Ühe tilga võrra parem ookean

Jan Kaus

 

David Mitchell, Pilveatlas.

Tõlkinud Aet Varik. Varrak, 2006. 580 lk.

 

Kaunis raske on kirjutada raamatust, kus kõik tundub paigas. “Pilveatlase” värske eestikeelse versiooni puhul võiks tavapärasest enam juhtida tähelepanu vahenduse kvaliteedile, sest tõlkijate töö jääb tõlketeoste arvustustes tihti tagaplaanile. David Mitchelli “Pilveatlase” üks tugevusi ongi stiil, vaimuka väljenduslaadi kõrge kontsentratsioon. Pärlid nagu “eelarvamused on igikelts” (lk 264), “aga ku tõtt ütelda siis pold mu hääl küll parem ku pardipeer kesk orkaani” (lk 281) või “ei tee vahet si-bemoll-mažooril ja suurtükimajoril” (lk 519) on vaid mõned piisad Mitchelli keele rikkalikus ookeanis. Kuid kuna need kõlavad eesti keeleski nõnda hästi, ei jää arvustajal muud, kui teha sügav kummardus tõlkija Aet Variku tööle. Hea tõlge viitab alati tõsiasjale, et eestindajad peaksid olema praegusest rohkem eesti kirjanduses esil – võib uskuda, et näiteks käesolevalgi aastal ei ilmu just palju algupäraseid eesti proosateoseid, kus suudetaks Aet Variku Mitchelli tõlke rikkust ja plastilisust ületada.

Kuid “Pilveatlase” stiilist enamgi tahan peatuda kõnealuse romaani sisul, kuna tegu on väga oluliste küsimustega. Muidugi mitte ainult, oluline on siin ka, kuidas tõstatuvaid küsimusi käsitleda. Kõigest järgemööda.

Üks “Pilveatlase” juhtmotiive on raamatus ikka ja jälle korduv võimuiha. Hoolimata sellest, kas raamatu tegelased kerkivad lugejate ette minevikust või tulevikust, ikka satuvad nad võimuiha teostumisele: “Uus sõda on a l a t i tulemas, Robert. Neid ei lämmata kunagi lõplikult. Mis sütitab sõdu? Võimuiha, see inimloomuse selgroog. Vägivalla ähvardus, hirm vägivalla ees või tegelik vägivald on selle kohutava iha töörist. Võimuiha võib kohata magamistoas, köögis, vabrikus, ametiühingutes ja riigipiiridel” (lk 508). Noam Chomsky, kritiseerides praeguse USA administratsiooni ekspansiivset poliitikat, on väitnud, et sellise poliitika teostajale on hegemoonia elust tähtsam. Ning kas ei iseloomusta selline meeleseisund sageli igasugust poliitikat, olgu see siis rahvusvaheline või lokaalne? Allakirjutanu ei soovi kuidagi arvustuse tuumast kaugele põigata või juba kaunis tüütaval teemal edasi targutada, kuid kas pole siiski igiliikuva võimuiha valguses mõistetavam ka näiteks Arnold Rüütli käitumine, kus ehk soov võimul püsida – ehk teha seda, mida on tehtud juba aastakümneid – on muutunud juba irratsionaalselt ja elu säilitamist ületavalt tugevaks? Tõsi, Mitchell käsitleb seda teemat laiemalt, püüdes kanaliseerida just euroopaliku ekspansiivsuse tagamaid keeles väljenduvasse: ““Ahaa!” ütlete teie, “aga miks just meie, aarialased? Miks mitte Uri unipeedid või Mauritiuse mandragorad?” Sellepärast, jutlustaja, et kõikidest maailma rassidest on meie armastus – või pigem meie saamahimu – himu varanduse, kulla, vürtside & ülemvõimu, ah, ennekõike selle magusa ülemvõimu järele kõige teravam, kõige kõrvetavam, kõige häbitum! Just nimelt see saamahimu annab meie Progressile jõu, kas taevase või saatanast, ei tea ma öelda. Ega tea ka teie, härra” (lk 558). Kõnealune vestlus toimub ühel Okeaania pärapõrgulisel saarel, kus mugavalt ei tunne ennast ei vallutajad ega vallutatavad. Muidugi, teaduslikult on võimalik inimliku ekspansiivsuse lähtumist Euroopast mitmeti seletada, näiteks Jared Diamond on toonud selle põhjuseks Euraasia mandri lääne-ida teljelisuse, mis võimaldas suure mandrimassiivi eri paikades sündinud leiutistel piki kliimavööndeid liikuda. Ega ka Mitchell aseta ekspansiivsust vaid euroopaliku maailmataju alustalaks, raamatu alguses kirjeldatakse mõjuvalt, kuidas maoorid hävitavad (eurooplaste abiga muidugi) ühe väiksema saare peaaegu idealistlikult rahumeelse kogukonna.

 

Kogu sellest vägivalla ringkäigust koorub aga “Pilveatlase” teine tasand, teine juhtmotiiv, milleks on inimelu juhuslikkus. Sellele viitab hõllanduslikult ka romaani pealkirja sümboolika: ““Hinged käivad üle ajataeva, ütles Abtiss ikka, jusku pilved üle maailma taeva” (lk 352). Selline kujund annab aimu hingede juhuslikkusest nii nende sisemises, iseloomule viitavas, kui ka laiemas, ajalises ja ajaloolises plaanis. Hinged muunduvad ja hajuvad nagu pilved. “Pilveatlase” juhuslikkuse tunnetust süvendab ka sentents raamatu finaalis: “ajalugu ei tunnista reegleid, vaid üksnes tagajärgi” (lk 579). Inimelu juhuslikkus ja heidetus kangastub “Pilveatlase” ühes vaimukamas, kuid ka traagilisemas natuuris, heliloojas Robert Frobisheris, kes enne enesetappu kirjutab oma sõbrale nii: “Raputa eneselt uskumused, mida sulle on külge kleepinud kasvatajannad, koolid ja riigid, ning oma sisimast leiad sa hävimatud tõed. Rooma käib alla ja langeb taas, Cortés seilab taas /—/, ma tulen taas Bryggesse, mu armastus Eva vastu süttib ja kustub taas, sa loed uuesti seda kirja, Päike jahtub taas kord. Nietzsche grammofoniplaat. Kui see lõpeb, paneb Igivana selle uuesti mängima, igavikkude igavikus” (lk 538). Võib ju tunduda, et taastulev aeg peaks inimest tema juhuslikus heidetuses lohutama. Kuid kas me tahame lasta ajal taas tulla, kui selle juurde kuulub taas lahkumine, hajumine, pihustumine molekulideks, mälu tuhmumine, olulise silmapilkne muutumine mitteoluliseks, elu muutumine kaduvikuks, rahu muutumine hävinguks – isegi kui sõjale järgneb uus rahu? See toob meelde veel ühe käesoleval aastal ilmunud tõlkekirjanduse pärli, Merike Riivese tundlikus vahenduses Marguerite Yourcenari “Silmapaistmatu inimese” (Loomingu Raamatukogu, nr 13 – 15), kus hetkeks figureerib isand Belmonte ning tema “hindamatu väärtusega” raamat pealkirjaga “Prolegomena”, mis, nagu nimigi ütleb, on sissejuhatuseks käsikirjale, mida soovitakse avaldada, kuid mida vaene ja põdur filosoof kiivalt enda käes hoiab. Käsikirja järel käinud peategelane jääb suure filosoofilise meistriteose kättesaamisega aga ühe päeva hiljaks, vahepeal on tundmatu suurmees surnud ning “hindamatud” paberid rändavad surnu tütre kätest kanalisse muu prahi sisse. See on tuttav motiiv – vaim kaob või muundub millekski naeruväärseks, objektist saab parimal juhul jälg –, kuid Yourcenari loos mõjub motiiv kuidagi väga valusalt.

 

Niisiis, kõik, mis elab, on õrn ning selle säilimine juhuslik ja kaudne, hävimine aga tõenäolisem. Sellises vaates ühendab Mitchell imelisel kombel romaani vormi ja sisu. “Pilveatlas” on üles ehitatud justkui 11astmeline trepp, mille esimesed kuus on romaani algpunktist ajaliselt üha kaugemale minevas ning viis viimast justkui keerdudes alguspunkti lähedale tagasi tulemas – niisiis on raamatus kokku kuus “trepiastet”, viis nendest kahel pool kuuendat. Nagu juba korduvalt “Pilveatlase” puhul mainitud, seostuvad need loojutustamise “trepiastmed” üksteisega üsna lõdvalt, kuid siiski. Ning see tõeliselt filigraanne ja peen-kaval struktuur sunniks justkui küsima: kui eeldada tänapäevaselt, et inimene on teatud sorti tekst, tekstide kogum, siis kas ka tekstid, ühel või teisel moel talletatud lood, on nagu inimesed, kes meenutavad Mitchelli raamatus hajuvaid pilvi? Kui inimese elu on piisk võimuhoovusi ja vägivallaorkaane täis meres, siis mida suudab üks lugu? Niisiis, mingil väga sordiinialusel moel esitab Mitchell justkui küsimuse kirjanduse rolli kohta tänapäeval. Kas raamat suudab maailma muuta või mõjutada? Ma olen mõelnud tihti selle küsimuse puhul Steven Spielbergi filmist “Munich”. Tegu tundub olevat hiilgavalt täpse ja üllatuslikult erapooletu analüüsiga, teemaks Iisraeli-Palestiina konfliktis osalevaid juute ja araablasi haaranud kättemaksu surnud ring, võimuiha üha intensiivsem taastulek, vägivalla ringkäik, kus valitseb teatud demokraatia – kaotajaks jäämise võrdsus. Kõik konfliktis osalejad peaksid seda filmi korduvalt vaatama. Naiivselt lausutud, tean. Fakt on, et pärast Spielbergi filmi on asi üha hullemaks läinud ning veristamise ringkäik võtab uusi tuure. Mis jääb siis kunsti osaks?

Mitchell pakub imeilusaid, omavahelises möödarääkivuses nukker-võluvaid vastuseid. Vaatleme paari “trepiastet” – ühe loost tehakse film, lugeja loeb lugu, kuid järgmise “trepiastme” – hoopis teine ajastu ja teine loogika – kangelanna näeb just filmi, ilma et ta seda täpselt mõistaks. [Märkus: kõnealune “trepiaste” võib mitmelegi ulmeaustajale maiuspalaks kujuneda, kuna see kujutab antiutoopiat, mille kangelanna väidab autori musta huumori tahte kohaselt: “Mul õnnestus lugeda kaht hilisinglise keelest tõlgitud optimisti, Orwelli ja Huxleyd…” (lk 250).] Niisiis – paradoksaalne olukord, kus lugeja teab, et film, mille vaatamist nimetab antiutoopia õnnetu ohver oma elu õnnelikemaks sündmuseks, ei pruugi üldsegi olla enam autobiograafiline, sest tegu on ju ometi filmiga ning selle aluseks olnud halenaljakadki seiklused, mida eelmisel “trepiastmel” loeti, võisid ise juba kirjapanemise kaudu olla muutunud päris-elu ilustusteks (ka päris-elus juhtub, et jutustades lugu, pannakse tegelikult juhtunule vürtse kapaga juurde). Kuid see lugu, tõene ja tõsine või mitte, lohutab antiutoopias surmamõistetut.

Niisiis, kui mõni “trepiaste” pakub lugu, mille imepärased pääsemised ja õnnelik lõpp (nagu “Luisa Rey esimene juhtum”) viitavad loo ainesest (Luisa Rey puhul siis korporatiivsuse teemast) hoolimata taotluslikult selle loo mõningale kunstlikkusele, ei tähenda see veel asjaolu, et nii väheneks automaatselt loo väärtus. Äkki me vajame õnnelikke lõppe? Äkki poleks ilma selle õnneliku lõputa lugu ennastki? Kui Luisa Rey saaks korporatsiooni paljastamisel surma, siis ei saaks keegi tema võitlusest ju teada – kas pole loogiline? Võib ju olla, et ka ebarealistlikus loos sisaldub alati tegelikkust, soovi näha tegelikkust paremana kui see tegelikult on. Või äkki on oluline juba lugude jutustamise olemasolu – miks muidu kirjeldab Mitchell korduvalt lummust, mis valdab ajaliselt ja ruumiliselt lohutus eraldatuses viibivaid inimesi, kellest üks kuulab imetlusega teise lugu, hoolimata asjaolust, et mõistmist leidub selles teos vähe?

Niisiis, kuigi “Pilveatlase” üks lugu on teises kohal ühelt poolt vaid loona, raamatuna, käsikirjana, filmina, kirjadena, kus eelmise “trepiastme” kohta võib järgmise kangelane kuivalt nentida: “Kuid üleüldiselt leidsin ma, et säärasel “noor ajakirjanik versus korporatiivne korruptsioon”-põnevikul on potentsiaali” (lk 412), ning mitte enam hingava, tundva, kartva, lootva, väikesest lohutust leidva inimesena – lugu katab hingamise –, siis ometi on see parem kui lugude puudumine, loobumine lugude jutustamisest, lugude otsimisest, isegi kui leitavaid lugusid ei mõisteta, kuna need jäävad juba ajaloo, aja luku tagusesse loogikasse.

 

Seetõttu ma imetlen David Mitchelli võimet  nõnda süngete ja ühiskonnakriitiliste lugude juures – siin muutub apokalüpsis järgmisel “trepiastmel” postapokalüpsiseks, mure tehnitsismi, fundamentalismi, korporatiivsuse, moodse orjanduse, tarbimishulluse pärast lööb välja õõvastavates süžeekäikudes või visioonides – nõnda lootusrikkalt jutustada. Mitchell kasutab ju “trepiastmete” ajalise nihke aspekti teatud hoiatusliku õhustiku loomiseks, andes mõista, et uskumatunagi tunduva apokalüpsise seemned asetsevad nii minevikus (euroopalik ekspansiivsus ning sellega kaasnev ülimuslikkuse tunne) kui ka olevikus, kus demokraatlik ettevõtja sedastab: “Mina rajaksin – ja ma ei pelga seda välja öelda – meie maal õiguspärase – korporatiivse – impeeriumi” (lk 463). Seejärel, järgmistel, tulevikku asetatud “astmetel” manab Mitchell esile võimalikud tagajärjed – mitte kõige meeldivamad elukeskkonnad. Järeldusi pole raske teha.

Kuid äkki pakubki Mitchell oma peene huumoriga tasakaalustatud süngekoelise komponeerimistaidurluse juures lihtsat retsepti: niikaua kui me mitte vaid ei pane tähele, mis juhtub ja mis juhtuda võib, vaid räägime sellest üksteisele ka lugusid, niikaua on veel lootust – lootust, et lugu ja elu põimuvad nii lugude jutustajates kui ka kuulajates. Mis siis, et loojutustaja elu või lugu või elulugu võib jääda piisaks ookeanis. Sest Mitchelli suurepärase romaani viimane lause ju kõlab: “Ent mis on ookean, kui mitte lugematu hulk piisku?” (lk 580). Jah, ehk küll vaid piisa võrra, kuid ometi on “Pilveatlase”-nimeline tõsiasi kaasaja hajusat vaimuookeani elamisväärsemaks muutnud – ja muutmas nüüdsest ka meie kilusõdadest lõhestunud lahesopis.

TÄPSUSTUS

Eelmises Sirbis ilmunud arvustuses tõi Veiko Märka minu luulekogust “kurat õrnal lumel” välja väidetava tsitaadi “ja laibadki enam ei korise”. Kinnitan, et niisugust fraasi mu raamatus pole. Soovin Veiko Märkale edaspidiseks suuremat süvenemisvõimet, et esitatavad väited põhineksid ikka pigem loetul kui kujutletul.

Maarja Kangroa

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming