Harmsi nägu(1)

Tanel Pern

Daniil Harms, Väljapudenevad vanaeided. Tõlkinud Ilona Martson ja Rein Saluri. Kujundanud Dan Mikkin. Tänapäev, 2011. 264 lk. Vladimir Glotser, Marina Durnovo: Minu mees Daniil Harms. Tõlkinud Toomas Kall. Loomingu Raamatukogu 2011, nr 19. 104 lk.          Daniil Harmsi nimi on eesti publikule juba ammu tuttav. Tema teoseid on avaldatud ajalehtedes ning ajakirjades, teda on mängitud lavalaudadel – see tähendab, mängitud on nii tema enda tükke kui ka teda ennast – ning hiljaaegu jõudis poelettidele juba kolmas Harmsi tõlkevalimik. Sellest viimasest faktist üksipäini ei tasukski võib-olla veel erilist numbrit teha, kui sellest ainult veidi hiljem ei oleks Loomingu  Raamatukogus ilmunud Harmsi lese mälestused. Kauaaegsest Harmsi-huvist hoolimata olin seda viimast tõlkekogumikku raamatupoes ainult pealiskaudselt sirvinud ning leidnud selle ostmise olevat mõttetu, kuna esmapilgul ei paistnud see eelmisest, 2002. aastal ilmunud „Ootamatust joomingust” sugugi erinevat, kuid Marina Durnovo (Malitši) mälestuste ilmumine sundis mind sedagi uue pilguga vaatama. Tõdemus, millele ma neid raamatuid lugedes  jõudsin, oli järgmine: eesti keeles ilmunud tõlgete kontekstis võime rääkida kahest võrdlemisi erinevast Harmsist. Tinglikult võib ühte neist nimetada Harmsi „nimeks”, teist Harmsi „näoks”. Püüan allpool selgitada, mida selle eristuse all silmas pean.   

  

Harmsi nimega seondub tema tõlkimise pikaajaline traditsioon, mis algas tegelikult juba 1960ndate aastate lõpul. Pikka aega on teda tõlgitud eelkõige kui naljakate juttude autorit. 1970ndail-80ndail aastail avaldati kõige enam Harmsi jutte Sirbi ja Vasara huumorikülgedel ning huumori- ja satiiriajakirjas Pikker. 1990ndate alguses ilmuvad Harmsi jutud  Päevalehe nädalalõpulisas Pühapäevaleht, kuid veel ka Rahva Hääles ning sellistes ajalehtedes nagu Eesti Aeg ning Liivimaa Kroonika. Esimeste tõlkijate seas on lisaks Rein Salurile veel näiteks Andres Ehin, humoristid Toomas Kall, Priit Aimla, Priit Pärn ja Kalju Kass, 1990ndail veel Peeter Volkonski (ning F. Orava pseudonüümi all arvatavasti Andrus Kivirähk). Avaldatud pole neid jutte mitte kui teatud autori teoseid, vaid kui teatud žanri (humoresk) kuuluvaid. Sellest  annab tõestust nii nende avaldamiskoht kui ka tõlkijad, kellest olulisem osa on tuntud humoristidena. 

Tõlgitud juttude valik ning paljude juttude korduv tõlkimine näitab, et lähtuti pigem sellest, milline lugu žanriliselt võiks sobida, või tõlkimise lihtsusest, mitte näiteks juttude kuulumisest ühte tsüklisse. Mõnedki lood on meelevaldselt pealkirjastatud: nii on originaalis ilma pealkirjata lugu „Nüüd räägin, kuidas ma sündisin …” ajalehesabas pealkirjastatud kord kui „Autobiograafia”, kord kui „Elulugu” (viimast pealkirja on oma tõlkes kasutanud ka Ilona Martson). Seegi annab tunnistust sellest, et Harmsi nimi ei ole tähistanud mitte niivõrd autorit kui teatavat (huumori) žanri, mille tõlkimisel omavad autori kavatsused väiksemat tähtsust. Muidugi on tõsi see, et Harmsi nimi ongi suurel määral tema isikust ja isiklikust loomingust lahku kasvanud ning ongi hakanud tähistama teatavat žanri2. „Juhtumite” tsüklisse kuuluvad „Anekdoodid Puškini elust” on nimelt aluse pannud „pseudoharmsile”, s.o  Harmsi matkivatele anekdootidele kirjanikest, muusikutest jne. Eestikeelsetes kogumikeski ära trükitud vene kirjandusklassika üle irvitavatele anekdootidele lisaks võib Internetist leida veel biitleid ja vene rokilegende pilava rock’i-harmsi jne. Nende anekdootide lülitamine Harmsi tõlkekogumikku on seega ehk isegi õigustatav, kuid küsitav on otsus paigutada need kogumiku keskele.       

Tegelikult võib öelda, et Harmsi nime iseseisvumine on tema loomingusse sisse programmeeritud. Nagu OBERIU manifest kuulutab, laiendab ta kunstilisust kõikjale; elu ja kunst on tema jaoks lahutamatud. Veidrused, mida  ka näiteks Martson „Väljapudenevate vanaeitede” järelsõnas kirjeldab, ei ole mitte lihtsalt niisama tähelepanu köitmise võte, vaid osa elu programmilisest derealiseerimisest; samuti on seda ka Marina Malitši mälestustes kirjeldatud ahju roosaks värvimine ja „rotijaht”, mis selles kontekstis enam ei näigi mingi ebaloomuliku veidrusena, vaid lihtsalt lõbusa tegevusena; samuti ka erinevad lood oma sünnist: „elulugu”, „Ma sündisin kõrkjates …” või (Harmsi  sõbra Leonid Lipavski kirja pandud) jutustus sellest, kuidas ta sündis kalamarjast ning tema onu ta peaaegu saia peal nahka oleks pannud3. Derealiseeritud elu suurendab loomingu reaalsust – osalt vastandumise kaudu nüüdseks ebareaalseks muutunud elule, osalt aga just kunstniku elu reaalsuse kirjeldamise kaudu. Harmsi „näojoonte” selgepiirilisus näib olevat pöördvõrdelises seoses tema nime iseseisvusega. Tema „näo” all pean ma siin eelkõige  silmas teatavat kontseptsiooni, milline oli Harms kirjanikuna, teatavat mudelit, mis korrastab lugeja jaoks nii tema loomingulist kui isiklikku biograafiat. Selles valguses on ehk kõige kõnekam see, et Harmsist on järk-järgult saanud meie jaoks „biograafiaga inimene”4. Kui tõlkekogumike järelsõnades on seni piirdutud pigem Harmsi elu veidramate seikade seltskonnaajakirjandusliku vahendamisega (ka „Väljapudenevate vanaeitede” järelsõna, mis on sisuliselt identne „Ootamatu joomingu” omaga, ei ole siin kahjuks erand), siis 2009. aastal Tartu Üliõpilasteatris mängitud Mehis Heinsaare biograafiline „Daniil Harms” ning Malitši mälestused esitavad juba sidusamaid pilte Harmsi elu teatavatest perioodidest, sidudes seejuures eluloolisi fakte kirjanduslikega. Nad paigutavad ta teiste inimestega täidetud konteksti, kus selgub, et Harmsi näol ei olnud tegemist mitte üksiku veidrikuga, vaid oma eluajal aktsepteeritud  ja tunnustatud loojaga, kirjanike liidu liikmega jne. Õiguse omandamisega isiklikule biograafiale peaks aga kaasnema ka tema loomingu autonoomsem tõlgendamine: mitte enam teatud žanri (Harms kui „absurdikirjanduse klassik”) või ajastu kontekstis (Harms kui Bulgakovi moodi „sisepagulane”), vaid teatava isikupärase stiili esindajana.       

Just seda protsessi võib tegelikult näha toimumas kahe Martsoni koostatud kogumiku  võrdluses. Pealtnäha on „Ootamatu jooming” ja „Väljapudenevad vanaeided” nii sisult kui kujunduselt ääretult sarnased. Mõlemad raamatud algavad kahe „autobiograafilise” lühijutuga, neile järgneb valik lühijutte, „Juhtumite” tsükkel, anekdoodid. Ent sealt edasi on valik juba märgatavalt muutunud: lisandunud on näidend „Jelizaveta Bam” ning terve hulk filosoofilisema sisuga tekste, välja on valimikust jäetud lastejutud. Kui eelmine kogumik  paistis silma äärmise killustatusega – terake siit, terake sealt –, siis „Väljapudenevate vanaeitede” puhul on märgata selget läbivat joont: keskendutud on eelkõige Harmsile kui „tõsisele”, täiskasvanutele kirjutavale proosakirjanikule. Kui „Ootamatu joomingu” puhul võis ainult tõdeda, et on tore, et Harmsi on võetud eesti keelde tõlkida, siis siin on juba tegemist raamatuga, millega on võimalik vaielda, kuna oleks olnud võimalik teha ka teistsugune valik:  võib tõsta näiteks esile seda, et kogumikust puuduvad täielikult luuletõlked ja et järelsõna väidab Harmsi luule tõlkimise endiselt võimatu olevat, olgugi et nii mõnigi tema luuletus juba eesti keeles (nt Aare Pilve ja Priit Aimla tõlkes) ilmunud on. 

Jätkuv keskendumine Harmsile kui proosakirjanikule (ja „naljakirjanikule”) on avaldanud mõju ka tõlgete kvaliteedile. Harmsi keelt, mida muidu võiks ääretult vaesena iseloomustada, kuna sealt puuduvad nii poeetilised kui rahvakeelsed väljendid, on mõlemad tõlkijad paiguti püüdnud mahlakamaks muuta. Toon mõned näited „Juhtumitest”. „Soneti” viimane rida Saluri tõlkes: „Siis läks iga roju oma koju”, originaalis: „А потом мы разошлись по домам“. „Jahimehed”, jälle Saluri: „Sina aura parem ära!”, originaalis: „лучше уходи!”. „Unenägu”, Martson, „проходит” on tõlgitud kord „longib”, kord „läheb”, „сор” kord „rämps”, kord „praht” jne. Tekstide selline „silumine” teeb need proosalikumaks; nõnda läheb aga kaduma nende  konkreetsus ning kordused, mis proosatekstideski rütmi loovad ning neid luulele lähendavad. Harmsist on seega eesti lugeja (ning teatripubliku) jaoks viimaste aastate jooksul hakanud välja kujunema pilt kui filosoofilisest ja tõsisestki kirjanikust. Naer on alles jäänud, kuid see ei ole enam naer selle pärast, et „on naljakas”; see on kummastusest tingitud naer. Naer, mis tuleb sellest, et muud ei jää enam üle. Teisisõnu võib öelda, et (üks) Harmsi nägu  on hakanud domineerima tema nime üle. See pilt ei ole muidugi kindlasti ainuvõimalik ega ainuõige; selle varju jäävad teised tema näo jooned, mis ei ole kaugeltki vähem olulised: kõige selgemalt on uues kogumikus varju jäänud ja marginaliseeritud Harms kui lastekirjanik, keda seal enam ei ole; veidi vähem ilmselt on seda Harms kui luuletaja, keda seal ikka veel ei ole. Samas peaks sellel väljakujunenud näol siiski olema piisavalt arenguruumi, et ka neid  temaga ühendada.   

1 Artikli valmimist on toetanud ETFi grant ETF7988.

2 Oma pseudonüümi iseseisvat eksistentsi ning kalduvust teistelegi külge hakata hoomas tegelikult ilmselt ka Harms ise: vt kas või Marina Malitši sõnu, et D. H. tal perekonnanime muuta ei lubanud: „Elu on praegu sihuke, et kui meil on üks perekonnanimi, siis pärast ei tõesta kellelegi, et sina pole mina” (lk 25). 

3 „Сборище друзей, оставленных судьбою.” „Чинари” в текстах, документах и исследованиях. Москва 2000, lk191.

4 Juri Lotman, Kultuurisemiootika. Olion, 2006, lk 314.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming