Hea lasteraamatu fenomen

Aidi Vallik

Nii nagu lähiajaloo hariduselus põrgati „hea õpetaja” defineerimatuse otsa, nii tekitab küsimusi ka „hea lasteraamat”. Milline on hea lasteraamat? Kelle arust peab see hea olema – kas laste või vanemate või õpetajate-kasvatajate? Kuueaastane tüdruk võib südamest imetleda mõnda paljudest roosajumelistest Barbie-raamatuist, seda valikut ei kiida aga sugugi heaks tema lasteaiakasvataja. Lugupeetud kirjanikest koosnev auhinnakomisjon määrab lastekirjanduse  aastaauhinna sama lugupeetud meistri tõeliselt kandvale teosele – aga lapsed keelduvad seda esimesest kümnest leheküljest kaugemale lugemast. Rääkimata lapsevanematest, kelle (laste)kirjanduslik maitse ulatub seinast seina, alustades kullatäpilisest kõvade lehtedega tõlkeraamatust ning lõpetades Peeter Sauteri äraspidiste groteskijuttudega.

 

Mille alusel siis anda hinnangut? Defineerimisel tuleb arvatavasti lähtuda  ikkagi juba nimetatud gruppidest, keda lastekirjandus puudutab, s.t lastest, lastekirjanikest ning -kunstnikest, lapsevanematest ja õpetajatest. Loen siinkohas lapse kirjandusalasteks õpetajateks ka lasteaiaõpetajad ning lasteraamatukogude töötajad. Mulle tundub, et see on täiesti õigustatud, sest neil on lapse kirjandushuvi suunamisel peaaegu sama suur tähtsus kui kirjandusõpetajal koolis. Milles seisneb raamatu tähtsus lapse jaoks?  Mida laps raamatult ootab? Tõenäoliselt üsna sedasama, mis täiskasvanud lugejagi: et raamat räägiks lugejale olulistest asjadest. Kinnitaks mõtteid, mida lugeja on varemgi mõelnud, aga pole osanud neid välja öelda, aitaks tõlgendada ja seletada maailma, selle probleeme, meie tundeid.

Nende ülesannetega saab edukalt hakkama vaid selline raamat, mis a) kõneleb probleemidest, mis lugejat huvitavad, b) on lugeja jaoks köitva ülesehitusega, s.t põnev ja  vangistab meeled, c) kus tegutsevad tegelased, kellega on lugejal võimalik ennast mingil määral samastada, kes äratavad lugejas empaatiat. Sellest järelduvalt peaks lapsele raamatu kirjutamine olema ju ülimalt lihtne, sest mis probleemid last ikka nii väga huvitada saavad. Ja kui ülesehitus on piisavalt lihtne, nii et lapsed järje peal suudavad püsida, ja kui tegelasteks on veel mõistagi lapsed ise või vähemalt loomanäolised lapsed, siis peaks olema lasteraamatu  saladus ju lahendatud. Aga nii see ei ole. Mida edasi areneb lasteja arengupsühholoogia, samuti tekstipsühholoogia, seda kirevamaks muutub kogu pilt, seda rohkem tuleb ilmsiks nüansse lapse ja kirjanduse vaheliste suhete kohta. Me oleme neist asjust seni teadnud väga vähe, ja teame praegugi vaid natuke. Muinasjutud pole enam paarkümmend aastat ainult muinasjutud, vaid juba on osatud seletada paljude teadvustamata  seoste ja paralleelide toimemehhanisme jutu ning lapse aju ja alateadvuse vahel. Muinasjutud, ja julgen öelda, et ka kõik muud jutud, mida lapsed kuulevad või loevad, omavad lapse psüühika kujunemisel ja stabiliseerumisel, tungide, tunnete ja ihade tõlgendamisel ning väljaelamisel täiesti olulist tähtsust. See, et me seda tänapäeval teame, paneb lastekirjanikele, samuti kirjastajatele, õpetajatele ja vanematele, kes raamatu lapseni vahendavad,  ebamugavalt raske vastutuse, – psühholoogiateadus oskab küll juba seletada, mis sellest sõltub, aga kaugeltki ei tunta veel kõiki mehhanisme.

Sellelt seisukohalt on üksipulgi läbi analüüsitud vaid rida klassikalisi muinasjutte ning ehk leiab sellise käsitluse ka mõne klassikalise maailmakirjandusse kuuluva lasteraamatu kohta. Nii peab lastekirjanik suuremas osas tegutsema ikkagi aimamisi, oma intuitsioonile  tuginedes, otsekui ise lapsesilmi kasutades ja mitte hetkekski unustama, et oma looga, oma tegelastega, oma episoodidega vormib ta väikese inimese psüühikat ning tundemaailma. Ja ta peab selle vastutuse ees siirast aukartust tundma. Sellest, kuidas jutt tema psüühikat mõjutab, laps teadlikult ei mõtle ja sellega oma ootusi kindlasti ei seo. Nii et pöörduksin hetkeks veel tagasi selle juurde, et lapse ootused  raamatule taanduvad üldiselt kolmeks: temale kordaminev probleemistik, meeliköitev ja põnev ülesehitus, s.t süžee, ning hõlpsasti endaga samastatavad tegelased. Kui üks neist kolmest tegurist ei ole ea- või isiksusekohane, siis ei tasu meil loota, et raamat lapse kaasa haaraks. Ja siin tulevad mängu ealised ning arengulised erisused. Eri vanuses lapsi huvitavad täiesti erinevad elulised probleemid. Nii nagu kaheaastane väikelaps keskendab huvi oma lähima ümbruse  tundmaõppimisele, nii nagu kuueaastane tegeleb oma peas surmast arusaamisega, nii on teismeliste huvid keskendunud kõikvõimalike sotsiaalsete sidemete mõtestamisele ning järeleproovimisele. Tekstist arusaamise võime areneb kiiresti ning jõukohaseks saavad järjest keerulisemad ülesehitusskeemid ning žanrid.

Muutuma peavad ka raamatutegelased, et lapse kasvamisega sammu pidada, sest lugeda tahetakse ikka oma eakaaslaste või siis veidike  vanemate tegemistest. Päris omaette kategooria on igasugused fantastilised ja muinasjututegelased, kuid neiltki nõuab noor lugeja teatud mentaalset vastavust oma mõtlemislaadile. Lastekirjaniku töös tähendab see seda, et peab olema kursis mitmes vanuses laste mõttemaailmaga, tegelaste usutavust silmas pidades ka eri vanuses laste käitumistavade, kõnepruugi ja tõekspidamistega. Või siis tuleb piirduda sellise vanuselise sihtgrupiga, mida kõige paremini  tuntakse. Sihtgrupist ei saa aga lastekirjanik kuidagi mööda, tema töös on see palju olulisemal kohal kui näiteks täiskasvanutele mõeldud kirjanduses. Lastekirjanikul on tema konkreetse loo või raamatu sihtgrupp kogu aeg silma ees, sest sellel on suur vahe, kas kirjutada lugu nelja- või kaheksa-aastasele, neljateistaastasest rääkimata. Muidugi, lasteraamatute juures ei pääse me kuidagi mööda veel ühest olulisest osast:  piltidest. Mida väiksemale lapsele mõeldud raamat, seda olulisemal kohal on pildid ja värvid, ning seda väga lihtsal põhjusel: varases tekstimõistmise staadiumis aitavad kunstniku illustratsioonid last väga palju, ergutavad tema kujutlusvõimet, aitavad kaasa tekstist tingitud visuaalsete kujutluste tekkimisele, mis lugemise puhul on ju tegelikult hädavajalik. Kirjaniku kirjutatud lugu hakkab õieti elama alles lugeja peas.

Oma vestlustes teismelistega olen  sagedasti kuulnud neid kaebamas, et teismeliste raamatuteski tunnevad nad puudust piltidest, olgu need või must-valged. Arvan, et see on üks lugemise vähenemise ja audiovisuaalse kommunikatsiooni pealetungi ilminguid, et kirjasõna noore inimese peas nii varmalt enam visuaalseid kujundeid ei loo nagu vanasti. Kuid võib-olla tasuks seda enam niisugust vajadust arvesse võtta. Nii nagu kirjaniku jutuloome, sõltub ka  illustreerija töö detailideni vanuselisest või arengulisest sihtgrupist. Eri vanuses laste ootused raamatupiltidele erinevad. Need puudutavad nii kujutiste suurust, detailide hulka pildil, illustratsioonide mahtu kui ka värvikasutust. Siingi kehtib teatud vanusest lähtuv seaduspära. Igatahes on eesti lastekirjanduse ajalugu näidanud, et laste poolt enim armastatud lasteraamatuillustreerijad on intuitiivselt või isiklike tähelepanekute najal seda seaduspära  ka järginud. Nõnda. Oletame nüüd, et lastekirjanik on olnud tasemel ja kirjutanud raamatu, mida tema sihtgrupp naudib: lapse seisukohalt on kõik paigas, raamat on tema meelest huvitav ja põnev ning talle meeldivad selle tegelased. Oletame, et kunstnik on joonistanud raamatusse pildid, mida laps jälle ning jälle huviga uurib. Kuid … isegi nüüd ei saa me veel öelda, et tegemist on hea lasteraamatuga, sest oleme unustanud  lapsevanemad ning õpetajad-kasvatajad. Ma võtan endale julguse öelda, et suurem osa lapsevanemaid on kirjanduse, sealhulgas lastekirjanduse vallas suhteliselt võhiklikud, aga nemad on need, kelle käes on rahakott ja kes otsustavad, kas osta lapsele raamat ja milline just. Nende otsustamine on suuresti juhuslik, rajanedes muljel, tuttavate soovitusel, ajalehearvustusel või lapse konkreetsel soovil. Kuid ometi on ka vanematel ootused olemas. 

Nimelt, nende ostetud raamat peab osutuma lapsele huvitavaks, olema värviline, tugeva köitega, vastupidav ja ilus. Raamatu sisu võiks olla veidi humoorikas, kuid mitte liiga pretensioonikas. Paari aasta eest ilmunud raamat sellest, kes mutile pähe kakas, näitas eredalt selle ümber puhkenud kommentaariumipoleemikaga, et vanematel on päris kindlapiirilised arusaamad sellest, millest võib lastele kirjutada ja millest mitte. Ka oma kogemustest võin  rääkida paarist minu aadressil saadetud nördinud ema ja vanaema sõimukirjast, kus nad väidavad, et hävitan Anni-raamatutega lapsevanemate autoriteedi ja rikun noorsoo moraalset palet. Ühest küljest on selletaolised arvamusavaldused muidugi koomilised, kuid päris tähtsusetuks neid pidada ka ei maksa, eriti väiksematele lastele mõeldud raamatute puhul, sest vanematest sõltub, kas raamat lapseni jõuab  või ei. See võib meile meeldida või mitte, aga kasvatuspõhimõtted on peredes erinevad ning igal vanemal on absoluutne õigus jääda oma kasvatuslike veendumuste juurde. Nähtus ise aga tundub osutavat teatud neutraalsuse eelistamisele: sellele, et keskmine lapsevanem ei ole valmis kirjaniku ja lapsega iga vallatust kaasa tegema; et keskmine lapsevanem ootab seega pigem raamatu kooskõla traditsiooniliste ning konventsionaalsete kasvatuspõhimõtetega. See  nõudmine aga leebub mõnel erandlikul juhul, kui raamat pälvib laste tormilise heakskiidu ning kiire kuulsuse, nagu näitas „Pipi Pikksuka” juhtum.

Lasteraamatult ootavad kasvatuslikku ja õpetlikku iva või hingehariduslikku ideed ka õpetajad-kasvatajad. Nende vaatepunktist on sageli jutu lugemine õppeprotsessi osa, sellel on tihti veel muu, kaugem eesmärk kui lihtsalt lugemisrõõm. Need inimesed on enamasti  ka kirjandus- ja lastekirjandusteadlikumad kui laps ise või keskmine lapsevanem, seega orienteeruvad nad ilukirjanduslike väärtuste maailmas ja oskavad kirjandusteoselt ka neid nõuda. Sellepärast näen ma ideaalis õpetajaid, kasvatajaid, raamatukogutöötajaid lapse kõige tähtsamate lugemisnõustajatena, pädevate vahendajatena lastekirjanduse loojate ning laste vahel. See tegevus läheb korda, kui neil õnnestub näha lastekirjandust mitte ainult  suure kunsti sinistest kõrgustest, vaid pidada vähemalt samavõrra tähtsaks lapse ootusi raamatu suhtes. Sellised inimesed on ka kindlasti kõige pädevamad ütlema, milline on hea lasteraamat. Endise kirjandusõpetaja ja praeguse lastekirjanikuna teen siiski ise ka katset. Hea lasteraamat on ilukirjanduslikke väärtusi kinnitav ja avardav teatud vanuse või arenguastmega lastele loodud kirjandusteos, mis võtab nii sisuliselt, vormiliselt kui kujunduslikust küljest  arvesse selle sihtgrupi mõttemaailma spetsiifilisi ealisi iseärasusi. Hea lasteraamat rahuldab kõigi lastekirjandusega seotud gruppide (laps, kirjanik ja kunstnik, lapsevanem, õpetaja-kasvataja) põhilised ootused lasteraamatu kui nähtuse suhtes. See tähendab, et kirjanik naudib selle kirjutamist, kunstnik selle illustreerimist, lapsele meeldib seda korduvalt lugeda, lapsevanem leiab selle sobiva olevat ning lastekirjanduse asjatundjad, õpetajad, kasvatajad ja  raamatukogutädid peavad seda originaalseks ning ideeliselt kandvaks ilukirjandusteoseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming