Henno Käo ? mees, kes oskas välja mõelda

Jaak Urmet

Henno Käo, Väike rüütel Rikardo. Tänapäev. 2004. Jagades lasteproosa realismiks ja fantaasiakirjanduseks, võib eesti lasteproosa ajalugu vabalt käsitada realismi ajaloona. Siin on alati nii mahult kui ka tähtsuselt kaalukam olnud elu realistlik kujutamine tegelikkuse seaduspärasid järgides: lapsepõlvelood, koolilood, noortelood, looduslood, seikluslood? Parijõgi, Roht, Raud, Pukk, Rannap, Väli, Mänd, Truu, Rannamaa, Niit, Jõgisalu, Lahi, Lember, Luik, Tungal, Vaiksoo, Salu?

Fantaasiakirjandust, s.o jutte, mille tegevus või tegelaskond väljub reaalse maailma raamidest, on sageli kirjutanud kirjanik-realistid põgusa kõrvalepõikena realismist. Vältides kergekäeliselt fantaasiaks liigitamast iga eelkooliealiste pisipalakest, kus konn ja ekskavaator omavahel räägivad või supilusikas mereröövlit mängib, vaid nõudes mitte enam jutu, vaid jutustuse tekstikude ja avaramat taustaplaani, võib siin nimetada autoreid nagu Oskar Luts (?Nukitsamees?), Eno Raud (naksitrallide lood), Aino Pervik (Kunksmoori lood), Robert Vaidlo (Kukeleegua lood), Astrid Reinla (?Miikael?), Holger Pukk (?Rong tunnelis?). Realismi-fantaasia piiri peal on Voldemar Milleri ?Tilleprintsess? ja Aimée Beekmani ?Sõnni Siim?, mudilaskirjanduse-fantaasia piiri peal Eno Raua Sipsiku lood, Uno Leiese ?Tipp ja Täpp? ja Avo Paistiku ?Klaabu?.

Mitte kuigi pika kirjandusliku personaalnimestikuga autoritest on fantaasiat kirjutanud Irma Truupõld (?Rohelise Päikese Maa?), Pilvi Üllaste (?Lugu kahest vereliblest?), Edgar Valter (pokulood) ja Olavi Ruitlane (?Kail?). Sesse loetelusse võib leida veel pealkirju, kuid mitte just palju.

Lastele ja noortele kirjutanud autoreid, kelle loomingus on fantastiline meetod olnud järjekindlam, leidub sootuks vähem: Juhan Jaik, Boris Kabur, Iko Maran, Vladimir Beekman, Olimar Kallas, Urmas Alas, Andrus Kivirähk?

Ei ole raske mõista, miks valitseb realismi ülevõim ? lihtsam on olemas olevat kirjeldada, kui midagi seni olematut välja mõelda. Fantaasia kirjutamine on tegelikult kahekordne loomine: esmalt tuleb luua objekt, siis luua sellest jäädvustus kirjasõnas. See muidugi ei tähenda, et fantaasia kirjutaja oleks a priori üle realistist, kõik sõltub ikka konkreetsest teosest ja selle autorist.

 

Jutukad, täis tonta ja tulnukaid

Usun, et ei liialda, kui väidan: Henno Käo on eesti lastekirjanduse kõige järjekindlam autor fantaasia vallas. Alates ta esimesest raamatust ?Suure kivi lood? (1985), mis segas (pseudo)autobiograafilises võtmes realismi unenäolisuse ja viirastuslikkusega, mängis mänge aja ja ruumiga ning põimis tegelikkusesse kõhedat kosmilist salapära, on Käo looming muutunud järjest fantaasiarikkamaks. ?Suure kivi lugudele? järgnes jutukogu ?Kui mind üldse olemas ei oleks? (1986), mis kutsus lugejaid ette kujutama, kuidas oleks olla unenägu, remuneratsioon, pimedus, kilomeeter või lõõtspill. Üks tippusid Käo väljamõtlemiskunstis on Kuu tagumiselt küljelt pärit tegelase seiklustest jutustav ?Oliüks? (1989).

Läbi läinud sajandi viimase kümnendi kuni lõppeva aastani oli Käo väga paljutootlik. Ilmusid üha uued ja uued jutukad, kõik piripardani täis tonta, tulnukaid ja muud kummalist seltskonda: ?Dondijutud? (1993), ?Olematu saar? (1997), ?Kaheksajalgade planeet? (1999), ?Ahjukoll? (2003), ?Napakad jutud? (2003) ja veel terve ports. Lisaks juttude kirjutamisele on ta joonistanud pildid rohkem kui sajasse raamatusse, sealhulgas kõigisse enda omadesse.

Käo jutustamisstiil on mõnus ja vaimukas, olek lähedaselt vaba ja vahetu, lause lihtne ja õhuline, silmale hea lugeda, kõrvale hea kuulata, mõttele hea kaasa lehvida. Eriti ?Oliüks? on täis keelelisi vingerpusse ja sõnamängu. Heale lastekirjandusele iseloomulikult ei ole Käo raamatud mõeldud ainult lastele. Näiteks lapsele Käo juttu ette lugedes võib täiskasvanugi sellele huviga kaasa elada ja mõelda, see pakub talle  lisaks üldisele haaravusele siin-seal mõne lapse eest varjatuks jääva terase mõtte, elutarkuse või lisatähenduse.

 

Läbi tormleva maailma eesmärgi poole

See kõik iseloomustab ka Käo viimaseks jäänud raamatut ?Väike rüütel Rikardo? (2004). Lugu, mille tegevus toimub keskajas (see muidugi ei ole päris sama, mis vastav eera pärisajaloos, vaid on käolikult lahti võetud ja teistmoodi kokku pandud), räägib väiksest rüütlist, kes asub rännakule, et üles leida lohe ja temaga võidelda. Enne loheni jõudmist kohtub rüütel mitmesuguste tegelastega (kummitusmunk, rääkiv hobune, nõid, rääkiv vares, härjapõlvlased, sepp, tulnukad), teeb läbi moraalse katsumuse ja seisab väljas rüütellike väärtuste (võidetut ei lööda jne) eest.

Peategelane Rikardo tuletab meelde Hannu Mäkelä härra Huud. Mõlemad vaatavad maailma justkui teiselt poolt klaasi, seisavad eemal selle tormlemisest ja virvarrist. Peategelase kohta üsna kõnekas hobuse eest hoolitsemise stseen selles raamatus tuletab meelde näiteks analoogset stseeni härra Huu lugudest, aga ka Astrid Reinla ?Miikaelist?, kus esimeses kanti hoolt taime, teises eesli eest. Erinevalt härra Huust ei ole Rikardo aga maailmast põhimõtteliselt eemalehoidja tüüp, vaid tahab vastu võtta väljakutseid ja on valmis selleks isegi läbi tormleva maailma minema. Siin meenutab ta Smuuli teoste kangelasi, kes ei lase ennast elul sinna-tänna pilduda, vaid rühivad vapralt läbi selle, nii hästi-halvasti, kui see õnnestub.

Raamat on rikas leidliku sõnanalja ja mõttemängu poolest ning kantud üldse pingutamata voolavast humoorikusest. Leiame siit ?maapanga? mõiste maasse kaevatud raha tähenduses ja varese jutustatud ?hanekoodid?, mis kõik algasid ühtmoodi: ?Ükskord vares, harakas ja ronk?? või ?Ükskord vares, kuldnokk ja pääsuke??. Leiame varese sapise kommentaari läheduses laksutava ööbiku kohta, et ?eputavad siin kah igasugused oma tobeda lauluga? ? aga kummitusmunk jälle ?tahaks igavusest lausa surra, kui ta ei oleks juba surnud? jne.

Paaris kohas kargab autor vahvalt ka ise juttu sisse, nagu tal ikka kombeks. Ainult et 14. peatükis on teksti ja pildi vahel vastuolu: esimene väidab, et rüütel keerutas käiakivi ja sepp hoidis mõõka, aga pildil on vastupidi. Muidu on Ülo Pikkovi pildid teksti juurde väga sobivad, ilus on ka raamatu kujundus, eriti kaane värvilahendus oran?i, punakaspruuni ja lillaga.

 

Kõik on hästi paigas

Lugu tutvustab lugejale keskaega: nii selle kaudu, mis tol ajal oli praegu oleva asemel (?maapank? pärispanga asemel, kuulutajad tänavatel ajalehe asemel, rajakesed metsas sirgete ja laiade maanteede asemel), kui ka (Krista Kumbergi tähelepanekul) selle kaudu, mida keskajal ei olnud (kilekott, pubi, firma).

Aga midagi on ka läbi aja ühtmoodi olemas olnud. Nii kirjeldab Käo hobuste müümist turul: ?Paistis, et kronud poleks suutnud astuda paari sammugi, ratsaniku kandmisest või mingi koorma vedamisest rääkimata. Ent mida kehvem kaup, seda vägevam reklaam. Müüjad kiitsid ja ülistasid oma kronusid kui mitte just taevani, siis madalal rippuvate vihmapilvedeni ometi. Kummatigi leidus ka ostjaid. Järelikult oli reklaamist abi. (—) Selgub, et reklaam oli olemas keskajalgi. Pole kahtlust, et ka vanal ajal. Kindlasti leidus isegi väga vanal ajal mehi, kelle tehtud kivikirved polnud küll suuremad asjad, kuid kes need osava jutuga parimaks kiitsid.?

?Väike rüütel Rikardo? on suurepärane jutustus, milles kõik on kuidagi eriliselt hästi paigas ja mõjub eriliselt nõtkena. Stiilis, sisus ja lauses ei leidu midagi ülearust ega jää midagi puudu; tahaks ütelda, et kõigis neis kategooriates on Käo esile astunud ülimalt täpselt, tabavalt, lakooniliselt, võib-olla selgemalt kui kunagi varem. Ja raamatu lõpp on üks neist lõppudest, mis ka tõesti on korralik lõpp: ?Et mindi keset tihedat ürgmetsa ja oldi keset kauget keskaega, ei näe me oma sõpru enam. Kuid me võime nende peale mõtelda.?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming