on kirjanikul igale probleemile ka lahendus olemas. Meediaski oma nõrkust õnnelike lõppude vastu tunnistanud autor ei saa ka seekord teisiti. Kuigi kõik otsad sõlmitakse korralikult ja põhjalikult, ei pruugi valitud lõpp lastele, kes veel hiljuti muinasjutte armastasid lugeda, kunstlik tunduda.

Kuigi Priilinn pole kriitikuilt ohtralt kiitust pälvinud, on kahtlemata tegemist hea meelelahutuskirjanikuga. Tema stiil on lobe, kergelt ja kiiresti kulgev. Lisaks köitvale lugemisele pakub teos lastele ka samastumisvõimalusi ja ettetulevate probleemide lahendusviise.

Noorteraamatuid ilmus 2011. aastal tervelt üksteist. Enamik neist on meieni jõudnud tänu noorsooromaanivõistlusele, kuid tuleb tunnistada, et köitvaid teoseid ilmub väljaspool sedagi. Noortekirjanduse areaal laieneb üha. Veel mõni aasta tagasi ülekaalus olnud üheülbalised sarnaseid probleeme ja olusid kirjeldavad realistlikud noortejutustused on kohta loovutamas mujalgi maailmas populaarsetele fantaasiasugemetega noorteraamatutele. Olgu siis tegemist vaimude, haldjate või inglitega, näiteks Reeli Reinause „Vaevatud”, Kiiri Saare „Martin Greeni juhtum”, Kersti Kivirüüdi „Okultismiklubi 2: Inglitel puudub huumorimeel” (kõik Tänapäev).

Fantaasiasugemetega noorteraamatute vallas on köitvama tulemuse saavutanud debütant Airika Harrik jutustusega „Iseenda laps” (Randvelt). Teose peategelaseks on tavaline pealinna tüdruk, kes avastab endas võime eri aegades seigelda. Teose verinoor autor (sündinud 1995) on oma vanuse kohta hämmastavalt küps kirjutaja, kes oskab hoida suurt perspektiivi, kuid ka detailidele tähelepanu pöörata. Teose lõpp laseb aimata ka plaanitavat järge.

Ka teise noore debütandi Linda-Mari Väli ideeromaan „Eikeegi eikunagi eikusagil” (Värske Rõhk) väärib lugemist. Noore autori kirjutamisstiil on kerge, värske ja erinevalt nii mõnestki teisest noorteraamatu autorist ka kirjanduslik, kuid selle teose vormist olulisem on see, millest kirjutatakse. Teose peategelasteks on neli noort, kes tarbimisühiskonnast ja edukultusest tüdinenuna otsustavad põgeneda oma nn väikekodanlikust kodust ja rajada mahajäetud majasse kommuuni. Noortele omaselt on neil olemas vaid idee, kuid viisid selle elluviimiseks on kaheldavad. Noore inimesena oskab Väli tundlikult ja usutavalt edasi anda noorte maailmavalu ja kohati utopistlikuna tunduvat idealismi.

Realistlike noorteraamatute hulgast paistab silma Mare Sabolotny „Peaaegu inimene” (Tänapäev). Romaani peategelaseks on tavaline eesti noor, 15aastane Gretten. Tüdruk elab Tallinnas koos emaga, isa on pere juurest juba ammu lahkunud. Kui ema töötuks jääb ning säästud otsa saavad, ema aga ikka sügavast depressioonist üle ei saa, tuleb tüdrukul endal ohjad haarata ja nii iseenda kui ka ema eest hoolitsema hakata. Ettevõtlik tüdruk leiab peagi töökoha baaris, kus ta kooli kõrvalt ametisse asub. Täiskohaga töötamine hakkab aga kooliskäimist segama, nii et peagi saab tublist õpilasest Grettenist tüdruk, kes leiab end üha sagedamini direktori ukse tagant.

Mille poolest erineb laps täiskasvanust? Mis tähendab olla laps? Millised õigused on lapsel? On tal ka kohustusi, vastutus? Millal ja kuidas saadakse täiskasvanuks? Kui palju vastutust on lapse jaoks liiast? Neile tänapäeva ühiskonnas olulise kõlapinna omandanud küsimusele otsib Sabolotny oma värskes teoses vastust.

Autori esikteosega „Kirjaklambritest vöö” võrreldes on „Peaaegu inimene” märksa küpsem ja stiilipuhtam. Näib, et autor on kasvanud nii hingeliselt kui ka kirjanduslikult. Ka selle teose kompositsioon ja struktuur märksa läbimõeldum. Kuigi teoses on palju traagilisi sündmusi, ohtlikke piirilkõndimisi ja erilisi pöördeid, on kõik sündmused usutavad ja sobivad konteksti. Ka Sabolotny loodud tegelaskujud, nii peategelane kui ka vaid korraks vilksavad kõrvaltegelased, on huvitavad ja loogilised. Iga tegelase motiivid on mõistetavad, neil on oma käitumismuster.

Eriti tuleks kiita autori oskust keskenduda ühele teemale ja allutada kõrvalliinid sellele. Enamik tänapäeva noorteromaanideks liigituvas teoses üritatakse kõik noori vaevavad probleemid ühte raamatusse mahutada, mistõttu jääb aga püstitatud küsimuste käsitlemine liiga pealiskaudseks. Ka valitud teema on erakordne ja huvitav, selle lahtikirjutamine põhjalik ja eri vaatepunkte pakkuv. Teose lõppki erineb tüüpilistest noortekatest, see pole etteaimatav, vaid ootamatu.

Möödunud lastekirjandusaasta ei olnud kindlasti viljakaim, kuid nii mõnelgi teosel on potentsiaali saada laste lemmikuks ja kesta üle aja.

*
 
5. märtsil Eesti Lastekirjanduse Keskuses toimunud lastekirjanduse aastakoosoleku ettekanne

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming