Ühe eestlase elu

Karl Martin Sinij?

  Wimberg, Kärppsed. Jutulind, 2006. 120 lk.

 

Mõtlesin päris kaua, mis mu meelest on Wimbergi vastse luulekogu juures kõige olulikum või märkimisväärsem iseloomujoon. Lugesin teisegi korra läbi. Järjest. Ja sain aru. Tegu on ühega neist harvadest luuleraamatutest, mida on võimalus lugeda kui juturaamatut. Ühe jutiga. Põnevusega. Ning samas ei ole ta mitte mingi romaan värssides, vaid pesuehtne poeesia. Sealjuures osava käega kokku pandud, käänuline, nurkade taga üllatusi pakkuv. “Maaaraamat” oli tal kunagi peaaegu sama seltsi teos, kuid uus on selgelt etem.

Lustakas stiilikirevus läbib hoogsalt kogu raamatut. Rünnak läheb lahti kolme vormipuhta ürgarbujaliku tekstiga, mis panevad kõigi kuue käega peast kinni hoidma vanad wimbergifännid, kel selgelt meeles, kuidas noormees TNT luuleõhtul musta laega saalis luges ette kõigi arbujate nimed, seejärel kuuekarmanist revolvri koukis ning üle publiku peade põmmutas. Midagi pole teha, kui ikka on riimimise oskus antud, siis ei saa ka ise riimimata jätta ning kaua sa ikka Felix Kotta kitsukeses kaanonis ringi sumpad. Vaim, va kurinahk, on vallale murdnud.

Arbumist ei jätku muidugi kauaks, kolmele avatekstile lajatatakse kuklasse “Pudrune lõug” ja “Kissell pükstel” ning viis pluss kolm pikemat riimitud mikroballaadi. Kõik rokivad parajat pauerpolkat ning pilluvad kildu igasse suunda. Vägevale avapaugule järgneb rütmipillerkaari vaibumine ja Wimberg asub sõudma oma poeetilise poolsaare teise ranna tüünemates vetes. Üleminekuks kahe- (tegelikult nelja-poole)tekstiline tsüklett “Eurooppa”. Ja siis näeme me juba “Maaaraamatust” tuttavaid vabavärsilisi mälupildikesi lapsepõlvest ning ka veidi uuematest aegadest. Vahele pillatud üksikud riimsalmid ja pihuga unenägusid. Mulle tundub, et Wimberg võib oma raiuvas-lauldavas riimluules olla objektiivselt tugevam, aga nois mälupildistustes on ta huvitavam. Küsisin ta käest kunagi, et kui palju ta tegelt mäletab ja kui palju juurde valetab. Vastus oli, et ega enam ei mäletagi, mis kirja pandud, on peast läinud. No hea on, enamusel läheb peast ja kirja ka ei panda. Aga sellised tekstid nagu “Koogid” või “Pirukad” kannavad hästi pikalt ning on lihtsast mäletamisest hoopis enamat.

Väga hea on tosina soomekeelse ja veerand tosina ingliskeelse tõlkeluuletuse lisamine raamatu lõppu. Seda praktikat peaks tõsiselt soovitama teistelegi eesti luuletajatele. Paljukest siis ikka on neid, kel jaksu ja võimalust (ka vajadust) avaldada terviklik võõrkeelne luulekogu. Antoloogiaid ilmub harva, neisse pääsevad vähesed ja Internet on ikkagi üks imelik asi. Aga mõne olulisema luuletuse kvaliteetne tõlkida laskmine peaks olema igale huvitet autorile jõukohane. Hea teiskeelseile sõpradele kinkida ja pealegi ei või teada, millest, millal ja mismoodi tulu võib tõusta. Wimberg on siinkohal otsa elegantselt lahti teinud ja tõestab ühtlasi, et (tõsi küll, niigi meeldivalt eklektilise) luulevalimiku üldist kompositsiooni teiste keelte lisamine ei häiri, vaid pigem täiendab. Ja oleks, et ma räägin siin mõnest surimuri uduirriteerivast ekspoppostmodernistist. Wimberg on küll viimane, keda formalismikuradiga vahele tõmmata annab.

Veel. Wimbergi artiklitest ja vahel ka luuletistest on tihtigi kumanud iseäralikku “nõukanostalgiat”. Siin on see sõna omal kohal, kuigi üldjuhul ei poolda ma okupatsiooniaja pehmendamist ninnunännutavate terminitega. “Kärppsed” on nimetet nostalgiast täiesti puhas. Ning huvitaval kombel annab nimelt see raamat võtme Wimbergi (enamasti küll Jaak Urmeti) suhtumusliku huvi mõistmiseks. Wimbergi suhe okupatsiooniaja päikeselisse poolde idaneb asjaolust, et ta ei mäleta seda aega. Eesti iseseisvuse taastamise ajal oli autor napilt kaheteistkümnene. Umbes selles vanuses inimene alles hakkab enam-vähem koherentselt mäletama (ma ei räägi siinkohal mälupiltidest). Isikliku kogemuse puudumine loob mälupiltide ja teisestest allikatest saadud informatsiooniga segunedes tihtigi meelekuvandi, mis olnud reaalsusega kokku langeda ei pruugi. Võrdluseks, Teise maailmasõja rinnetel Punaarmee vastu võidelnute utreeritud heroiseerimist ei kohta mitte niivõrd nende kaasaegsete kui põlvkond nooremate inimeste juures. Kindlasti on siin oma osa isikliku kogemuse puudumisel. Kuid see selleks – “Kärppsete” helged mälukillud kannavad nii aega kui ajavälisust ja on lihtsalt ilusad lugeda. Kusjuures tõesti värvikad pildid just vahetu kujutuse ja emotsiooni poolest.

Võib ütelda, et kärbestest – kes on olulised vaid raamatu viimases tekstis – märksa paljuütlevam on teose alapealkiri “Rõõmu sõnadest 2000 – 2006”. Wimberg tunneb sõnadest tõesti rõõmu. Ja see teeb rõõmu.

 

PS Ma ei hakka siinkohal Wimbergi napaka õigekirja pärast (“kärppsed”, “karttulad” jne) üldse vigisemagi – ta peaks tegelt oma kirjanikunime siis ju kah kahe emmiga kirjutama. Kui inimesel vanas eas midagi teha pole, saab vähemalt valitud teoste väljaande redigeerimisega aega veeta. Jõudu selleks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming