Hingetoit hääste konserveeritud: 3 luulesalvestist

Jürgen Rooste

MIKK MIKIVER, HEIKI MÄTLIK. Teele selle poole, millel pole lõppu ja pole ka algust. JAAN KAPLINSKI ja WALT WHITMANI luule, Johann Sebastian Bachi, Leo Brouweri ja Manuel Ponce? muusika.

HASSO KRULL. Meeter ja Demeeter. EEPOS. Salvestatud Kütiorus 9.-10. VIII 2004. Luges Haaso Krull, pille mängisid ja laulsid Peeter Salmela, Mirjam Tally, Jaak Johanson, Andres Rõhu, Kaupo Muug, Kalju Kruusa, Mart Kangur, Lauri Kitsnik, Alari Allik, Kristin Krull. Kokku kolmel CD-l.

Ord fran Estland. KRISTIINA EHIN, FS, JAN KAUS, ASKO KÜNNAP, AARE PILV, LAURI SOMMER, ELO VIIDING. Põhjamaade Ministrite Nõukogu väljaanne.

Mida nad küll koolides ja isegi lavakas inimese luulelugemisoskusega teevad? Ilmekus, millega mäletan luuletusi ikka eteldud olevat, muudab luuletuse sageli innukalt tapetud luuletuseks. Juba põhikoolis. Kusjuures profinäitlejaid päästab sageli vaid nende enesekindlus. See (luule ettelugemine) ei ole muidugi lavaka põhitegevus, aga kuidagi muserdav on kuulata juba mitmendat kampa noori näitlejaid luulet pea alati samamoodi, samade rõhkudega esitamas. Nii et kui mõnel on miskit omapärast mängu panna, hakkab see kohe silma.

Muidugi, miks peaks luule etlemise pärast muretsema. See on ju nii tohutult sekundaarne ja jääb enamasti kirjandusõhtute publiku väiksesse ringi ning pidupäevaürituste pidulikku piinlikkusse! Vale! Üks algsem müstiline eneseväljenduse vormel on naasnud, elav luule, elav sõna tõstab tasapisi pääd. Uusim eesti luulepõlvkond on oraatorivõimetelt eriline, nt Tartu NAKi rahvalaulikute tekstid just suuliselt oma elu elavadki. Äsja toimus esimene ametlik Eesti poetry slam, mis loodetavasti ürituste seeriana hoo sisse saab, sest võistluslik moment ja publiku osalus teeb asja atraktiivseks. Ja luulel on tänini, mida öelda; eriline ?amaanlik roll inimese siseilma muutumisel.

 

 

Luuleplaadid kuuluvad sellesse ritta, nad vahendavad luulet neile, kes lugeda ei suuda, ei saa, ei jaksa. Luuleplaadid on nagu hingekonservid. Ja üks veidi aega tagasi ilmunud plaat sisaldab eriti jõulist Whitmani ja Kaplinski Mischung?it. Mikiveri laad on õnneks lihtsa ilmeka lugemise vastand, tal on nii jõuline oma stiil, marker, et ükski stamp ega koolitus ei suuda seda rikkuda. Mätliku kitarr ta lugemise taga ja vahel on saatev vari, nõiduslik varjuteener, kes reageerib meeleoludele ja narratiivile.

Siin lühidalt käsiteldavaist plaatidest on ?Teele?? ainus, kus luuletekst ei kõla looja enese ettekandes. Siiski, Mikiveri loov panus pole väike, sest ta on suutnud ühildada kaks väga vastandlikku meest: ühe uue aja seksuaalse/füüsilise maailma, selle imepärasuse apologeedi ning väikse rahva mentaalse mineviku, loodusetunnetuse otsija (prostalt üldistades). Kõige erinevam on vahest Whitmani ja Kaplinski süntaks, nende keele ja mõtte rütm, mille vaheldumine hakkab mängima nagu hingetõmmete vaheldumine. Uus sümbioos, uus hääl.

 

 

Kas luule ilma muusikata elab? Näiteks USA tumedanahalistel luuletajatel on need pea lahutamatud. Krulli ?amaanlikul kolmikplaadil ?Meeter ja Demeeter?, mis ambitsioonikalt kannab endal uut eepost on muusika sedavõrd tähtis, et vahel vältavad improviseeritud rütmifraktuurid üle kümne minutigi, ilma et Krull ise häält teeks.

?Meeter?? tuletas mulle tekstina meelde uuemast eesti luulest kõige rohkem Ivar Silla pikemaid modernistlike tehnikatega mängivaid ja intertekstuaalselt pikitud poeeme. Ettelugemisel omandab kirjutatu muidugi teistsuguse olemise. Krull etleb oma teksti rõhutatult distantseeritult, emotsioone ja gradatsioone ei too ta esile mitte kvalitatiivselt (näideldes, rolle vaheldades, hääletooni muutes), vaid kvantitatiivselt (valjusega mängides). Muidu püsib ta monotoonse ja rahulikuna, vaikses transiseisundis. Soovitavam on kuulajal leida see umbkaudu kolm tundi, et lugu järjest läbi kuulata, kuigi see on suur töö, nagu eepose jälgimine ikka.

 

 

Göteborgi raamatumessi tarvis salvestatud CD eesti noorema luulega ei ole kahjuks vist mujal saadaval kui Põhjamaade Ministrite Nõukogus, kuid see oligi kindla suunaga projekt. Aga uuema eesti luule talletamine on ülioluline, arvestades just seda, kui palju on olnud meeletult füüsilisi, võimsaid ja ?okeerivaid lugemisi (mis lähevad kõik kaduma, sest nt teles luule enam ei kõla). Kusjuures paremad lugejad on sellel plaadil ilmselt ka esindatud: tehniliselt väga põnev on Lauri Sommer, kes eksperimenteerib muusikaga, ta lugeminegi on pooleldi nagu laul või sõnamine. Asko Künnap on tänase luuletandri üks säravam ja seejuures positiivsem esineja ? maheda madala tämbriga, kelle tekstidesse ja etlemisse mahub rohkesti sooja ja intelligentset huumorit. Kõige hirmuäratavam, raputavam, hingetungivam on juba mitu aastat Elo Viiding, tema tekstide ausus ja teravus ning meeletu ettekanne võtab jõuetuks; ehkki siin plaadil on ta vaoshoitum kui mõnedel lugemistel. Samasugune mehhanism toimib fs-i tekstide audioversiooni puhul, aga need on nagu sissepoole või alla surutud karje, mis mõnikord peidab end tummuse, valu, aga ka huumori taha. Kristiina Ehin seevastu loeb nagu rõkkama kippuv laps või nagu haldjapiiga, ta kumab lugedes seest alati valgust? isegi plaadil. Plaadi ja viimaste live-lugemiste üllataja on olnud ehk Jan Kaus, kelle tekstid on väikesed teravad, grotesksed torked ühiskonna, iseenda ja luule pihta ? ning täpselt nii ta neid ette kannabki, nagu one-man-band, ühemeheteater. Aare Pilv on ses seltskonnas kõige rahulikum, ei lase end kõigutada ei edevusel ega etlemistuhinal, vaid räägib oma lugu, nagu ta lihtsalt kirjutabki oma lugu. See lugemismaneer on Euroopa luuletajate seas ehk levinum, aga eesti pildil jätab  mõnusa mulje.

 

 

Muidugi, need siin on ?surnud? fonogrammid. Kui vähegi võimalik, soovitan neid tegelasi ise oma silmaga ja kõrvaga kaeda. Ehk on see miskilaadne luule uus, ürgne, loitsulik tulemine; kõnetamine ja lugeja/kuulaja läheduse otsimine? Ma tahaksin küll olla sääl, kui see juhtub!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming