Ühenda pea sabaga

Paavo Matsin

O Dorpat, urbs addictissima musis… Valik 17. sajandi Tartu juhuluulet. Koostanud Kristi Viiding, Jana Orion, Janika Päll. 2007. 478 lk.  „Eestikeelne kirjandus tekib ning sugeneb XVI-XVII sajandil jumalaorjusliku tarbekirjandusena.” Ei, see ei ole tsitaat uuest Tartu XVII sajandi juhuluulet presenteerivast kogumikust, vaid üks alguslausetest kunagi ammu, eelmisel sajandil (1973) ilmunud V. Alttoa ja A. Valmeti teosest „17. sajandi ja 18. sajandi alguse eestikeelne juhuluule”. Varasemast teosest ei ole seega mõtet ka otsida mõne tollase Laine Jänese (Consul Civitatis Dorpatensis) omapoolset algustervitust, kus oleks tohtinud mainida, et muusad ja kaunid kunstid võivad mõnes linnas valitseda.

Nüüd ilmunud „O Dorpat, urbs addictissima musis…Valik 17. sajandi Tartu juhuluulet” on seega mitmes mõttes nii märguanne kadunud aegadest kui ka teatav manifestatsioon klassikalise filoloogia taastuvatest positsioonidest tänapäeva Eestis ja Tartus.

 

Kurat, muusad ja Ouroboros

Võimsad teosed on tihti nii vägevad, et neid lugedes hakkab mingi kummaline tunne. Mäletan, kuidas sattusin kord teoloogiaüliõpilasena vestlema ühe elukunstnikust kursusekaaslasega (tollane Kaarli kiriku kojamees, hilisem peapiiskopi assistent) Ü. Valgu  teosest „Kurat Euroopa usundiloos”. Märkasime hämmastusega, et olime mõlemad pannud tähele, et raamat jättis selge mulje kuradist kui reaalselt eksisteerivast isikust. See tundus meile antud enam-vähem akadeemilisel tasandil täiesti rabav ja pretsedenditu, aga väga positiivne kodanlast hirmutavas mõttes ja üleüldse. Uues monumentteoses jääb seesugune positiivne mulje muusadest. Arutledes Tartu kui muusade võimaliku elupaiga üle, mainitakse küll, et „muusade toomine oma ruumi oli varauusaegses kirjanduses väga levinud ja tähendas vastava piirkonna elanikele võimet kirjutada samasugust luulet nagu muusadest inspireeritud poeedid antiikajal” (lk 25). Aga milline mõnu on lugeda järgmist lauset otseselt: „Muusade rände ja Tartusse-saabumise esmakordseks kajastuseks Tartus võib pidada Fr. Meniuse eessõna Tartu akadeemia avamisürituste ülevaates 1632. aastal” või „Nad annavad vastsetele rektoritele üle skeptrid ja punuvad üle Toomemäe saabudes uutele magistritele magistripärgi, annavad pidulikul tseremoonial üle võidutasusid, esitavad ülistuslaule jne” (lk 25). Ühe XX sajandi päris tuntud alkeemilise traditsiooni järgi tulebki selliseid lauseid  lugeda tegelikult otsetähenduses ja lasta niisugustel fraasidel äratada meie hinge tähelepanu. Võtke vibratsioon lihtsalt vastu. Ilmselt ei oleks nõustunud sellise seisukohaga aga väliseestlane Herbert Salu, kes on kirjutanud XVII sajandi Tallinna poeesiasõpradest romaani „Lasnamäe lamburid”. Seal ilmuvad Kopli tammikust pidutseva luulejanuse seltskonna ette küll muusad, kes aga lõpuks osutuvad ikkagi inimesteks.

Lugedes uudisteose äärmiselt põhjalikke kommentaare, kus vilksatavad ka sellised mõisted nagu kabala (lk 383), hermeetiline filosoofia (lk 383)  Stiernhielmi puhul, mikro- ja makrokosmose vastavuse idee (lk 374) Crellusel jne, tekib aga laialipillutatud seletuste kõrvale vaikne vajadus, et teoses võiks leiduda mingisugune peatükk, kuhu oleks kokku koondatud ülevaade XVII sajandi hermetistlikust taustast. Sellist vajadust ei oleks, kui eesti keeles oleks olemas mingigi näiteks alkeemilisele sümboolikale pühendatud süstemaatilisem teos, paraku on see aga siiani jäänud kirjastajatel kahe silma vahele.  Raamatu kommentaarides on asju vastavasse konteksti muidugi tähelepanelikult asetatud, näiteks Clocoviuse kabalistlikust gematriast lähtuva pealkirja puhul (lk 329). Kuid ka mitmes vastavalt kommenteerimata tekstis võib tajuda hermeetilise sümboolika kohalolu ja kasutamist, kas või teoloogiaüliõpilase Littoriuse sõnamänguluuletuses võib olla vihje legendaarsele Ouroborosele (saba sööv madu), kui ta kirjutab korraga oma sõbrale: „Ühenda pea sabaga” (lk 141). Ouroboros on ühe levinuma tõlgenduse kohaselt algelementide vaenulikkuse ületamise ja igavikulise sõpruse, mateeria ühtsuse graafiliselt väljendatud hermeetiline aksioom. Vihje kõigutamatule, igavesele sõprusele? Luuletekstide  selline kommenteerimine  hakkaks muidugi juba lähenema interpreteerimisele.

 

Tartu hermetismusest

XVII sajandil toimus alkeemia renessanss, mida võib pidada selle õpetuse suurtest etappidest viimaseks. See ajalooline fenomen  ei ole tänaseni pälvinud adekvaatset ajaloolist käsitlust. Paracelsus kujundas alkeemia ümber, andis sellele tõeliselt renessansliku loomuse. Paracelsuslik alkeemia määras suures osas kaasaegse meditsiini palge. Paracelsusest huvitus kindralkuberner Skyttegi. Üks paremaid ajaloolastest roosiristluse uurijaid Frances A. Yates on veenvalt näidanud, et mitmete tänaseni nimekate teadlaste puhul võis täheldada huvi alkeemia vastu ja seotust vastavate ringkondadega. Robert Boyle’i (1627–1691) keemia sündis alkeemilisest liikumisest ja ka Isaac Newtoni (1642–1727) teadvuses oli imetlusväärseid alkeemilisi ladestusi. Mõlemate juures võis leida ka jälgi roosiristlaslikust maailmavaatest. Maagia, kabala ja alkeemia ühinesid roosiristlaste manifestides, lülitades alkeemia hermeetilis-kabalistlikku traditsiooni. Liikumise ühtede liidrite John Dee (1527–1607) ja Michael Maieri (1568–1622) arendatud erilises lähenemises loodusele ühinesid alkeemiline ja kabalistlik traditsioon matemaatikaga, sünnitades midagi täiesti uut.

Tartusse ja seega ka ülikooli ringkonda jõudsid need ideed XVII sajandil muu hulgas doktor Heinrich Heini (1590–1666) kaudu, kes oli tuttav salapärase vennaskonna Saksamaal kuulsaks teinud Valentin Andreae’ga ja temaga kirjavahetuses ning üritas Tartuski mingisugust ühingut luua. Heinrich Heinist on põgusalt kirjutanud U. Masing („Roosiristlane Tartus”, vt kogumikust „Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohast”, 1993, lk 427-428). Juhuluuletuste hulgast võib leida Jakob Lotichiuse õnnitlusluuletuse talle rektoriametisse astumise puhul (lk 59). Nagu selgub kommentaaridest, oli Heinrich Hein Academia Gustaviana õigusteaduse esimene professor ning neljal korral akadeemia rektor. Akadeemia alguses seisis veel selliste huvidega isikuid (näit F. Menius ja tema traktaat „Consensus-Hermetico-Mosaicus”, 1644). Seega võivad Tartu ülikooli algusest olla leitavad ka roosiristlaslikud mõjud. Tegelikult oli ju ka nõukogude ajal eesti pedagoogikateadlaste keskel austatud näiteks Comenius, kelle ideed on väga lähedased roosiristlusele.

Roosiristlaste kõrval tuleb ent nimetada ka nende nn peegellikku vastaspoolust, jesuiite, kes samuti tundsid huvi hermeetilis-kabalistliku traditsiooni, sealhulgas ka alkeemia vastu. Ka jesuiidid kasutasid laialdaselt hermeetilise traditsiooni ideid. Oluline jesuiitlik erudiit nendes küsimustes oli Athanasius Kircher (1601–1680), kes on oma teostes käsitlenud nii alkeemiat kui ka tsiteerinud Hermes Trismegistost, tema töid kasutasid mitmed põlvkonnad jesuiite. Ka uudisteose kommentaarides on mainitud, et tema raamatuid Tartus XVII sajandi lõpul tunti ja kabalistlik luulevorm tuli ehk just jesuiitidelt näiteks juhuluuletaja Clocoviusele (lk 329). Ilmselt tunti Tartus roosiristlastest ja jesuiitidest alkeemia arendajate kõrval kindlasti ka Jakob Böhmet (1575–1624), kes pühendas kogu oma elu luterliku vaimsuse uuendamisele ja lõi täiesti originaalse alkeemilis-religioosse filosoofia. Böhme kasutas alkeemilisi termineid kui metafoore. Böhme hoiatas, et teda ei võetaks praktiseeriva alkeemikuna, sest ta toetuvat Vaimule, mitte kogemusele, ometi on ta andnud ka näpunäiteid Filosoofilise Kivi valmistamiseks. Kes veel kui mitte teoloogid (näiteks Littorius oma Ouroborosega) võisid Tartus sellise temaatika vastu huvi tunda, ja juhuluuletuste autorite hulgas on neid rohkesti, või siis meditsiinitudengid, nagu juba mainitud Clocovius.

 

Ülipüha teoloogia ja rektori aknaluuk

On väga südantsoojendav, et teoloogiat nimetatakse paljudes juhuluuletekstides „ülipühaks teoloogiaks”. Üldse kumab kogumikust sellist keeleoskust (nii autorite kui ka tõlkijate poole pealt), väärikust ja tarkust, et võtab tummaks. Samas ei tohiks end petta lasta adoreerivast kõrglennundusest teoloogia ja ülikooli ainetel, teatav eluterve iroonia on alati kuulunud asja juurde, eriti üliõpilaste puhul. Selles mõttes sobivad juhuluule raamatu kõrvale tasakaalustavaks lektüüriks väga hästi mõned värvikamad episoodid teoloogide elust. Neid võib leida Tartu ülikooli puudutavast memuaarkirjandusest. Eriti hea on lugu 1708. aastast, kui rektoriks oli professor Bröms ja asi väljus kontrolli alt. Siis sõimasid üliõpilased ühte ninatarka teoloogiamagistrit, kes neid jutlustava õpetajana kirikus naermise pärast korrale kutsus, niimoodi, et „kui magister jõudis koju, siis ta heitis voodisse ja oli mitu päeva keeletu” („Mälestusi Tartu Ülikoolist”, 1986, lk 53). Tudengid kõndisid tänavatel öökuubedes ja loopisid rektori aknaluuke kividega. Juhuluulet lugedes pole mõtet kalduda kogu toonast elu idealiseerima. Pidupäevade ja hea läbisaamise kõrval tuli ülikooliringkonnas ette äkilisemaidki aegu, millal rektor võis ülistamise asemel saada ka kiviga. Mulle tundub, et õnnitlusluuletuste põhjal kunagise eluolu väga fanaatilise rekonstrueerimise puhul võib teha sama vea, mille tegid XX sajandil paljud ajaloolased ja rõivarekonstruktsioonide tegijad, kui üritasid hauariiete alusel taastada näiteks muinasaegset igapäevast riietust. Tegelikult ilmselt ju nii ringi ei käidud. Kunagised inimesed naeraksid vist küll sellised ebaloomulikud katsed välja. Samas olen veendunud, et toonased juhuluuletajad oleksid küll meelitatud, et nende ja muusade vaimulooming on sattunud nii väärikasse ja monumentaalselt korralikku ning paeluvasse väljaandesse.

 

Mida edasi teha?

Lugesin raamatu läbi ja jäin kamina ees mõttesse, Ouroboros süles. Viimane aeg oleks tõlkida ja välja anda Tartu ülikooli raamatukogu käsikirjade ja harulduste saalis hoitav XVI sajandist pärit „Rosarium Philosophorum”. Esimesed teated teose kohta pärinevad XIV sajandist ja selle autorsus on siiani välja selgitamata. 1550. aasta illustreeritud versiooni ilmumisest saadik on see olnud üks kõige populaarsemaid ja levinumaid pildiraamatuid alkeemiast. Midagi sellist ja mõni lihtsam tänapäevane leksikon tuleks kiiresti ära tõlkida. Muidu jäämegi pimedate pürgijatena ekslema, saavutaksime vähemalt ehk rootsiaegse tavalugemuse antud valdkonnas. „Rosarium’i” ühel illustratsioonil on kõige eesmärki, tervendavat ühtsust kujutatud tähena, mis asub päikese ja kuu, vastandite vahel. Pildil  on ka ruut, mis moodustub tähtedest ja allosas purskkaevu kujutise näol ring. Ringikujulisus viitab elementide ühinemise võimalikkusele, sellele, et ka kõige uskumatum eesmärk võib olla inimesele saavutatav, kui ta ainult ikka tõsiselt tahab.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming