Ühe tundehaige enesekaevangud

Tarmo Teder

 

 

Jan Kaus, Tema. Tuum, 2006. 269 lk.

Näen, tunnetan ega kahtle, et Jan Kaus on kirjutanud veenvalt mõjuva romaani: sündmustik on kodumaiseid ja rahvusvahelisi kohti vahetav ning piisavalt põnev; struktuur väga sidus ja suhtelises keerukuses selgesti hoomatav; keel ladus, ökonoomne ja lööv; tegelaskond motiveeritud, üksteisega haagitud ja vaimukalt karakteriseeritud; faabula modernistlikult mittelineaarne; läbiv peategelane seob oma isiklikku tragismi kratsides kõik enda ümber kihavasse kimpu. Kaante vahel on piisavalt vett, et kalad kuivale ei jääks, ning see üpris tihedalt täis akvaarium pakub oma lisandusis silmale ja südamele üleva kõrval ka omamoodi võigast ilu.

Mehe ja naise vahelise suhte mustrist on kirjutatud sadu tuhandeid romaane, nagu on maalitud sadu tuhandeid vaikelusid, natüürmorte ja akte. Teema igikorduse fakt on muutunud kirjanikele-kunstnikele sama enesestmõistetavaks kui söömine ja magamine, aga tähtis pole kordamise akt, vaid keel ja viis, kuidas seda tehakse. Kausi “Tema” võlubki igikulunu isikupärase käsitlusega, lahangus on tunda profi kätt, mis teab, mida teeb.

Midagi rohkemat oleks noorelt, alles teise romaani avaldanud kirjanikult liiga palju oodata. Tundub, et Kaus on oma sajandialguse valangulise proosapalaviku läbi põdenud ja juhib nüüd viluval käel süžeed, struktuuri, probleemi, keelt, tegelasi, taustu. Paistab, et eesti kirjandusse tuleb üks uus romaanikirjanik kui selline.

Romaani “Tema” võti kui üldine küsimus peitub muidugi peategelases Svenis, kelle nime saab lugeja teada alles leheküljel 74 ja perekonnanime Laam leheküljel 178. Tädi kääksuva värava taha maamajja pagenud tegelase sugu pole päris alguses otse selge, siis aga koorub tasapisi välja, et tegu on linnast jalga lasknud reklaaminduse ässaga, kes põeb südame defitsiiti, mis ei luba armastusel vaba lauluga õitsele puhkeda. Ratsionalismi ja egoismiga kaasneb emotsionaalne seestumine. Kui autor annab teada, et peategelase pangaarvel on veel sada tuhat, siis kleepub peategelasele millegipärast kergelt ülbe ja irooniku pooltoon või vari, justkui markeeriks raha needus tema algset tabula rasa olemust.

Kummati pole Sven labane inimene, ainult küüniline õhumüüja või higine arendaja. Ei, ta otsib esteetilisi elamusi kas või talle mitte meeldivast teatrist ja keelekasutus on tal isegi naisega voodis intellektuaallik. “Sa ei saa eeldada, et ma olen igast sinu ideevälgatusest sama vaimustatud kui sina, eks?” (lk 155). Sveni emotsionaalsus on vaimselt lakitud või endasse surutud traagikaga küsiv, veidi ahastav ja mitte kuigi ehe. Peategelase teeb keerulisemaks asjaolu, et ta on romaanis tagasivaatavalt kirjutav, sellega pihtiv ja selgust saada tahtev, mingile analüüsile pürgiv ning lugejal pole kerge vahet teha otsesest sündmustikust johtuva tegutseva karakteri ja kirjutav-vaimse enesemuukimise vahel. Paradoksaalselt näitab see, et autor on karakteri ühtsust ohjanud mitmel viisil avades. Esimeses, mina-isiku vormis antud romaanitekst tugevdab otsest kontakti, lähendab lugejat ainesele.

Plussiks on ka see, et pole sugugi üheselt selge, kes on “tema”? “Ta” võib lugeja jaoks olla Sven kui üldine ja pealkirjaga sügavuti seotud “tema”, kuid Sveni, aga samuti lugeja jaoks muidugi Mirjam kui Sveni peamine hingepiin ja südamevaev, mis tuleneb tema “temast”.

Mingit skisofreeniat isases temas ei ole, pole paranoia ega megalomaania essugi, vaid veidi impulsihäiret (prostituudi haaramine, Annabella rabamine) ja värava kääksatuse ootust – igatsust naise armastuse järele.

Mirjam on poolenisti soomlanna, stjuardess, iseseisev ja -teadev vaba naine, “meie suhte tugevam pool”, nagu Sven ausalt tunnistab ning kellesse ta on tugevalt kiindunud. Selle hingelise klammerduse foonil mõjuvad imelikult Sveni tõmblevad kõrvalhüpped: teatraalselt koomiline Annabella (see on rahvusvaheliselt edukas näitekirjanik) rabamine, Tiina kaissu kimamine, eksistentsiaalselt kuumadel (Mirjam on lunarahasaamiseks, tegelikult Sveni kontrollivaks petteks röövitud!) päevadel mingi tänavalitsi haaramine mitmeks ööpäevaks. Nagu oleks Sven seksuaalset vabadust südameliidust lahus käsitlev isane. Ja selles kontekstis ei mõtlegi ta Mirjamile kui oma peanaisele sümmeetrilise vabaduse andmisest, rääkimata õhkukirjutatud suhtelepingust à la mine Moskva ja tee, mis tahad, mina kargutan siis siin.

Sveni kirg varjutab armastust kui sellist, aga mitte aru; tema sarved nagu oleksid veel maha jooksmata, aga süda juba tühi ning tema seljapööramises on natuke nagu preili joont. Tema eksistentsiaalne probleem on isiklik nagu ikka ja triviaalne nagu tavaliselt. Tema individuatsioon pole veel kaugeltki põhietappi läbi teinud, aga ta on alles veel kusagil 30 eluaasta lävel. Paistab, et ta ei tea, mis ta elust tahab, aga Mirjamit ja armastust ta tahab ning ta oskab pingeid sõnastada: “Mina, kes ma oskan – oskan leida võlusõnu ka kõige absurdsemale teenusele või tootele; mina – kõlavate lausete mustkunstnik, ei leidnud oma tundele sobivat sõna. See polnud ei õnnelik ega ka õnnetu tunne” (lk 156). Edasi: “Olen suurte tunnete täpne sõnaskulptor, pomisesin endale. Siis aga tundsin jälle, kuidas miski mu sees jätkas paisumist, muutes mind hajameelseks, ümaraks, nüristades mu relvi” (lk 227).

Sven on küsiv, paljuski küsiv ja sellest alusest peaks talle seni piisama. Emotsionaalne peetus, varakult tapetud hullus ja kanaliseeritud raev ei luba miskil suurel armsal puhtal armastusel mehe üle võimust võtta. Hirm ei sobi talle, pigem tühjus ja seda peab millegagi täitma, täitma õppima. Romaani lõpus otsi harali vette lahti jättes laseb autor oma peategelasest õhku välja, hingepaisu ja egomulli hõredamaks, et vaim saaks minna uuele ringile, et teadvus saaks enda lakkamist kaitsta või isiksus emotsionaalselt adekvaatseks. Sven võiks minna Rwandasse missioonile või Tiibetisse forelli püüdma.

“Tema” kompositsioon on siiruviiruline ja kullakarvaline, aga oma tiheduses justkui kuldlõikeliselt kompaktne ning algus ja lõpp kenasti Sohujärve äärde seotud.

“Tema” tegelased ja tegevuspaigad on eesti unises romaanitraditsioonis markantsed. Teatrikriitik minu asemel ehk hüüataks, et värvikad rollid on ilmekalt täidetud ja sidus ansambel annab huvitava etenduse. Tundub, et mõningaid romaani tunnuseid, ütleme – peategelase juuri ja tüüpide ulatust on autor vahest nagu kramplikult üle detailiseerinud ja liigselt süvendanud. Lisaks Sveni isa ja ema mineviku, ametite ja nende lapsepõlvegi korduvale esitlusele on antud veel ka tema vanaisade ja vanaemade tegemised ning seda sellises kenas muhedas elutruuduses, et igav ei hakka, pigem huvitav. Mängu on toodud Sveni kolm eri tüüpi klassivenda (küüniline arst Ale, jalgpallitäht Ervin, bändimees Hendrik), aga klassikalisest sangviinik-flagmaatik-melanhoolik-koleerik jaotusest otse juttu teha ei saa. Lisaks nendele eendub kareda külatüübina Elvise soenguga puhmapea ja pudrulõug, amatöörkirjanik Aadu. Huvitav ja mõneti eeterlik tüüp on Puerto Ricost pärit endine gigolo, aga nüüd rikkurina Eesti rabajärve ääres mediteeriv Cozarón. Ka talle annab autor põgusa suguliinilise tausta (ema, õe, onu, Maria), aga unustab romaani läbiva José vanuse. Alguses: “Ta oli kusagil viiekümnendates, elegantne härrasmees. Ta vuntsid olid nooruses kindlasti sama mustad kui Kariibi öö.” Lõpus Eestist ja Euroopast lahkudes kirjutab see Cozarón kui haihtuv vaim: “Oli pime ja tuuline öö ning hoolimata tõsiasjast, et ma saan varsti kolmkümmend viis, kartsin ma tol ööl meeletult.”

Kaus varieerib stiiliga, oma autoritooniga, üldse võiks plokiti siin-seal eritleda nelja-viit kirjutamislaadi, aga need laadid on sujuvalt üleminevad ja eritlus kisuks spekulatiivseks. Romaani taga võib aimata selle looja vaeva ja punuvat mõttetööd, aga higi lõhna ma otse kusagilt ei tundnud. Tähte võiks närida jalgpalli “maavõistluse” ja “iganes” kallal, ninna kargas ka paar-kolm trüki(tähe)viga.

Viimaks jõuangi Jan Kausi ühe võluvama relva – keele juurde. Detailides on “Tema” viimistletud, metafoorid kunstiliselt pursanuina või siis hästi läbi mõeldud, tihtipeale löövad ja muhedad. Noppisin lugedes selliseid ergastavalt nihkes sõnavidinaid kui omaette väikseid luuletusi, aforisme, kohati lausa gregeriiasid: “Praegu on suvi, päeval kõrvetas päike selga nagu inkvisitsioon, nagu Koba pilk.”; “ja kääbast labidatega üsna seltsimehelikult patsutati”; “Kui Jumal oleks olemas, tuleks talle vastu lõugu anda”; “Istus särgiväel kollatõbise väljaheite värvi Volgas ja keeras roolikest”; “Eesti on täis Aadusid”; “Ervin õpetab, et kultuur on spordi alaliik ja sport jalgpalli alaliik”; “Kui nad sülitavad, tekib maavärin, mäetippudelt pudeneb lund, linnud ei suuda enam lennata, kalapaadid Sevanil lähevad ümber. Sellise naise juurde tiris mu lolli isa tema kanapime süda”; “Letargia vajus mu peale nagu muhu lapitekk”.

Lõpetuseks: lugege läbi Jan Kausi “Tema” ja veenduge siinse artikli esimese lõigu kehtivuses.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming