hetkepilk

Triin Soomets

Mida rõõmustavat/kurvastavat leiab viimase paari aasta kodumaisest uudisproosast?

Romaani esimesed seitse lehekülge on otsustavad. Nii on öelnud vist Ladina-Ameerika kirjanik Isabel Allende. Kui raamat suudab lugejat niivõrd köita, et ta need leheküljed läbi loeb, siis loeb ta ka terve romaani läbi. Võrreldes näiteks filmivaatamisega, ei piisa raamatu lugemiseks ainult diivanil lösutamisest, vaid aeg-ajalt tuleb liigutada kätt, et lehte keerata. Kirjanik on see mootor, kes selle lehte keerava käe käitab. Kui pinge langeb, hakkab pingutama lugeja, kui hakkab. Kuni jätkub kaastunnet autori või eesti kirjanduse vastu. Tahan sellega öelda, et romaan või jutustus võib olla kui “hea” tahes, kui ta ei ole huvitav, siis ta ei ole hea, sest kui seda ei loeta, ei saa tema väärtus ilmneda. Ja sellega omakorda tahan öelda, et loetavat proosat ilmub praegu ju päris mitmesugust. Mulle meeldib eriti, kui ma ei saa täpselt aru, millega romaan või jutt mind just endasse mässib, eriti kui seda teeb raamat, mis ei meeldigi. Proosa, kui ta pole ka eriti liigendatud, on minu jaoks kahjuks tihti nagu tellissein, või parem, nagu rong, mis nina eest mööda kihutab ja pärast imestab, miks ma peale ei tulnud. Ausõna, ma ju olin peatuses. Aga rong oleks võinud ka seisma jääda, uksed avada ja vagunisaatja käsivars aidata perrooni ja vaguni vahelise sügaviku ületada. Olen liiga nõudlik? Samas pole autori ja lugeja vahelise keemia puudumine ju kellegi süü. Tunnen pidevalt puudust luuletajate romaanidest, sest kui luuletaja midagi ütleb, teeb ta seda ainuvõimalikul viisil ja selle kogemine kuulub mu põhivajaduste hulka.  

 

Mida rõõmustavat/kurvastavat leiab viimase paari aasta kodumaisest uudisluulest?

Rõõmustav, et on andekaid noori. See on tegelikult loomulik, aga ikkagi on jube hea lugeda olulisi asju, mille on ära vormistanud väga noor inimene. See annab lootust. Rõõmustav, et luulet ilmub palju ja igasugust. Loen palju nn harrastusluulet ja see avaldab mulle tugevat mõju. Vist ilmub rohkem luulet, mis on mõeldud pigem kõva häälega ettekandmiseks, vaikselt või mitte nii väga vaikselt väheneb vahe poeedi ja popstaari vahel. Paberilt lugedes tunduvad sellised tekstid tihti nõrgemad kui “laivis”. Loodetavasti kujunevad ka meil välja oma slämmipoeedid, kes keskenduvad dramaatilisele esitusele. Ma tegelikult ei taha luulest rääkida, ma ei tea, mis see on, aga vist tunnen selle ära. Raamatupoes on praegu päris mitu raamatut, kus see on sees.

 

Mida rõõmustavat/kurvastavat leiab praegusest kirjanduskriitikast?

Rõõmustav, et päris palju ilmub asjatundlikke käsitlusi, kus kriitik kasutab kindlat meetodit, ja eriti rõõmustav, kui see meetod sobib just selle raamatu tarbeks. Mõtlen sellega seda, et eri meetodid saavad pihta teose erinevatele kihtidele, ja ühtmoodi naljakas on nii kirvega kure püüdmine kui ka kühvliga maagikaevandamine. Naljakas ja autori seisukohast kindlasti kurb, kuigi kriitik ei peaks kirjutama autorile ega ka vastupidi. Sellepärast teeb palju rõõmu sellise kriitika minu meelest suurenev osakaal, mille kirjutaja teab, mida ta teeb (on haritud).

Kurvastav, et päris palju ilmub kriitika nime all niisama muljetamist stiilis “meeldib –ei meeldi” või veel naljakam, rajatakse käsitlus raamatu kaanele, autori näole või sellele, millal ja mis asjaoludel kriitik autoriga viimati kohtus. See kõik on tore ja asjaosalistele kahtlemata oluline, aga miks peaks see olema oluline lugejale või kirjanduskriitika seisukohast üldse? Minu meelest ei kõlba selline lähenemine isegi raamatututvustuse rubriiki, sest tutvustab kõike muud peale raamatu.

 

Nimetage paar-kolm viimase aasta jooksul ilmunud kodumaist uudisteost, mis jäänud silma, avaldanud mõju (nii heas kui halvas mõttes).

Ülo Mattheuse “India armastus”, Eeva Pargi “Lõks lõpmatuses”, Jan Kausi “Tema”, Armin Kõomäe “Amatöör”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming