Harrastus- või pärisluule?

Mait Vaik

Ülo Kraan, Võimalus olla. Valik harrastusluulet. Eesti Jahimees, 2005. 200 lk.  

Kuigi autor on oma esmakogu nimetanud harrastusluuleks, tuleks täpsustada, mis üldse on harrastusluule ja kuidas see eristub professionaasest luulest. Professionaalne luule võiks olla siis tellimustöö. Kui tellijaks on aga süda, valu, rõõm, teadmine või sisemine tuli, polegi neid kahte võimalik eristada.

Kogumiku tekstid katavad terve ajastu ja rohkemgi: luuletusi on aastast 1962 kuni tänaseni. Nii saab samade kaante vahel näha põlvkonna või põlvkondade lõiget, vaateid ja mõtlemisi. See on lugu inimese teelolekust, mida on seda huvitavam jälgida, et tekstid ei ole mitte kronoloogilises järjestuses, vaid liigendatud mõtestatult ja oskuslikult temaatilistesse alajaotustesse. Tihti häirib kogude juures jaotuste kunstlikkus, Ülo Kraan on selles suhtes erand.

Kraani luule on lakooniline ja selge, mõistetav ka esimesel lugemisel. Taust jääb ometigi aimatavaks, peegeldades hingust või ajastu süngust.

 

Voodis ei ole linu,

Kapis ei ole leiba,

aga sina oled minu ?

teist ei tahagi ma leida

 

Ilustusi ja mänglemist kohtab harva ja üldjuhul on see maitsekas. Kohati on kaasa mindud ka stilistiliste trendidega ja kasutatud metafoore, milles aimdub lugejale pilt toonasest boheemlaslikust õhustikust, sellest, mida loeti, väärtustest, millest lugu peeti.

Kraani luule on suuresti kantud loodusest: meri, metsad, loomad, loodusvaated, aasta- ja päevaring on luulekogu läbivad sümbolid. Siiski ei ole tegemist loodusluulega, vaid loodus, nii selle tasakaal kui ka jõud, vastandub ülejäänud tekstile, enamasti lootusetusele ja ängile (kuid siiski mitte ainult). Sellises lähenemises ei ole esmapilgul midagi uut, kuid Kraani puhul on loodus vägagi märgatav ja ? rääkides küll eelnenule vastu ? ei ole samas pelgalt sümbol, vaid ka tajutav.

 

Elasin kambris madala laega,

Akna all pihlakad tilkusid verd.

Horoskoop kuulutas armuaega,

vajasin valusalt sind ja merd.

 

Eelkõige on Kraani luule väga isiklik ja see teebki selle nauditavaks. Kraani tekstid ei ole ainult tükike ühest või teisest emotsioonist, plahvatusest, hetkeseisust, sotsiaalsest-hingelisest pingest, vaid peegeldavad inimest kui tervikut.

Kuidas selleni jõuda? Ehk nimelt siin peitubki harrastusluule ja nn pärisluule üks erinevustest. Pärisluuletaja (ehk siis inimene, kes näeb enda identiteeti luuletajana) püüab end enamasti maskeerida, on ambitsioonikam, edevam, vahest ka jõulisem, ta seab endale ülesandeid ja keskendub hingeseisundile mingis, enamasti ekstreemses ajahetkes. Siin on Kraan tagasihoidlikum ja rahulikum, kuid ka avaram ja vabam, jäädes enesele kindlaks kogu loometeel. Kraani isiklikkus ei ole aga see ?mina isiklikkus? ja sealt tõusebki esiplaanile inimene ja lummus. Aga päris luulet ei olegi ju olemas. On ainult luule. Sõnal ei ole mingit tähtsust, kõik on selles, mis jääb Sõna taha.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming