Harri Jõgisalu – mees nagu Eestimaa loodus

Jaanus Vaiksoo

Eesti on tasane metsade ja rabade maa, mida liigendavad aeglaselt looklevad jõed, järvesilmad, heinamaad ja viljapõllud. Ühesõnaga, siin valitseb rahulik elu, mis esmapilgul ei pakuks mõnele maailmarändurile midagi põnevat. Ometi teame, kuivõrd vaimustusse on sattunud siinse kandi põhjamaisest kargusest paljud võõrsilt saabunud matkajad. Eestimaa looduse rikkused on peidus just nende vaikselt kohisevate metsade keskel, varahommikustes rabades, Põhjamaa valgetes öödes ja vabaduse ning avaruse tajumises, et kusagil siinsamas Euroopas on veel paiku, kus on ruumi ning vaikust. Siin on midagi sellist, mis suure osa Euroopa jaoks on juba jäädavalt kadunud. Ja siin elab üks kirjanik, kes on esmapilgul täpselt samasugune nagu Eestimaa loodus: äärmiselt tagasihoidlik, kaaslasi alati kuulav ja tähelepanelik vestluspartner; ta jääb pigem tagaplaanile, jälgib kõrvalt, kuid selle sümpaatselt tagasihoidliku natuuri taga on peidus väga rikka elulooga inimene, kelle sulest on ilmunud terve hulk suurepäraseid raamatuid. See mees on Harri Jõgisalu. Sündinud 1922. aastal, poolteist kuud enne Eesti Kirjanikkude Liidu asutamist, on ta kaasa teinud kogu selle peaaegu sajandipikkuse kireva ja keerulise ajaloo Eestimaa esimestest iseseisvuse aastatest peale. Harri Jõgisalu on isiklikult läbi elanud väga palju selliseid hetki, mille kohta järgmised põlved loevad praegu raamatutest. Aga kõigepealt on ta looduskirjanik, kodulookirjanik, lastekirjanik ja õpetaja.

Grand Marinast Kadriorgu

Harri Jõgisalu sulest on ilmunud viimastel aastatel kaks köidet mälestusi: „Grand Marinast Kadriorgu” (2007) ning „Märjamaalt Tallinna ja kaugemale” (2011). Ühtekasvamine loodusega saab ikkagi alguse lapsepõlvest. Harri Jõgisalu on pärit Lõuna-Läänemaalt Korju külast Rüüsmaa talust. Mälestusteraamatu esimene köide ongi pühendatud „Rüüsmaa, ühe Läänemaa põlistalu, rajajate ja hoidjate mälestuseks”. Emata kasvanud poisikese lapsepõlveaastad möödusid sealsel taluõuel, ümbruskonna metsades, karjamaadel ja jõe ääres: „Ootasin kevadet. Õues ja jõe ääres oli tegemist – vaadata, kuidas jää läks ning vesi tõusis ukse alla ja heinamaa lainetas. Kui ilmad olid hästi soojad, puud lehes ja pääsukesed tagasi, võttis vanaema mu kaasa silguranda. [—] Sellel sõidul nägin ma esimest korda merd. Tumesinine avarus võttis mu hetkeks hingetuks. Ei suutnud silmadega haarata enda ees avanevat ja taevani tõusvat kaugust. Seisin enda meelest maailma äärel, millelt alla vaadates hakkas pea ringi käima ja tundus, nagu läheks maa jalge all kaldasse voogavate lainetega kaasa, mina nendega ühes. Merel oli mulle seni tundmatu lõhn, mille järgi praegu, palju aastaid hiljem, mere lähedust juba kaugelt, enne kaldale jõudmist, aiman” („Grand Marinast Kadriorgu”, lk 28).

Meri saab Jõgisalule lähedaseks aastakümneid hiljem. Ent Rüüsmaa, see omamoodi Eestimaa äärealal mahajäetud Lõuna-Läänemaa talukoht, jääb kirjaniku hinge ootama ja kripeldama kogu eluks. Eluraskustesse sattunud isa kolib Tallinna tööd otsima. Talupoisi piiritu vabaduse ja avarusega harjunud Harrile mõjuvad ängistavalt pealinna mitmekorruselise üürimaja kitsuke korter ja tolmune agulihoov. Rüüsmaast saab kõigil nendel kujunemis- ja kooliaastatel noorele mehele ikka ja jälle igatsus, ajutine peatuspaik ning hingerahu leidmise koht. Rüüsmaa on kirjanik Jõgisalu loodustundlikkuse allikas.

Harri Jõgisalu on selle põlvkonna mees, kes sündinud ühel ajal Eesti Vabariigiga. Siit ka tema kodust ja koolist kaasa saadud iseenesestmõistetav eetiline hoiak, et oma kodu ja kodumaad tuleb kaitsta. „Grand Marinast Kadriorgu” kirjeldab seda šokki, mille tõi kaasa nõukogude võimu tulek 1940. aastal. Ta nägi ja kuulis kõigist neist ärevatest sündmustest ja lähema paari aasta võimuvahetustest omal kombel otse võimukoridoridest. Tema isast, kes oli olnud Tallinna kõige suurema kino Grand Marina kojamees ja kütja, sai Eesti Vabariigi lõpuaastatel Kadrioru lossi ning valitsuse administratiivhoone töötaja. Lihtsa kütjana elas ta esialgu üle nõukogude võimu tuleku, Saksa okupatsiooni ning nägi lähedalt paljusid ajalukku läinud kuulsaid ja kurikuulsaid tegelasi. Kui nõukogude võim tagasi tuli, ei andnud ta armu ka tavalisele töömehele. Jõgisalu isa arreteeriti pealekaebuse tõttu, saadeti Venemaa vangilaagrisse, kus ta 1952. aastal suri. Harri ise tegi aga vabatahtlikuna Saksa sõjaväes kaasa 1941. aasta suvel lühikese sõjakäigu Pärnust Narvani: „Olime ju selleks kasvanud, et olla valmis kodumaa kaitseks. Eesti oli meile üle kõige, selles olime veendunud skautidena, selle nimel saanud koolis riigikaitse väljaõppe, õppinud Eesti Vabadussõja ajalugu ja teadsin, kuidas punaste vägedega lahinguid löödi ja Eestimaa vabaks võideldi. [—] Olin küllalt täiskasvanu selleks, et mõista paari eelmise aasta sündmusi, neist tulenevat, oma isa ja koduküla inimeste meeleolu, vähem oluline ei olnud seegi, mida olin koolist kaasa saanud. Ilma suuri sõnu tegemata – olime hingelt patrioodid” („Grand Marinast Kadriorgu”, lk 236).

Inimsaatustega mänginud keerulistesse sõja-aastastesse jäävad Jõgisalul töö Saksa Riigitööteenistuses, kuhu teda ahvatles lubadus pääseda hiljem ülikooli tasuta õppima, õpetajaamet Martnas, koolijuhataja Rõudes, sundmobilisatsioon Waffen-SSi väljaõppelaagrisse ja lõpuks sattumine NKVD küüsi ning saatmine n-ö Nõukogude filterlaagrisse LeningradiMoskva raudteel Okulovka tselluloosikombinaadi ülesehitamisele. Seda ebainimlikku elu Stalini-aegses vangilaagris, külma ja lakkamatut nälga iseloomustab hästi üks seik mälestustest. Jõgisalu saadeti esimese jõulupüha päeval laohoone pööningule kaera kottidesse ajama. Korraga avastas ta terade kõrvalt pikerguse tombu: „Vaatan lähemalt: kala – heeringas! Kaeraterad traani külge hakanud, kipra kuivanud, aga terve ja ei haise. Heeringast võib asja olla ja pistan selle sineli tasku. Saan veel paar korda tõmmata ja luud toob kaerte alt ridamisi heeringaid lagedale. Kuus või seitse tükki järjest. Olin sattunud roti peidikule, alt laost üles toodud. Südametunnistuse piinata löön need roti tagant üle” („Grand Marinast Kadriorgu”, lk 370). Neid roti peidukohast leitud heeringaid jagas Harri naril kaasvangidele pisikeste tükkidena nagu jõulukingitusi ja sõid nii, et lakkusid sõrmi. Kaks aastat karmi vangipõlve, siis tuli kauaoodatud vabanemine.

1947. aastal läks Harri Jõgisalu tööle Märjamaa keskkooli, teadmata muidugi sel hetkel, et jääb sinna koolmeistriametisse tervelt kolmekümneks aastaks.

Lastekirjanik

Sel ajal alustas Jõgisalu kooli jaoks lastenäitemängude kirjutamist. Lastele looduslugu õpetades seadis õpetaja koolis sisse loodusnurga, kus õpilased võisid elavat loodust segamatult jälgida. Kooli ehitati terraarium, mille ühes osas toimetasid sipelgad ja teises suured Viinamäe teod. Nii kiirelt ringi sebivaid sipelgaid jälgides ja teisel pool aeglaselt venivaid tigusid vaadates sündis Jõgisalul otse loodusest võetud valm „Sipelgas ja tigu”, kirjaniku enda sõnul tema esimene arvestatav kirjatükk eesti lastekirjanduses: Sipelgas naerab teo laiskust ja venimist. „Vaata mind! Kannan pesa tarvis palki ja jooksengi veel!”

„Mis sa oma pesa kõrshaaval kannad! Võta korraga kukile nagu mina ja vaata, kas paigast saad,” vastas tigu ja rühkis rahumeeli edasi”.

See lugu oli ühtlasi algus Harri Jõgisalu esimesele valmiraamatule „Käopoja tänu”, mis ilmus 1967. aastal. Õpetajana lapse maailma hästi tajudes ning loodusega iga päev kokku puutudes oli Harri Jõgisalu kujunemine lastekirjanikuks asjade loomulik käik. Ilmusid raamatud „Sass ja Jass” (1968), „Nõiutud allikas” ja „Suutäis soolast” (mõlemad 1974). Viimane oli aastate eest matkadel juhtunud lugude meenutus. „Nõiutud allikas” omakorda kaunite miniatuuride kogu, mis sündinud inimese kohtumistest loodusega. Looduses matkamine ja koduümbruse tundmaõppimine oli Jõgisalu lahutamatuks hobiks aastakümneid. 1970. aastate lõpus kirjutas ta Läänemaal Paatsalus suvekodus nähtu põhjal raamatuks põneva loomaloo „Kärp”, mis ilmus 1981. aastal ja valiti aasta parimaks lasteraamatuks. Loo tagapõhjaks on üks kärbiperekond, kes oli sättinud end elama Jõgisalu suvekodu alumise korruse lae ja ülemise korruse põranda vahele.

Maaleib

1954. aastal oli Jõgisalul võimalus kaubelda end Kastnas rannakaluritega sügisräime püügile kaasa. Soov merele minna pakitses hinges juba sellest ajast, kui ta viie- või kuueaastasena silgurannas merd nägi. Ent see esimene mereretk oleks võinud süngelt lõppeda – äkitselt tõusnud tormist pääseti üle noatera ohtliku madaliku vahelt läbi Kihnu saare lähedale Sangelaiule tormivarju.

„Ei osanud arvata ega näinud uneski, et tormivari Sangelaiul saab mulle saatuslikuks – jään Sangelaidu mõtteis endaga hoidma, nüüd juba kauem kui viiskümmend aastat. Et Sanges tormivarjus veedetud päevast saab kõik alguse, mida Kihnust ja Manijast, sealsest rahvast, kihnlastest, kirjutan ning merest ja laidude loodusest üldse kirjutada oskan.”

Ühest juhuslikust räimeretkest sai niisiis alguse Harri Jõgisalu Kihnu ja selle ümbruse laidude armastus, tutvumine Kihnu inimestega, kihnlaste arhailise pärimuskultuuriga: kihnu keele, meresõidu, kalapüügi ja traditsioonilise elulaadiga. Sellest sündis aastate pärast Harri Jõgisalu loomingu üks tippteos, Kihnu elust kirjutatud lasteraamat „Maaleib” (1985). Raamat sai 1986. aastal Eestis kirjanduse aastapreemia ja kuulutati järgmisel aastal Nõukogude Liidu lasteraamatute võistlusel parimaks lasteraamatuks.

Eesti pärimuskultuuri vahendaja

Siitpeale saab koduloost ja Eesti pärimuskultuurist Harri Jõgisalu raamatute põhiline teema. 1960. aastatel Loodusuurijate Seltsi korraldatud linnuvaatlusseminaridel Puhtulaiul tutvus Jõgisalu kogenud metsamehe Lembit Tihkaniga, kes elas samuti Märjamaa lähedal. „Lembit Tihkan rääkis kodukandi Valgu-Nurtu rahva elust, peremeestest, popsidest, metsavahtidest, küla tarkadest rohitsejatest, kellelt saadi iga haiguse vastu abi. Minul olid meeles poisikesepõlvest ja hiljemgi oma sünnikohas, Läänemaa kaugemas vallas Paadremaal kuuldud vanemate inimsete jutud” („Märjamaalt Tallinna ja kaugemale”, lk 222).

Nii sündis Jõgisalul aastaid kestnud koostöö Lembit Tihkaniga, mille tulemuseks oli suurepärane kodulooline raamat „Lugusid vanalt Läänemaalt” (1989). Oma kodukandist ja Eesti ajaloost huvitumine oli nõukogude ajal kirjaniku ning koolimehe missioon, soov anda lastele edasi teadmisi oma esivanemate ajaloost, mille okupatsioonivõim maha vaikis.

2005. aastal ilmunud raamatus „Vesiratta Madis” jätkab Jõgisalu koduloo teemaga. See kujutab üht talu veskijärve kaldal, mille pere on kujundanud talumuuseumiks ja kus tehakse kõiki talutöid, nii nagu seda endistel aegadel alati oli tehtud. Peategelaseks on perepoeg Madis, kes on Vesirattal sündinud ja kasvanud, kes teab, mis toimub kodulähistel põldudel ja karjalaudas, ta on tõsine maamees nagu talupoiss muistegi. Raamatut saab edukalt kasutada ka koolis ajalootundides, sest see annab elava jutustuse vormis pildi sellest, kuidas toimis vanasti üks klassikaline talumajapidamine ja kuidas inimesed seal elasid. Õigupoolest tekkiski „Vesiratta Madise” kirjutamise idee Jõgisalul aastate eest koos õpetajatega koduuurijate seminaril üht Võrumaa talumuuseumi külastades.

Nii on sündinud paljud Harri Jõgisalu lasteraamatud – omaenda uudishimust looduse ja kodukandi vastu, kuulates vanade põliselanike lugusid, matkates looduse radadel, et siis kõik need kogutud muljeid ning teadmised hiljem mõnusas vormis ja hea huumoriga kirjasõna kaudu noorele lugejale vahendada. Üks kiiduväärt ja suur töö eesti kultuuriloos!
 
Täna, 24. augustil saab Harri Jõgisalu 90aastaseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming